KEVADÕIED

Aias on kätte jõudnud päriskevad. Kui varakevadel on aed vaheldumisi kas valge, valge-sinine või kollane, siis nüüd on õitest moodustunud värvikirev vaip. Nii puhaste helesiniste lõhnavate õitega ei ole vist ühtki teist lille kui kevad-leeklill (Phlox divaricata). Kaugele säraval puhmikul on õrnad sulgjad lehed.

Lumeroosid - must lumeroos (Helleborus niger) - ei ole nüüd küll päris kevad-, pigem siis juba talvelilled, sest nad puhkevad tavaliselt juba detsembris. Aga lume sulades õitsevad nad rõõmsalt edasi, justkui polekski vahepeal neil nii paksu talvekatet olnudki

Siin õitsevad kõrvuti kõigile tuntud purpur-lumeroos (Helleborus purpurascens syn. H atrorubens) ja hariliku karukella sort "Rote Glocke" (Pulsatilla vulgaris "Rote Glocke"
ja hariliku karukella sort "Rubra"
hoopis isemoodi on aga veidi hilisema puhkemisajaga ja suurema tumerohelise puhmikuga õrnkollane pärsia karukell (Pulsatilla albana)

Kevadmagun (Sanguinaria canadensis) on väga omapärane lill. Tema hallikad keerdunud lehed justkui kaitseks ja embaks puhasvalgeid õisi.

Kaunid on kogu suve oma huvitava lehestikuga epimeediumid. Mitmevärvilise epimeediumi (Epimedium x versicolor) sordil "Sulphureum" on valkjaskollakad õhulised peaaegu märkamatud õied.

ja veelkord pärsia karukella puhmik veidi suuremalt.

Hoopis põnevate lehtede ja huvitava õieasetsusega taimed on jalglehed. Himaalaja jalglehe (Podophyllum hexandrum syn. P.emodi) lehed poevad maapinnale tumepruuni-tähniliste-laigulistena, nii et esmapilgul on nende tärkamist maapinnal isegi raske märgata. Nende õrnroosad õied asetsevad lehtede tipus.
Kilpja jalglehe (Podophyllum peltatum) lehed on rohelisemad ja rohkem jagunenud kui eelmisel liigil. Jalglehed on mürgised taimed, kuid sügisel tekivad neile söödavad suured tumepunased piklikud viljad.



Kirjude lehtedega taimede poolest väärib kevadel tähelepanu suurelehelise brunnera ehk lõosilmalise imika sort "Dawsons White" syn. "Variegata". Helesinised meelespeaõied on ehk isegi liiga õrnad suhteliselt suure ja tugeva puhma kohta.
Varakevadise õitsemise poolest on kaldataimedest tähelepanuväärseim südajalehine bergeenia (Bergenia cordifolia syn. Saxifraga cordifolia). Kõige pilkupüüdvam neist on sordirühma "New Winter Flovering" kuuluvad sordid, mille õied võivad olla nii intensiivsed tume -violetjaspunased kui säravroosad.

Armas on tihedalt pinda kattev läikivate, veidi tammelehte meenutavate tumerohelise lehtede ja säravvalgete, suhteliselt suurte õitega labradori drüüas (Dryas octopetala syn D.integrifolia)
Kõige kollasemad õied on niiskemat ja varjulisemat kasvukohta armastav hariliku varsakabja sort "Flore Pleno" (Caltha palustris)

ja säravkuldsete õitega kuldsel piimalillel (Euphorbia polychroma)

tagasihoidlikum valkjaskollaste õitega norulill (Uvularia vulgaris)

Nartsissiõielise anemooni (Anemone narcissiflora) isekülvist on meie aeda tekkinud lihtõieline vorm, mis katab suurepäraselt pinda. Ohtra külvi poolest võib aga muutuda umbrohuks. Küll on ta omal kohal metsaaias, kus tal oleks voli laiutada.