Olime muretsenud juba arvestatava hulga püsikuid, mis aga kõik ei tahtnud meie aias sugugi edeneda.
Et aeda kaitsta külmade tuulte eest ning varjata võõraste pilkude eest, istutasime krundi põhja- ja idaküljele sovhoosipõllu veerde sõrmepikkustest kuusehakatistest kaherealise heki. Esimestest aastatest on abikaasa seda kaks korda aastas nii külgedelt kui ladvast (vastupidiselt ikka ja jälle soovitatule) püganud, et taimed hargneksid ja aastakasvude vahed täis kasvaksid. Praeguseks on sellest saanud tihe, läbipaistmatu 2,5 m kõrgune elustara - ilusaim, mida oleme näinud.
Kõige enam nappis meil sel ajal teadmisi. Läksin Tartu Aiandus-Mesindusseltsi iluaianduse kursustele. Kuna professionaalseid iluaednikke oli vähe, olid lektoriteks suurte kogemustega asjaarmastajad- kollektsionäärid. Hiljem astusin AMS-i sibullillede sektsiooni, mida omavahel kutsusime "sibulaseltsiks", liikmeks. See sektsioon hõlmas tegelikult kogu iluaianduse, mitte ainult sibullillehuvilisi. Kohtusime kord nädalas. See oli äärmiselt rikastav aeg - tutvusime üksteise kollektsioonidega, vahetasime kogemusi, kutsusime esinema oma ala asjatundjaid. Sel perioodil tutvusin paljude praeguseks aianduses väga nimekate inimestega, kes aga siis olid samuti alustajad nagu minagi. Oleme paljudega neist saanud suurteks sõpradeks ja lävime tänaseni.
Olen mitu korda mõelnud, et keegi peaks kirjutama meie iluaianduse ajaloo. Sest kõik siis tegutsenud inimesed on osa meie kultuuriloost ning tänu hobiaednikele-kollektsionääridele on üleüldse meie iluaiandus püsinud ning arenenud. Kõigist neist ei jõua kirjutada ühes postituses ning ilmselt pean ma selle perioodi juurde veel mitmel korral tagasi pöörduma.
Suurimateks abilisteks sel perioodil olid aga raamatud. Alustasin ülikoolile mõeldud mahuka botaanikaõpikuga - tutvusin taimesüstemaatika ja -füsioloogiaga, taimede kasvunõuetega. Häid raamatuid ilmus harva, aga see-eest olid need täiuslikud monograafiad nagu Süvaleppade koostatud "Madalakasvulised püsililled" või L.Patune-Mitt "Iluaiandus". Ka ajakirjades "Sotsialistlik Põllumajandus" ja EAMS-i vihikutes ilmusid sisukad artiklid iluaiandusest. Kättesaadavad olid ka venekeelsed väga ülevaatlikud ja põhjalikud raamatud ning ajakirjad. Sel perioodil õnnestus muretseda ka N. Fergusoni "Garden Plant Directory", kus iga taimekirjelduse juures on ka pilt ning mille abil on isegi veel praegu võimalik määrata mõnd taime, hankisin ka mõned soome- ja saksakeelsed raamatud.
Olin saanud teada, et meie 2 pojengi pole mitte lihtsalt punane ja roosa, vaid need on varase pojengi Paeonia officinalise sordid "Rubra Plena" ja "Rosea Plena". Kingituseks saadud esimene okaspuu aga polegi Vahemeremaadest pärit seeder - seedrid, jasmiinid ning kastanid meil lihtsalt ei kasva. Puuke osutus siberi seedermänniks Pinus sibirica syn. Pinus cembra var. sibirica. Taime nime teadmine on äärmiselt oluline- sest siis tead täpselt, milliseid tingimusi su lemmik kasvamiseks kõige enam vajab.
järgneb.....
No comments:
Post a Comment