Esimesed aastad kulusid tulevase suvekodu korrastustöödele. Krundil kasvasid viletsas seisukorras igivanad õunapuu, kõikjal laiutasid metsistunud marjapõõsad, kirsi-, kreegi- ja pihlakavõsa. Kunagist sepa eluaset meenutasid laialipillutatud rauakolu ja kivisöehunnikud. Keset rinnakõrguseid ohakaid ja naate troonis sisselangenud katusega savivare, mille kohale ehitasime ajapikku väikese suvemaja. Kogu seda segadikku ümbritsesid lääpavajunud roigas- ja lippaiad. Selle aia lemmiklilleks oli olnud kassitapp. Krundi põhjapoolses osas asus vana, poolkinnikasvanud, jubeda väljanägemisega tiik.
Raiumise, saagimise, väljajuurimise ja ümberkaevamise käigus jäi vanast taluõuest alles umbes 25 m kõrgune pärn, meie krundi ainus põlispuu, mis võsast väljapuhastatuna end otsekui sirgu ajas ja on senini aia ehe.
Puhastatud maalapike lummas meid oma avatud vaadetega - asume Tartumaa kõrgeimas kohas, kust põhja poole vaadates on näha 25 km kaugusel asuvat Tartut ning lõuna pool laiub Lõuna-Eesti imeline künklik maastik.
Ehitasime, istutasime noori marjapuid ja põõsaid, rajasime maasika- ja köögiviljapeenrad ja kasvatasime lapsi. Neil oli siin palju tegevust, aga ka lusti ja lõbu ning mänguruumi ja -aega.
Kolisime siia igal kevadel suure rõõmuga ja lahkusime sügisel teadmisega, et peagi saabub uus kevad, kus meie toimetamised saaksid jätkuda.
Linnainimestena teadsime, et ühe korraliku elamise juurde peaks kuuluma ka iluaed. Alustasime üheaastaste lilledega, mida lapsed suure hoole ja armastusega istutada, kasta ja kasvatada aitasid. Muretsesime ka mõned uhked roosisordid. Kord vihmase ilmaga katsid lapsed hommikul puhkenud õied kilekottidega, et me neid ikka töölt tulles näeksime. Aga peagi jõudsime veendumusele, et lõikeroosideks ettenähtud roosisortide parimaks kasvukohaks on ikka katmikalad ja avamaal nende kasvatamine peabki ebaõnnestuma.
Esimesteks püsikuteks olid karikakakrad - suureõielised härjasilmad. Meie ühed lemmikud tänaseni.
Mulda olid pistetud ka mõned lillesibulad. Nii kasvasid meil varane ja hiline punane tulp ja mõned nartsissid. Nende kõrval olid oma koha leidnud ka varane punane ja hiline roosa pojeng.
Praegu pean ma tunnistama, et olime sel ajal ikka väga rumalad. Ja seetõttu hävisid või haigestusid meil paljud lilletaimed.
Kahjuks ei ole mul selle perioodi kohta fotosid. Kes siis ikka pildistab kõige koledamaid kohti. Praegu on sellest kahju, aga niisugused teadmised tulevad aastatega.
järgneb.....
No comments:
Post a Comment