TAIMESADU:)

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul hakkavad peale selle kui uus aastanumber on ette keeranud kuskil peas helisema mingid kellukesed:). On üks ilus siberi iirise sort `Bells and Whistles´, no vot, umbes sedasi. Vilistab, helistab ja tuututab ja enne ei saa rahu kui mingi tellimus saab teele pandud.
Reedel 27.05 saabusid siis oodatud ja kutsutud mu jõe täienduseks ja laupäeval 28.05 sukulentidemüüri sisustamiseks igasugu põnevad uusasukad

Need pole mulle. Aga, et ma ei tea, millal nad täpselt omanikuni jõuavad, võib ta neid siin pildil imetleda:)

Egas nendega asi piirdu. Mul on veel mitu kastitäit taimi oma aega ootamas ja vahepeal lubasin endale tekitada veel ühe giganthosta `Empress Wu`, kelle tõi kätte üks armas külaline. Asi on selles, et iga liigutus aias toob kaasa rea kergeid ümberkorraldusi ja kui me sinnamaale jõuame, on ka istutusmaterjal olemas.

Aga pühapäeval 29.05 juhtus midagi hoopis kummalist. Ma tean küll, et selle järve taha on mul vaja nüüd tekitada üks kivikõrb, kuhu tuleb istutada sellise igerikuma loomuga taimi. No midagi sellist nagu jaapanlastel ja siis veelkord mingit moodi need väääääga erinevad osa ühendada. Aga peale selle intensiivse kivimüüriloomingu on mu pea kuidagi väga tühi ja ma isegi veel ei mõelnud, keda ja kuidas.

Hommikul helistati ja paluti luba külla tulla. Ega mul selle vastu midagi polnud, peale siberlaste istutamise oligi vaja veidi hinge tõmmata. Aga, et siis järsku mürtsatas terrassile 3 (kolm!) kasti erinevaid kõrrelisi...:DDDD Mu silmad olid küll suuremad kui mu nägu ja suu käis tõesti lahti -kinni nagu kuivale jäänud kalal:) Esimese hooga tahtsin nad tagasi auto peale saata, polnud ma neile mõelnud ega neid kuidagimoodi soovinud. Aga siis alustasid need vilekesed:) Päris kivikõrb küll, aga pinnareljeefi ühtlustamiseks tuleb ehitada mitte lihtsalt kallak, vaid hoopis mingi triitoni moodi elukas. Sobib ju imehästi veeteemaga.

Ja päris hilisõhtul õnnistati meid veel paari taimega:D. No ei saada ma neid isetulijaid uksest välja, eriti kui nad niiii ilusad on.

Ja kui need sobilikud juba leiavad me värava üles, siis nüüd ma pean küll hakkama mõtlema mingite suuremate hõbedaste lehtede poolkõrgete püsikute peale. Kohe hädasti oleks mõnd sellist vaja, äkki nad kuulevadki mind.