VÕRRATU VÕHMA ehk 2.püsikupäev

ehk pühapäev on teiste tegemiste imetlemiseks mõeldud:)
Kuigi juba eelmise aasta Võhma aiandusseltsi püsikutepäeva võis lugeda igati kordaläinuks ja see vääris ainult kiidusõnu, siis eile korraldatu oli hüpanud kohe üle mitme trepiastme kõrgemale ja ma enam ei teagi, milliseid sõnu peab selle iseloomustamiseks kasutama. Kui ma veel mõni aasta tagasi isegi õieti ei teadnudki, kus pisike Võhma täpselt asub, siis nüüd võib teda küll juba Suureks Linnaks pidada.
Kultuurikeskuse fuajees tervitas püsikupäeva lisaväärtusena külastajaid (pileti ostnuid oli 107)uhke tulbinäitus, kus kõigil oli võimalus märkida kupongile oma lemmiktulbi number ja nimi.

Tulbihitiks osutus `Angelique`

Minu lemmik imepärase õiekujuga `Picture` hõivas teise koha.

Püsikuid võisid külastajad küll imetleda, kuid hindas neid zhürii. Ja kerge see töö polnud, sest suurepäraseid eksponaate oli esitatud hulgi. Kahjuks on selles saalis akende asetsuse tõttu üliraske pildistada.

Hindamiskriteeriumid olid erinevad, need puudutasid nii taime välimust ja tüüpilisust, levikut Eestis ja kasvatamise iseärasususi. Lõpphinne kujunes paljude üksihinnete summana.

Esikoha võitis leviisiatest koostatud kompositsioon. Kuigi sama kvaliteediga taimi oleks seal veelgi olnud, sai siin määravaks hästi läbimõeldud ja taimele väga sobilik ning tema ilu esiletõstev raamistus - pott, huvitav kivi ja kasvusubstraati kattev peen killustik.

Enamus, kahjuks mitte kõik, eksponaadid läksid ürituse lõpuosas oksjonile. Kui selle algus oli üsna tagasihoidlik, siis lõpp kujunes vägagi hasartseks:). Ja siin pean ma veidi eputama, sest see esikoht ehib praegu Muhedikupapa ühe meelislillena meie terrassi.

Ja siis läksime me Aeda. No see on tõeline varakamber, kus täiesti ootamatus nurgas jääb lihtsalt hing kinni ja sa võid sealt leida mingi sellise harulduse, nii, et ühe aiandaja tervis võib saada tõelise, jäädava ja pöördumatu kahjustuse.

Siin kasvab üks imeline tulikas Ranunculus parnassifolius

Seda karukella (Pulsatilla turczanonowa) nägin ma täna isegi unes:)

ja tiibpojengile (Glaucidium palmatum) kaotasin südame. Lumivalge eksemplar oli küll ka näitusel, aga kahjuks ei pandud teda vaatamata mu palvele oksjonile:( , samuti ei saanud ma osta mandzhuuria vahert:((. Need pisikesed puittaimed, keda oleks olnud võimalik teisi püsikuid kahjustamata istutada lillepeenrasse, kuulusid samuti sel aastal hindamisele.

Mina sain oksjonilt endale kauni murtudsüdame (Dicentra formosa) imelise kompaktse suurepärase sinakashalli pitsilise lehestiku ja kirsipunaste õitega sordi `Red Fountain`. Sain ka teada, kes sellise väga kvaliteetse istiku üles kasvatas, aitäh tõeliselt roheliste sõrmedega Anule.

Taim on küll täna veel potis, eks järjekorras (laupäeval käisime taimejahil:D) leiavad nad kõik endile sobiva koha.

Aga ära jõudsime eile istutada paljasjuursed kingitused- mätasja merikanni (Armeria juniperifolia)

ja umbes 10cm kõrguse pisikese kauni jumalatelille (Dodecatheon pulchellum subsp.alaskanum). Tema seemned on korjatud Alaskalt Tshumõ linna tagant ja taimed on meil siin üles kasvatatud.

Eile oli üks võrratu päev ja ma nautisin sellest iga hetke. Kaunis oli hommikune kuldne reis. Võilillekollane - teda kasvas silmapiirini ulatuva merena, pikkade looklevate jõgedena, ühtlaste "servaistutustena":).

Ilusad olid eksponaadid, kogu ürituse organiseerimine ja aiahuviliste seltskond, üle hulga aja kohatud vanad sõbrad ja aed, kus veetsime päris palju aega ja kust polekski tahtnud lahkuda, isegi verejanulised sääsehordid ei suutnud meid sealt minema peletada:) Ja mis viga pikalt külas olla, kosutuseks pakuti maitsvat suppi, head kohvi ja omaküpsetatud erinevaid magusaid ja soolaseid küpsetisi. Kõigile, kes selle üritusega olid seotud, suur-suur aitäh! Ja nüüd jääb vaid oodata, mida on kanarbikurahvas võimeline välja mõtlema järgmiseks aastaks.