SUURPROJEKT 2011 ehk kivimängud

Kui 69m3 vett oli oma pesasse voolanud, tuli talle anda aega seal veidi koduneda.
Kuidagi tuleb ju edasi tegutseda ja seda vee selgimise, rahunemise ja soojenemise aega ongi kõige parem kasutada kallaste vormistamiseks.

Kui ma sügisel selle järveplaani välja mõtlesin, oli päris selge, et ma ei saa rajada neile kallastele mingit väga lopsaka taimestusega haljastust, ka sooaia mõte tuli otseteed peast välja heita. Asi on meie õue pinnareljeefis. Langus paremalt kaldalt vasakule oli silma järgi 50-60 cm, mõõtes 57cm ja eest taha oli tõus pea meetrine ja mäe otsa juba sood ei tekita. Et ma majast tookord välja ei pääsenud, uurisin fotosid, sest peale uue aiaosa loomise oli selge, et vana ja uue vahele peab mingi ühenduse tekitama. Meetrisügavuse kruusa (vana teease ju) sisse midagi istutada pole võimalik ja siis oleks kaduma läinud ka vaade kunagise aia piirdele ehitatud päris hästi haljastatud kivimüürile.
Kui ma olin otsustanud vee kasuks, ei olnud mul siiski päris selget arusaama, mismoodi need kaldad ikkagi kujunema hakkavad ja kuidas ma täpselt selle järve sinna kahe aiaosa vahele sedasi istutan, et ta ei tunduks seal mingi võõrkehana, et ta poleks lihtsalt mingi veeauk, vaid et tal oleks ka mingi veidi teistsugune kaldajoon ja et ta sobituks olemasolevaga.
Kritseldasin igasugu skeeme, võtsin ette ühe foto ja püüdsin sellele midagi tekitada, aga seda minu jaoks päris õiget mõtet kohe ikkagi ei koitnud. Killustik ja müür ja vesi käisid peas ringi kuni ükskord äkki turgatas mõte, et on ju olemas ka kaljujärved sügaval kivide sees. Edasine oli minu jaoks juba lihtsam, aga mul oli vaja end kuidagi kaasale arusaadavaks teha:), see oli kogu selle epopöa jooksul kõige raskem asi. Hasart järv maha märkida tekkis tal siis kui väljas möllasid kõige suuremad tormid ja lumi oli kõige sügavam:)
Mõtlesin välja, et vasak kallas peab jätkuma killustikuga nii, et istutusala eesmine parem nurk keerab end veele ette, et siis võtaks ta vee nagu kaissu. Ja parem kallas ehk müür tuleb lasta sügavamale ning kogu müür peab jätkuma tiigi/järve:) taga. Täna kell 16-ks on kõige suurem töö tehtud ja tulemus on just selline nagu ma endale ette kujutasin. Jäänud on veel poolsaare täitmine kividega, sedasi püsti nad sinna ei jää. Ilmselt tuleb sinna välja mõelda ka mingi lamav lehtpõõsas.

Siin on näha, kuidas parem kallas keerab end ümber vee. Üldiselt oli valgus pildistamiseks muidugi täiesti vale, aga täna on siiski pisut nagu veidi ajalooline päev ja see lihtsalt vajab jäädvustamist.
Mõnes kohas paistab veel veidi kilet, aga alles nüüd saab järve lõplikult veega täita. Kui me oleksime seda varem teinud õige tasemeni, oleks kile võinud lihtsalt vette vajuda. Nüüd on ta ümber valli keeratud, servad üles tõstetud ning peidetud.
Hädasti oleks vaja veel vihma või survepesu, et kivid puhtaks saaks.

Need kivimängud on hiigla põnevad. Too neid kive kuipalju tahes, ikka on neid vähe või pole olemaski seda kõige sobivamat. Ja mingi Murphy ruudus seaduse kohaselt jääb neid töö lõppedes järgi terve hunnik. Aga need oskame me küll päris hästi ära kasutada ja karta on, et neid hakkab jälle puudus tulema.
Nüüd ootab meid ees tagumise kaldamüüritise taguse korrastamine ja haljastamine ja kui vesi peale täitmise veidi soojeneb, siis veekogu taimestamine. Kui palju selleks aega kulub, ma ei planeeri, teeme nii, kuidas jõuame. Ja loomulikult selle hiigelmäe laialiajamine ja maa planeerimine, aga seda alles siis kui traktor ära remonditakse.
Ilm on nii selline, et ma olen isegi paksus talvejopis kringliks külmunud:)
Ja mind ei tasu enam kunagi luku taha panna:)