TAIMESADU:)

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul hakkavad peale selle kui uus aastanumber on ette keeranud kuskil peas helisema mingid kellukesed:). On üks ilus siberi iirise sort `Bells and Whistles´, no vot, umbes sedasi. Vilistab, helistab ja tuututab ja enne ei saa rahu kui mingi tellimus saab teele pandud.
Reedel 27.05 saabusid siis oodatud ja kutsutud mu jõe täienduseks ja laupäeval 28.05 sukulentidemüüri sisustamiseks igasugu põnevad uusasukad

Need pole mulle. Aga, et ma ei tea, millal nad täpselt omanikuni jõuavad, võib ta neid siin pildil imetleda:)

Egas nendega asi piirdu. Mul on veel mitu kastitäit taimi oma aega ootamas ja vahepeal lubasin endale tekitada veel ühe giganthosta `Empress Wu`, kelle tõi kätte üks armas külaline. Asi on selles, et iga liigutus aias toob kaasa rea kergeid ümberkorraldusi ja kui me sinnamaale jõuame, on ka istutusmaterjal olemas.

Aga pühapäeval 29.05 juhtus midagi hoopis kummalist. Ma tean küll, et selle järve taha on mul vaja nüüd tekitada üks kivikõrb, kuhu tuleb istutada sellise igerikuma loomuga taimi. No midagi sellist nagu jaapanlastel ja siis veelkord mingit moodi need väääääga erinevad osa ühendada. Aga peale selle intensiivse kivimüüriloomingu on mu pea kuidagi väga tühi ja ma isegi veel ei mõelnud, keda ja kuidas.

Hommikul helistati ja paluti luba külla tulla. Ega mul selle vastu midagi polnud, peale siberlaste istutamise oligi vaja veidi hinge tõmmata. Aga, et siis järsku mürtsatas terrassile 3 (kolm!) kasti erinevaid kõrrelisi...:DDDD Mu silmad olid küll suuremad kui mu nägu ja suu käis tõesti lahti -kinni nagu kuivale jäänud kalal:) Esimese hooga tahtsin nad tagasi auto peale saata, polnud ma neile mõelnud ega neid kuidagimoodi soovinud. Aga siis alustasid need vilekesed:) Päris kivikõrb küll, aga pinnareljeefi ühtlustamiseks tuleb ehitada mitte lihtsalt kallak, vaid hoopis mingi triitoni moodi elukas. Sobib ju imehästi veeteemaga.

Ja päris hilisõhtul õnnistati meid veel paari taimega:D. No ei saada ma neid isetulijaid uksest välja, eriti kui nad niiii ilusad on.

Ja kui need sobilikud juba leiavad me värava üles, siis nüüd ma pean küll hakkama mõtlema mingite suuremate hõbedaste lehtede poolkõrgete püsikute peale. Kohe hädasti oleks mõnd sellist vaja, äkki nad kuulevadki mind.

SUURPROJEKT 2011 ehk kivimängud

Kui 69m3 vett oli oma pesasse voolanud, tuli talle anda aega seal veidi koduneda.
Kuidagi tuleb ju edasi tegutseda ja seda vee selgimise, rahunemise ja soojenemise aega ongi kõige parem kasutada kallaste vormistamiseks.

Kui ma sügisel selle järveplaani välja mõtlesin, oli päris selge, et ma ei saa rajada neile kallastele mingit väga lopsaka taimestusega haljastust, ka sooaia mõte tuli otseteed peast välja heita. Asi on meie õue pinnareljeefis. Langus paremalt kaldalt vasakule oli silma järgi 50-60 cm, mõõtes 57cm ja eest taha oli tõus pea meetrine ja mäe otsa juba sood ei tekita. Et ma majast tookord välja ei pääsenud, uurisin fotosid, sest peale uue aiaosa loomise oli selge, et vana ja uue vahele peab mingi ühenduse tekitama. Meetrisügavuse kruusa (vana teease ju) sisse midagi istutada pole võimalik ja siis oleks kaduma läinud ka vaade kunagise aia piirdele ehitatud päris hästi haljastatud kivimüürile.
Kui ma olin otsustanud vee kasuks, ei olnud mul siiski päris selget arusaama, mismoodi need kaldad ikkagi kujunema hakkavad ja kuidas ma täpselt selle järve sinna kahe aiaosa vahele sedasi istutan, et ta ei tunduks seal mingi võõrkehana, et ta poleks lihtsalt mingi veeauk, vaid et tal oleks ka mingi veidi teistsugune kaldajoon ja et ta sobituks olemasolevaga.
Kritseldasin igasugu skeeme, võtsin ette ühe foto ja püüdsin sellele midagi tekitada, aga seda minu jaoks päris õiget mõtet kohe ikkagi ei koitnud. Killustik ja müür ja vesi käisid peas ringi kuni ükskord äkki turgatas mõte, et on ju olemas ka kaljujärved sügaval kivide sees. Edasine oli minu jaoks juba lihtsam, aga mul oli vaja end kuidagi kaasale arusaadavaks teha:), see oli kogu selle epopöa jooksul kõige raskem asi. Hasart järv maha märkida tekkis tal siis kui väljas möllasid kõige suuremad tormid ja lumi oli kõige sügavam:)
Mõtlesin välja, et vasak kallas peab jätkuma killustikuga nii, et istutusala eesmine parem nurk keerab end veele ette, et siis võtaks ta vee nagu kaissu. Ja parem kallas ehk müür tuleb lasta sügavamale ning kogu müür peab jätkuma tiigi/järve:) taga. Täna kell 16-ks on kõige suurem töö tehtud ja tulemus on just selline nagu ma endale ette kujutasin. Jäänud on veel poolsaare täitmine kividega, sedasi püsti nad sinna ei jää. Ilmselt tuleb sinna välja mõelda ka mingi lamav lehtpõõsas.

Siin on näha, kuidas parem kallas keerab end ümber vee. Üldiselt oli valgus pildistamiseks muidugi täiesti vale, aga täna on siiski pisut nagu veidi ajalooline päev ja see lihtsalt vajab jäädvustamist.
Mõnes kohas paistab veel veidi kilet, aga alles nüüd saab järve lõplikult veega täita. Kui me oleksime seda varem teinud õige tasemeni, oleks kile võinud lihtsalt vette vajuda. Nüüd on ta ümber valli keeratud, servad üles tõstetud ning peidetud.
Hädasti oleks vaja veel vihma või survepesu, et kivid puhtaks saaks.

Need kivimängud on hiigla põnevad. Too neid kive kuipalju tahes, ikka on neid vähe või pole olemaski seda kõige sobivamat. Ja mingi Murphy ruudus seaduse kohaselt jääb neid töö lõppedes järgi terve hunnik. Aga need oskame me küll päris hästi ära kasutada ja karta on, et neid hakkab jälle puudus tulema.
Nüüd ootab meid ees tagumise kaldamüüritise taguse korrastamine ja haljastamine ja kui vesi peale täitmise veidi soojeneb, siis veekogu taimestamine. Kui palju selleks aega kulub, ma ei planeeri, teeme nii, kuidas jõuame. Ja loomulikult selle hiigelmäe laialiajamine ja maa planeerimine, aga seda alles siis kui traktor ära remonditakse.
Ilm on nii selline, et ma olen isegi paksus talvejopis kringliks külmunud:)
Ja mind ei tasu enam kunagi luku taha panna:)

VIIMAKS OMETI

on käes ka minu aeg:) Esimesed õied avastasin küll juba pühapäeva s.o. 22.mai hommikul, aga siis polnud koduste fotode jaoks aega. Uurisin just oma eelmiste aastate märkmeid, tänavune õitsemisaja algus on meie aias üsna keskmine, on olnud varasemat, aga ka nädal hilisemat õide puhkemist.
Eelmise aasta idee töötab. Kääbuskasvuliste aediiriste peenraservadest mustalt mullalt väljaistutamine kiviklibusse on end õigustanud, sest nüüd paistavad nad hoopis paremini välja, jääb selline mulje, et iiriste nägu on puhtaks pestud:). Ja loomulikult on neile väga hästi mõjunud kruusast, lehtpuutuhast ja mullast segatud istutussubstraat. Helesinine `Rio Rito`, tumesinine `Velvet Cup`

Portreevõtted teen ainult neist sortidest, kes õitsevad esmakordselt või kelle fotod on eelmistel aastatel mingil põhjusel ebaõnnestunud.

`Reine`

´Lime Smoothy`

´Fairy Ring`

`Irish Moss`

VÕRRATU VÕHMA ehk 2.püsikupäev

ehk pühapäev on teiste tegemiste imetlemiseks mõeldud:)
Kuigi juba eelmise aasta Võhma aiandusseltsi püsikutepäeva võis lugeda igati kordaläinuks ja see vääris ainult kiidusõnu, siis eile korraldatu oli hüpanud kohe üle mitme trepiastme kõrgemale ja ma enam ei teagi, milliseid sõnu peab selle iseloomustamiseks kasutama. Kui ma veel mõni aasta tagasi isegi õieti ei teadnudki, kus pisike Võhma täpselt asub, siis nüüd võib teda küll juba Suureks Linnaks pidada.
Kultuurikeskuse fuajees tervitas püsikupäeva lisaväärtusena külastajaid (pileti ostnuid oli 107)uhke tulbinäitus, kus kõigil oli võimalus märkida kupongile oma lemmiktulbi number ja nimi.

Tulbihitiks osutus `Angelique`

Minu lemmik imepärase õiekujuga `Picture` hõivas teise koha.

Püsikuid võisid külastajad küll imetleda, kuid hindas neid zhürii. Ja kerge see töö polnud, sest suurepäraseid eksponaate oli esitatud hulgi. Kahjuks on selles saalis akende asetsuse tõttu üliraske pildistada.

Hindamiskriteeriumid olid erinevad, need puudutasid nii taime välimust ja tüüpilisust, levikut Eestis ja kasvatamise iseärasususi. Lõpphinne kujunes paljude üksihinnete summana.

Esikoha võitis leviisiatest koostatud kompositsioon. Kuigi sama kvaliteediga taimi oleks seal veelgi olnud, sai siin määravaks hästi läbimõeldud ja taimele väga sobilik ning tema ilu esiletõstev raamistus - pott, huvitav kivi ja kasvusubstraati kattev peen killustik.

Enamus, kahjuks mitte kõik, eksponaadid läksid ürituse lõpuosas oksjonile. Kui selle algus oli üsna tagasihoidlik, siis lõpp kujunes vägagi hasartseks:). Ja siin pean ma veidi eputama, sest see esikoht ehib praegu Muhedikupapa ühe meelislillena meie terrassi.

Ja siis läksime me Aeda. No see on tõeline varakamber, kus täiesti ootamatus nurgas jääb lihtsalt hing kinni ja sa võid sealt leida mingi sellise harulduse, nii, et ühe aiandaja tervis võib saada tõelise, jäädava ja pöördumatu kahjustuse.

Siin kasvab üks imeline tulikas Ranunculus parnassifolius

Seda karukella (Pulsatilla turczanonowa) nägin ma täna isegi unes:)

ja tiibpojengile (Glaucidium palmatum) kaotasin südame. Lumivalge eksemplar oli küll ka näitusel, aga kahjuks ei pandud teda vaatamata mu palvele oksjonile:( , samuti ei saanud ma osta mandzhuuria vahert:((. Need pisikesed puittaimed, keda oleks olnud võimalik teisi püsikuid kahjustamata istutada lillepeenrasse, kuulusid samuti sel aastal hindamisele.

Mina sain oksjonilt endale kauni murtudsüdame (Dicentra formosa) imelise kompaktse suurepärase sinakashalli pitsilise lehestiku ja kirsipunaste õitega sordi `Red Fountain`. Sain ka teada, kes sellise väga kvaliteetse istiku üles kasvatas, aitäh tõeliselt roheliste sõrmedega Anule.

Taim on küll täna veel potis, eks järjekorras (laupäeval käisime taimejahil:D) leiavad nad kõik endile sobiva koha.

Aga ära jõudsime eile istutada paljasjuursed kingitused- mätasja merikanni (Armeria juniperifolia)

ja umbes 10cm kõrguse pisikese kauni jumalatelille (Dodecatheon pulchellum subsp.alaskanum). Tema seemned on korjatud Alaskalt Tshumõ linna tagant ja taimed on meil siin üles kasvatatud.

Eile oli üks võrratu päev ja ma nautisin sellest iga hetke. Kaunis oli hommikune kuldne reis. Võilillekollane - teda kasvas silmapiirini ulatuva merena, pikkade looklevate jõgedena, ühtlaste "servaistutustena":).

Ilusad olid eksponaadid, kogu ürituse organiseerimine ja aiahuviliste seltskond, üle hulga aja kohatud vanad sõbrad ja aed, kus veetsime päris palju aega ja kust polekski tahtnud lahkuda, isegi verejanulised sääsehordid ei suutnud meid sealt minema peletada:) Ja mis viga pikalt külas olla, kosutuseks pakuti maitsvat suppi, head kohvi ja omaküpsetatud erinevaid magusaid ja soolaseid küpsetisi. Kõigile, kes selle üritusega olid seotud, suur-suur aitäh! Ja nüüd jääb vaid oodata, mida on kanarbikurahvas võimeline välja mõtlema järgmiseks aastaks.

UNIMÜTS

Siis kui kõik oma ubalehega eputasid, käisin enda oma vaatamas. Mida polnud, seda polnud. Rääkisin siis talle, et no kuidas see ometi nii juhtus, et sügiseks olid ju päris kenake ja ometi ei suutnud seda talve üle elada. Mõjus:) Eilseks oli ta end üles upitanud ja näitab end kogu hiilguses. Kiitsin ja imetlesin teda, muidu viskab jälle mulle tulevikus mõne vimka.

KIVIDE VAHEL

Kui tavaliselt on peale lumerohket talve, mil vahepeal sajab ka vihma, kõige rohkem saanud kannatada igasugused alpi-ja padjandtaimed, siis sel aastal pole meie kiviktaimlas absoluutselt mingeid kahjusid.
Kui taimedele luua neile meelepärased tingimused, siis on nad tugevad ja terved, kasvavad ja paljunevad hästi ning õitsevad rikkalikult. Kaunis murtudsüda (Dicentra formosa) `Bacchanal`

Dicentra formosa `Aurora`

Täpiline iminõges (Lamium maculatum)`White Nancy`

Kütkestav epimeedium (Epimedium x youngeanum syn. E.diphyllum x E.grandiflorum)`Roseum`

Selle taimega juhtus kord isemoodi lugu. Ta on saadud ammu-ammu Lätimaalt ühe pisikese oksakesena. Igihaljas harilik drüüas meenutab küll kõige ehtsamat pinda katvat lille, aga tegelikult on ta põõsastaim. Ükskord rohimise ajal tahtis ka mu noorim, ta oli siis vast 4-5 aastane, kangesti mulle appi tulla ja rohimist ära õppida. Üsna raske oli välja mõelda, missuguse aiaosa juurde võiks teda lasta, sest ma oleksin pidanud ju iga lible juures seletama, millised on umbrohud, millised kultuurtaimed ja kus on see koht, kus väikestel kätel kõige kergem oleks.

Lõpetasime töö ja mõne aja pärast märkasin, et ta sehkendab kuidagi imelikult enda rohitud vast meetrise ala juures, sätib ja kastab seal midagi. Selgus, et ta oli saadud drüüase välja rohinud, siis selle uuesti äraviidud umbrohuhunnikust välja otsinud ja nüüd istutas teda hoolega tagasi. Eks me lõpetasime selle tegevuse kahekesi. Ja ta käis iga päev vaatamas, kas taim ikka jääb alles või mitte.

Jäi alles, aga elas meil siledal, tasasel maal. Kui meil valmis sukulentide müür, istutasin temast ühe osa kõrgemale kivide vahele ja ma ei ole teda aastakümnete jooksul näinud nii kaunina kui nüüd. Tõeline kivilemb

Vihmast ja külmast on vahel ka kasu. Sel aastal püsivad puude erinevad helerohelised üsna pikalt. Põhjalikult puhtaks pestud puudel on lausa isuäratavad värvid:)

Kirsid õitsevad sel aastal rikkalikult.

SUURPROJEKT 2011- tehniline etapp

Me oleme elus igasugu hullusi teinud ja ma arvan, et veel võibolla isegi vähem kui 10 aastat tagasi, oleksime me selle asja ise labidate ja käruga ette võtnud. Aga aeg on kuidagi sealmaal, et võiks end juba veidi hellitama hakata ja nii alustaski 5. mail hoopis traktor seda tänavust suurprojekti. Õhtuks oli vajaliku suurusega auk sees. Enne kahe mehe labidatööd nõudsin, et veepiir peab märgitud olema kogu perimeetri ulatuses, sest pole midagi jubedamat kui tiigist kivide alt paistev kile.

Siis tekkis meist endist põhjustatud seisak, aga reedel 13.05 tehti ära kogu silumis-, reha-ja labidatöö ja augule tekkis selline ilme.

Tänaseks s.o. 16.05 oli planeeritud membraani panek. Hommikul sadas torkiv-piitsutavat peenikest luudeni jõudvat tihedat külma vihma ja sooja oli vaid 7,2C. Et rull oli üle 300 kg raske, said räpinlased tunda, mida tähendab maastikuehitus:), seda materjali võis kohale ainult tõsta, mitte venitada ega lohistada. Alla pandi paar rulli ehitusvilla. Taaskasutus, varsti hakkavad ehitusjäägid otsa saama.

Üldiselt olen ma harjunud alati nina-ja näppupidi igasugu tegemiste juures olema, aga et oli niiiii külm ja niiiiii märg, tegin hoopis kaminasse tule, liigutasin varbaid ja fotod tegin ka läbi akna. Nii nagu bossile kohane:D

Zoomitud piltidel on perspektiiv loomulikult moonutatud ja kõik paistab nii väike ja kokkusurutud.

Oi, kuidas mulle meeldib igasugune organiseerimine, päris kahju, et seda siin kodus nii vähe harrastada saab. Ja oma valla mehi ma lausa armastan. Ega neid ikka väga palju siin ilmas ole, kes kuupäeva ja kella tunnevad ja igasugu lepetest kinni peavad.

Tavaliselt tekib mul kuskil väga õõnes tunne kui ma sellist masinat näen. Keegi on siis ju kuskil hädas. Täna aga.....:D

Ja nii ta siis tasapisi täitub. Koos paakmasinaga saabus ka enneolematu padukas, kallati nagu tuhandetest pangedest korraga. Isegi sealt ülalt keegi teadis, et meil on seda veekest väga-väga vaja.

Nüüd peaks algama loominguline etapp, aga sellele eelneb väike nädalane seisak. Vaja on ringi sõita ja ilma vaadata:)

TULBIUSULISTELE

Eks ma olen tulpe ka eelmistel aastatel pildistanud, seepärast neid kõiki siia üles ei riputagi, ainult uuemad.
Aga seda arvan ma küll, et kui nad juba on, siis peab neid ka ühest sordist palju koos olema. Kergkruusast katte all tunnevad nad end paremini kui need sordid, kes on multshimata.

Imelikuvõitu taust- see on katteloor, mida ma veel ära ei too, sest tulpide taga on mõned õrnakesed.

Aga punane on mu meelest tulpidele vale värv, nad oleksid vist palju ilusamad näiteks roosade või kreemide või ka valgetena. Mul on vist miskit viga, aga ma tahaksin aiast punast värvi tulpe veidi tõrjuma hakata kuigi kaufmannide õiekuju on iseenesest ju ilus. Võibolla on mul säilinud kuskil kukla taga üsna närviliseks muutev mälestus kunagi nähtud `Londoni`, ´Apeldoorni´ jt tulipunaste sortide hektaritesuurustest põldudest Lätimaal.

Ilm on külmaks läinud, seda võimendab üsna tugev põhjatuul. Täna kogu päeva maksimum vaid +10C. Toomingas ju õitseb. Kirsid ja ploomid samuti. Ei sadanud, aga päikest ka polnud.

Peale vihma on puhtas aias äkki umbrohud lustima hakanud ja paari päevaga on hein kasvanud rinnuni. Usin mees on päev otsa niitnud. Talvejopp, karvamüts ja ülipaksud kindad on mai keskpaiga hädavajalikud atribuudid:). Nii hilja polegi me kunagi alustanud, tavaliselt on selle aja peale õu vähemalt kaks korda üle käidud.

PILDIPOST

Hommikul toodi mulle selline hõõguv kimbuke. Ei, ei olevat mingi vihje, aga teistpidi keerdunud täiesti karged õied olevat võtnud lihtsalt põneva kuju ja sellest ei tohtivat mind ilma jätta:) Kiviktaimla tulnukas

On ju ilus

Ja teda pildistan ma igal aastal, ta kohe tõmbab fotoka nagu magnetiga endale. Ja igal aastal sunnib ta end üles riputama. Kahju, et lõhn pildile pidama ei jää.

Sajab. Kolmandat päeva. Las sajab, maa vajab seda väga. Õhk on kosutavalt veelõhnaline. Õhtune udumäng on ka imeilus.

Hirmsasti oleks vaja pildistada, aga aega pole selleks küll raasugi olnud. Iga päev olen küll kõik uued õied üle vaadanud. Kui homne ilm lubab, siis sellega tegelengi. Õnneks on temperatuur langenud ja laseb lilledel kauem ilutseda:). Kell 20.30 t+10C.