Thursday, June 3, 2010

TAASSÜND

Elas kord Peenar. Esimene.
Tema rajamiseks kaevati üles maatükk, umbes 15 x 1,5-3,5m, rohiti välja viimnegi umbrohulible, veeti kohale kivid ja väljaveetud savi asendati parema mullaga. Et madalad püsikud end hästi tunneksid, ehitati kerge kallak ja sellele astangud, lisati vajalikul hulgal kiviklibu, asetati paika sammukivid ja rohiti veelkord seemnest tärganud pahalased. Seejärel istutati Peenrasse lilled, esialgu tavalisemad. Hiljem lisandus sinna ka üksjagu haruldusi. Peenar muutus aastatega üha lopsakamaks, värvilisemaks ja ilusamaks.
Tema eest hoolitses kogu pere. Peenar ei pahandanud kui väikesed käed suures kastmistuhinas püüdsid temas mõne koha muuta tiigiks või patsutasid lillede vahele kaunistuseks liivakooke. Ta ei kurjustanud kui kogemata kombel peeti umbrohuks ka mõnd kultuursemat isendit. Veidi nõutuks muutus ta siis kui avastas endasse kunstipäraselt seatud takjanuppe või vaatas mõnest puhmikust eraldunud ja trepile hoolikalt ritta säetud õisi. Ta sai ju aru, et seda tehti vaid suurest hoolivusest ja armastusest ta vastu ning muudkui õilmitses suurest õnnest.
2004.aasta suvi sundis mind kõrvale heitma kõik väga kiired, kiired ja veidi aeglasemad tegemised ning elu üle pikalt ja tõsiselt järele mõtlema. Lapsed olid juba kõik laiali lennanud ja elasid oma elu. Puhkuse ajal appi tõtanud noorim püüdis ja rabeles kuis jaksas, aga ta õlule langenud koorem oli liiga ränk. Muid hädavajalikke töid oli meeletult palju ja nii pidigi Peenar mõnda aega ise hakkama saama. Olelusvõitluses igasuguste lenduvate ja temasse pidama jäänud ning vohama hakanud vaenlastega andis ta pikapeale alla. Paaril järgmisel aastal olid meie prioriteedid teised ja kuhjunud töid lugematul arvul. Peenar nukrutses kuni hävis tasapisi.

Üle-eelmisel aastal mõtlesime, et kuna kogu elu on tast eemale nihkunud, tuleks sealt taimed mujale istutada, Peenar tasaseks tõmmata ja asemele külvata muru. Tema endisse tagaserva aga kinnistute eraldamiseks istutada madalam hekk.
Aga läks teisiti, sest mõnikord on kasulik kuulata, mida kanale ütleb muna:) Mõistuse ja tunnete hääl võitsid ning me otsustasime Peenra päästa.
Osa säilinud taimi istutasime mujale, osa jagasime tuttavaile.
Terve eelmise aasta olid mu mõtted Peenraga. Istusin sageli ta juures, mõtlesin ja juurdlesin ning lõpuks hakkas tekkima mingi visioon. Sügisel ostsin Peenra tarvis mõned üliaeglasekasvulised okaskerad-ja kuhikud peenraservades ja kastides ootavad püsikud.

31. mai 2010. Peenar võib vabamalt hingata, ta on vabanenud mitme aasta jooksul sinna kasvanud ja kogunenud sodist.

Juba hakkab välja joonistuma Peenra endine reljeef ja "luustik". Rehatööd ja vajunud kivide mullast päästmist jagub seal veel mõneks ajaks. Et vältida igasuguseid ebameeldivaid üllatusi, tuleb pärast ta korrastamist veel veidi oodata ja tõenäoliselt uuesti rohida. Siis hakkavad sinna aiast kõigepealt kolima kääbuskasvulised aediirised ja hostapeenrast miniatuursed sordid. Eks ajapikku täieneb Peenar veelgi, siis lisanduvad sinna ka teistsugusema haabitusega taimed.



Peenar, kust sai alguse kogu meie aia lugu, on uuesti ellu ärkamas. Kavandatud taimestus erineb küll esialgsest, aga ta on meil alles ja ehk sügiseks ka juba oma nägu saavutamas. Korrastamist vajab ka tänaseks veidi vajunud Peenraesine tee.



Praegu on Peenar meie prioriteediks number üks. Kõike muud saab teha tema taasrajamise vahel.



13 comments:

  1. Nii tore, et kohal on lugu. Ja veel toredam, et see Peenar saab uue võimaluse... Edu!

    ReplyDelete
  2. Oi, see saab ilus olema! Ja armas, et ta jälle elule päästetud on. Ja preemiaks saad veel hostapeenrasse ruumi ka. ;o)

    ReplyDelete
  3. oh taevas!

    täitsa sõnatu....

    ja nii palju mälestusi ärkas korraga ellu.. ja mõtteid..

    üks peenar ei olegi lihtsalt peenar.. vaid puutes eluga võib ta täiesti iseenese teadmata olla osaks sellest..

    ReplyDelete
  4. Kahtlustan tõesti, et Sul päkapikud abis, oleksin pidanud ikka põõsaste alla ronima, vast oleksin mõne kätte saanud ja ühe endale nurunud :))) sellist mõõtu peenar on vaat et pool minu lillepeenardest ja see nii ruttu korda teha... Vägev! Ma ei saa juba mitmel aastal seda vanagi kuuseheki juurest ümber kolida.

    Aga ütle, minusugusele lollile, kellel juurduvad vahel need oksakesed, mis ise kogemata mulda õigetpidi kukuvad, aga kordagi juurduma PANDUD pistikud (va mustsõstrad), kuidas neid roosi pistikuid juurutada?

    ReplyDelete
  5. jah Aednik võib ikka imet teha. Hea lugu ja väga hea, et Peenra elukäik on üles võetud.

    Parafraseerides aednike abikaasasid - vähe sellest, et joodikud, poeedid on nad ka :D

    ReplyDelete
  6. Ei teagi. Mul ju roosikogemus väike. Aga olen neid lõiganud enne jaanipäeva erinevatel päevadel, torganud kobedasse mulda ja siis purgid pähe pannud.
    Säärane purkidepeenar siis.
    Enne ei puutu ega liiguta kui järgmisel aastal umbes samal ajal. Tavaliselt on 90% juurdunud. Niimoodi sain kunagi isegi täidisõielise mandlipuu juurduma,
    kes pistoksast üleüldse ei tahtvat juurduda. Võid enne ka meevette torgata:)

    A hostapeenras vabaneb jälle ainult kahele koht:))

    ReplyDelete
  7. Aitäh! Eks ma siis proovin, mul seda pistikumaterjali sel aastal heldelt antud :D Hoia pöialt, olid ju ise ka sellest huvitatud :)

    Ma olen ka seda tähele pannud, et kui istutad puhmaid ümber uude peenrasse, tekib mõlemas peenras ruumipuudus :DDD

    ReplyDelete
  8. Ohh - võimas :))
    Kas sul on tõesti mõni päkapikk kuskil peidus, või olete mõne roboti kuskilt saanud?

    ReplyDelete
  9. Luristab natuke meeleliigutusest** nina.. a näh, pole ühtki õlga, kuhu seda kuivaks nühkida.*

    * - üldiselt ei tohiks selliseid postitusi keset päeva üles riputada - mõned meist on tööl ja inimeste keskel, kus tuleb ontlikult end ülal pidada, mitte ootamatult härdameelseks muutuda.

    ** - aga no ikka tubli töö ja ilus tulemus!

    ReplyDelete
  10. Lugesin, vaatasin ja ahhetasin - nii uskumatuna tundub ühe Peenra ilu ja valu läbi aja. Aga vahva, et oled selle kõik läbi aegade ka pildipurki püüdnud, nüüd nii hea vaadata, eriti veel siis, kui kõik uueks saab. Jõudu, võhma ja päikest peenraks kasvataja(te)le ja Peenrale peenraks kasvamiseks!

    ReplyDelete
  11. Soovin Teile edu! Kindlasti on tulem ilus!

    ReplyDelete