PÜSIKUPEENRA HIIGLASED vol.4

Ülikõrgetest püsikutest ehk kõige ilusam on südajas makleia (Macleaya cordata syn.Bocconia cordata). Seda kaunist magunaliste sugukonda kuuluvat lille kirjeldas esmakordselt C.Linne sekretär Alexandr Macleay (1767-1848) . Kõige paremini iseloomustab südaja makleia olemust nii inglaste kui sakslaste rahvapärane nimetus sulgmoon - Plume Poppy, Federmohn.
Südaja makleia kõik osad on atraktiivsed ja pilkupüüdvad.
Tal on väga ilusad 25-30cm läbimõõduga ümarsüdajad hõrehambulised viinamarjalehte meenutavad oliivrohelised sinaka alatooniga lehed. Lehtede alakülg on kaetud hõbedaste karvakestega. Südaja makleia väga seisukindlad sinakad varred on kaetud kerge vahakirmega. Tema tillukesed kreemikasroosad õied on koondunud pikkadesse vahulistesse õisikutesse. Õitel on õrn, tagasihoidlik,väga meeldiv aroom. Südajas makleia õitseb varem kui teised väga kõrged püsikud. Ta alustab õitsemist juuli keskel ja õitseb umbes kuu aega.

Südajas makleia tärkab kevadel võrdlemisi hilja, kuid siis ületab kasvukiiruselt paljusid teisi lilli.
Eelistab kasvada täispäikeses, kuid lepib ka kerge poolvarjuga. Nagu kõik ülikõrged püsikud, vajab ka makleia viljakat mulda. Kõige sobivamad on talle liivsavimullad. Väga tänulik on ta orgaanilise väetise eest. Kuigi kirjanduse andmetel ei talu makleia läbikuivamist, elas ta meil ometi päris hästi üle mitu ränka põua-aastat. Ta on väga külmakindel. Südaja makleia puuduseks peetakse tema paljunemist risoomide abil. Mul on ta aga jäänud teiste kõrgekasvuliste püsikute vahele ning teda ähvardab senisel kasvukohal hoopis lämbumise oht. Ümbritsevad taimed käituvad palju agressiivsemalt kui südajas makleia ning järgmisel aastal tuleb talle uhkeldamiseks valida uus kasvukoht.
Püsikupeenra hiiglastest kasvavad meie aias veel paar ristirohtu (Senecio) ja üks ängelhein (Thalictrum), aga kuna need taimed on suhteliselt noored, ei oska ma veel täpsemalt iseloomustada, msimoodi nad end meil üleval pidama hakkavad.
Kuni 2m kõrgused lilled aga kuuluvad juba kõrgete püsikute hulka.

Kõik ülikõrged püsikud on aias väga dekoratiivsed. Nad sunnivad end imetlema nii üksiktaimena kui suurte gruppidena. Ülikõrgete ja kõrgete püsikute abil on võimalik luua üsna eksootilisi aiaosi ning nn salaaedu. Enamus neist on ka suurepärased metsaaia taimed. Ülikõrgete püsikute ainsaks puuduseks on see, et nad taha väga hästi mahtuda väikeaedadesse.