No ma ei saa aru. Kui mehed midagi otsustavad ehitama hakata, miks siis kogu elamine peab muutuma mingiks sõjatandriks. Vähe sellest, et mingid ülikallid (nii mulle öeldi) kruvid ja muud jubinad peavad vedelema köögis laua all, toodi täna meile ära veel 200 kg kaaluv 4 m pikk rull. Seda ei saanud jätta välja, aga et teisel korrusel see koht, kuhu ta pidi saama, on igasugu lauajuppidest ja muudest väga vajalikest asjadest, mida mina puutuda ei tohi, koristamata, siis pandi see jubedus elutoa põrandale. Mul on säärane tunne, et osa sellest Nord Streami juhtmest jääb veel kauaks me elamist kaunistama. Ja et ma nüüd liikuda saaks, pean vist teivashüpet harrastama hakkama. Oleks võinud siis enne hoiatada, oleks suvi läbi üritanud harjutada.
Noh, et ma siis olin päevaks otsaks vangistatud kööki, mõtlesin, et teen ühe õunakoogi - magus pidi tuju paremaks tegema.
Kook sai hea, aga tuju :SJahh, mu kodu on mu ladu!
oo, kook näib eriliselt maitsev olevat! ja õige, õige, naised ei tea meeste asjadest midagi. eriti nende tähtsatest jubinatest ei jaga nad mitte midagi!
ReplyDeletevisit this blog. thank you.
ReplyDeleteVau, vihase inimese kohta nii korralikult laotud õunaviilud :)mina isegi parimatel päevadel kuhjan nad hunnikusse, sellepärast kallangi munavahu peale.
ReplyDeleteAa mis on see 200 kg ja 4 meetrit rull?
Minu oma laob oma vidinad köögilauale ja siis viriseb, et praetaldrikud liiga suured, ei mahu isegi lauale ära.
See rull on II korruse põrandakate ja nüüd ei kujuta ma ette, kes ta üles vinnab. Tuues olid tal spetsiaalsed hargid tõstmiseks kaasas. Aga transad võtsid ju need abivahendid kaasa.
ReplyDeleteMeil on lisaks sellele, et taldrikud on suured, laud ka veel väike. Ähvardasin küll, et kolin kõige oma pottide pannidega autosse, aga miski ei loe.
Neid õunu ma ei ladunud, kallasin vormi põhja ja ajasin siis laiali ja kallasin taigna peale. Nad küpsevad korralikuks. Kui mul oleks hapumad õunad olnud, oleks kook kenam saanud, sest siis segan nad veel fariinisuhkruga, aga magusad õunad jätsin üldse ilma suhkruta.
ohh, nende kolihunnikutega harjub ära ka. Me oleme terve kooselu (22a)elanud siin 40ruuduses kahetoalises korteris, mõnda aega pere ainult kasvas (nüüd õige vähekese haaval kahaneb), kuni lõpuks 6-liikmeline oli. Lisaks igasugused kunstividinad, võrgurakendamise pukkidest ja igasugustest paela ja võrgulina kastidest rääkimata. Ja oleme hakkama saanud. :o)
ReplyDeleteAga jah, kook on isuäratav.
No mina ei harju. Ja ma ei julgegi seda numbrit kirjutada, kui kaua me oleme koos elanud, aga seda, et köök pole igasugu rauakola koht, ei saa vist ühelegi mehele selgeks teha. Aga hakkama saab muidugi, targem peab lihtsalt järele andma:)
ReplyDeleteehhee - mehed on nagu suured lapsed. Minu meelest mida rohkem vanust tuleb, seda lapsemaks nad muutuvad :D. Aga selle rulli kohta - proovi asja vaadata positiivsest küljest. See rull on puhas, pole õline ja küll ta ükspäev ka sinna teisele korrusele maha saab. Mul sõbrantsil on mees autoõpetaja, rallisõitja ja automehhaanik kõik ühes isikus - temal vedelevad pidevalt köögis ja esikus mingid õlised autojupid. Olen näinud neil seal ka peaaegu tervet mootorratast lahtivõetuna. Ja katsu meestele selgeks teha, et nende asjade koht on ikka garaazis, mitte elutoa vaibal - nad kohe solvuvad ju. Asjale pani ükskord punkti see, kui ma neile külla läksin - siis oli mehel veetud esikusse patareitoitel valgusfoor, mida ta putitas. Ma siis uurisin, et kui mul vajadus vetsu minna on, kas ma pean siis rohelist tuld ootama ve. Sõbranna mees oli mu peale ikka peris tükk aega solvunud kohe, et naised on lollid ja ei saa aru meeste tööde ja tegemiste tähtsusest.
ReplyDeleteAga õunakook on sul küll isuäratav - ma küpsetan homme ka.
Tegelikult on mehed jube tolerantsed ja kannatlikud, ei tule isegi blogisse nutma. Vähemalt minu omal oleks küll põhjust küllaga, sest kui mõelda, palju mina oma asjadega majas ja õues olen hõivanud, siis mehel on seda "isiklikku elutuumi" ikka väga vähe jäetud.
ReplyDeleteMinu tagurpidi õunakook läks "aiataha" kuni ootasin mill´ või natuke pehmeneb, said õunalõigud otsa.
:) noh, egas ma ka nuta, vihane olin hoopis ja omamoodi hea meel on ju ka, et asi hakkab ükskord ikka liikuma. Kaua ma siin söögilaua peal ikka seda arvutit hoian. Ja hea, et enne kirjutasin kui mees koju jõudis, muidu oleks tema selle sahmaka saanud. Asi lihtsalt selles, et oleks selle värginduse kergema vaevaga kohale saanud, nüüd peab ta ise punnima:(
ReplyDeleteJa ju nad sellepärast ka oma kolakatega köögilauale tikuvad, et nad vist mingit seltskonda vajavad kui oma aardeid imetlevad:). No ja mis teed, kui peale oma naise kedagi käepärast pole
haa :DDDD
ReplyDeletea miks sa arvad, et naised teistmoodi ehitavad? eeldusel, et nad ehitavad.
ja missa nutad, meil olid kuuemeetrised põrandalauad aasta otsa elutoa ja köögi põrandal ja värviämbrid, krohvikotid ja üleliigsed kipsplaadid on siiamaani keset esikut. rääkimata kruvidest, haamritest, tangidest, nurgikutest, loodidest ja muust sarnasest, mis absoluutselt igal pool vedelevad.
kas sa pole kuulnud sellest murphy seadusest, et kõik vabad või tekkivad horisontaalsed pinnad täituvad iseenesest ülehelikiirusega :). mu kogemus kinnitab, et see käib ka kõigi käiguteede kohta - kõik tööriistad on vaja panna maha kõige käidavamatesse kohtadesse (sest neid läheb kohe uuesti vaja ja sealt saab hästi kätte)
aaa, ja meetri laiune ja meetri kõrgune lauavirn on juba teist aastat magamistoas :D. vannitoas on vaaabšee plokivirn ja plaadikastid ja kuuri ei saa ehitada, sest seal on ka lauavirn ees :). ja sauna minnes peab kargama üle ketassae ja laveerima krohvinõudest mööda. :)))
ja tegelt... hea, et on koht, mida ehitada ja et on keegi, kes seda kola laiali puistab :). sama hea, et on keegi, kes õunakooki teeb :)
ReplyDeletea interneti teraapilise mõjuga olen minagi tuttav. oli üks väga pingeline ja stressirohke periood ja samal ajal olin ühe virtuaalse klubi liige.. see oli üsna huvitav koht, erinevad inimesed ja juhtus ka kõike. no ja siis oli miski aeg nii, et kui ma loppis ja õnnetuna koju läksin, siis elukaaslane juba küsis, et "käisid jälle netis kaklemas, jah?" :). maandas igatahes hästi :)
Lugesin kuskilt, et naisi pidi huvitama tulemus ja mehi protsess kui selline, sellega ongi vist kõik öeldud.
ReplyDeleteMina sain peale lahkuminekut oma kuuri küll ülehelikiirusel valmis, küllap muidugi ka tiivustas see kuulus aga-ma-nüüd-sulle-näitan tunne.
Ja ma ei taha üldse sellega propageerida meeste väljaviskamist...mõnikord on nad ju päris armsad ja vajalikud.
:))) Nad on ikka täitsa vajalikud - kes veel mu aiakärul liiva vedades rattad 8-ks kärutab ja siis korda teeb, sõidutab käru siis mu ette, et korras ja parem kui uus! Mul neid "parem kui uus" suve jooksul ikka mitu korda ja pean aegajalt kasutama mehe käru, mis on hullem kui vana, aga vot seda pole küll kordagi remonditud :)
ReplyDeleteKuramuse hea nende kallal toeiseda ja minu omal veel see hea omadus, et kunagi ei pirtsuta (erinevalt minu koertest) kui mingi kahtlase eksperimentaalse küpsetise talle ninaette torkan.
Äkki see oli tal spets plaan Sind kööki lukustada, tal oli õunakoogi himu?
ReplyDeleteMeil ka köök ja saun ootavad remonti ja ootavad veel mõnda aega. Aga ega just ära ei harju aga võtab nagu omaks. Edaspidi võib juhtuda,, et ükspäev kui Sina juba harjunud ja tema tuleb seda rulli kiskuma, siis keelad teda. Et las rull olla. Sul seal mingid sibulad kuivavad näiteks
Hehheee, vat need sibulad on küll mõte, kahju, et kõik said maha topitud. Neid oli ikka ka paras portsjon. Aga ma võin ju jõuluvidinaid vms kasutada. et mingi väljanäitus korraldada. Ja las mees mõtleb siis, et ma olen Isinbajevat mängides lolliks läinud. Ta ju peab praegu selleks, et üldse majja pääseda ja siin ka edasi liikuda, ise ka sest rullist üle ronima ja proovigu ainult mu loomingut lõhkuda:D DDD
ReplyDeleteTegelikult oli päris lõbus lugeda, millega mehed kodus tegelevad.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeletesul on veel isegi hästi läinud. esteks ei mingit mootorratast keset elutuba. teiseks meenus mulle mu kallis vanaisa, kes kõigega hakkama sai ja igasugu asju ise tegi. suvel maal oli tal selleks oma töötuba.. aga talvel linnas olid küll keset köögilauda, keset magamistuba või elutoa lauda erinevad metallijupstükid. ja tema kodakondsed pidid aeg-ajalt ikka õudusest hüüatama, kui avastasid, et uute õmbluskääridega on traati lõigatud või järjekordsest hõbelusikast on lant tehtud :). muide, seda olen ma ise ka avastanud, et küüneviil on mööbli renoveerimise juures asendamatu tööriist :D
ReplyDelete