KLAAS

Värviline klaas on mind alati võlunud. Lapsena võisin lugemise vaheaegadel tundide viisi vaadata sellesse tillukeste värviliste klaasitükkidega täidetud kaleidoskoopi. Hiljem püüdsin ikka külastada klaasinäitusi - niipalju kui neid siis korraldati. Vanades hoonetes ja kirikutes käisin vaatamas lisaks kõigele muule just aknaid.

Et ma ise prooviksin klaasist miskit teha, ma küll ei mõelnud. Kuni... naljakas meenutada... mulle tuli kultuuriülikoolist personaalne kutse osaleda kas inglise keele või Tiffany vitraazhi kursustel. Tavaliselt olid need kursuste alguse teated ju avaldatud ajalehtedes, miks seekord sedasi tehti, ei oskagi arvata. Ju oli neil vähe osavõtjaid, või mis. Uus aeg oli ju tekitanud inimestes uued hobid, eelkõige shoppamise. Isetegemisest keegi eriti ei hoolinud. Panin selle kutse rahumeeli kõrvale ja unustasin ta. Aga midagi jäi ometi kripeldama. Inglise keel oli kohe välistatud. Olin teda küllalt õppinud, mul oleks vaja olnud keelepraktikat, keelekeskkonda, aga mitte uut ab-d. Aga klaas... Joonistada ma ei oska, mingeid kunstilisi andeid ei olnud ma ka kunagi ilmutanud. Võibolla mingeid loovuse algeid ehk. Lõpuks otsustasin julguse kokku võtta ja minna vaadata, et vähemalt aru saada neist saladustest, kuidas see mosaiik ikka kokku pannakse.

Klaas on huvitav materjal. Kuumana plastiline ja vormitav. Täpsemini puhutav. Olin seda kunagi näinud klassiekskursioonil klaasivabrikus.
Aga klaasitahvel on jäik. Teda ei saa painutada, venitada ega muudmoodi töödelda kui lõigates. Ja ka siin ilmutab ta oma iseloomu. Mitte kõik lõiked, mis pähe tulevad, pole teostatavad. Ta nõuab aega, täpsust ja kannatlikkust. Väike rapakas liigutus ja sa oled verine või end ära põletanud. Surub sind justkui mingitesse raamidesse, aga ometigi lubab mingi mõtte realiseerida. Ta on õrn ja samas ometi väga tugev materjal. Imelik lugu, ma polegi varem sedasi mõelnud.

Esimeseks tööks oli elementaarsete töötlusvõtete omandamine. Tiffany tehnika ei võimalda teha väga suuri asju, sest klaasi ei hoia koos mitte tinaraam, vaid vaskteip, mis üle tinutatakse ja suured tööd vajuksid oma raskuse all lihtsalt laiali.
Meil lasti valida värviliste tükkide hulgast endale väike kogus. Kõigepealt oli vaja see teravate servadega klaas lihvida nii, et me ei tohtinud muuta nende kuju. Siis teipisime ja lõpuks tinutasime need klaasitükid kokku. Oli vaja teha nn punktkeevitust ja saada kokku ka küljed. See katsetus on mul ka praegu akna ees ega ole tänaseni laiali lagunenud. Tööna pole tal suuremat väärtust, aga emotsionaalselt on ta mulle siiski oluline - sain ju hakkama. Selline on siis kursuste lõputöö. Kõige raskem on sellise kavandi joonistamine, mis sobiks klaasile. Kui oskajad joonistavad kavandi ja siis veavad peale need jooned, kust klaas tuleks läbi lõigata, siis mina hakkan paberile kritseldama mingeid jooni ja kaari ja siis kustutuskummi abiga kuidagi saab see kavand valmis.

Tiffany vitraazhi juures on tegelikult oluline, et kõik klaasitükid sobituksid täpselt üksteisega, aga siin tahtsin ma proovida, kas õhuvahede jätmine annab tööle juurde või võtab miskit ära. Minu arust muudab ta töö õhulisemaks ja pitsilisemaks.
Nüüd selgus veel, et klaasi on vastu valgust väga raske pildistada. Kuigi ta on akna ees kõige ilusam päikesepaistel, siis päikesega pildistamisel kaotavad värvid oma kirkuse, sära ja selguse ning värvinüansid ei ole eriti eristatavad.
Ma olen veel mõned tööd teinud, aga olen need ära andnud või kinkinud. Muidugi oleksin võinud neid enne pildistada.
Nüüd ei ole ma mitu aastat klaasiga tegelenud. Kuskil on ära pakitud lõpetamata tööd ja poolikud kavandid. Ja ega ma enne vist saagi teda lõikuda kui selleks on mingi ruum tekitatud. Aga tahaks küll.