NIISUGUNE TA OLI vol.2

Kevad muutub suveks sujuvalt, märkamatult, ilma järskude üleminekuteta. Me ei taju väga täpselt kunagi tema saabumist. Päevad on ühtviisi juba ammu pikad ja päikeselised. Ümbrus on täis järjest puhkevaid õisi. Õhk on täis raskeid, magusaid lõhnu. Kogu loodus häälitseb - sumiseb ja lõõritab. Suvi on lihtsalt äkki kohal. Ta sarnaneb kiirustava mägijõega. Looduse suvised värvid on kirkad ja puhtad, pooltoone peaaegu ei esine. Aednik on õndsuse tipul imetledes vanu ja uusi sorte, kohates vanu ja uusi lemmikuid. Suve nautimist ei sega isegi neetud umbrohi ja liiga sagedast niitmist vajav muru.
SUVI 2008 ei sarnanenud paljude eelmistega. Temperatuurid jäid meie ja taimede jaoks normaalsetesse 20-25 kraadi piiridesse. Suve esimesel poolel jagus parajalt nii päikest kui vihma. Järjekordne troopikakuumus ähvardas 25.-26.juulil, kus päeval oli isegi vilus üle 30 kraadi sooja, aga õnneks seekordne kuumalaine sellega piirdus ega küpsetanud õisi mõne tunniga. Kõigel kasvaval ja õitsval oli palju aega end näidata.
Ja kogu seda suve värvirõõmu ja päikesesooja püüame me igal aastal endasse ahmida ja kuidagi terveks talveks talletada.
Raske on eristada, millised on hiliskevade või varasuve lilled. Aga tänavu näitasid end pikalt nii kõrgemad

kui madalakasvulised püsikud

ja põõsad

August. Üllatas samamoodi nagu varakevad. Järjest sagedasemaks, tihedamaks muutuvad vihmahood või lausa ööpäevade kaupa kallav vihm tegi küll murelikuks põllumehe, aga aiad, pargid ja metsad nautisid seda. Eelmistel aastatel pommiaukudeks või kuivavateks kanaliteks moondunud tiigid, järved ja jõed täitusid ometi kord ja hakkasid uuesti muutuma normaalseteks veekogudeks. Meil oli kogu kuu jooksul täielikult vihmata päevi vaid 5. Aga imelikul kombel ei olnud kuskil kauapüsivaid loike ega põlvini pori. Mitme aasta jooksul läbikuivanud maapind neelas kõik kiiresti endasse. "Postimehe" andmetel sadas meil 10 päevaga maha 2 kuunormi vihma, ülejäänu siis veel kõik lisaks. Kui aga jagada osa sellest kevadisele kuivusele, siis ehk polnudki teda looduse tarvis veel piisavalt.

Vaatamata sellele määratule veehulgale ja valdavalt tuulistele päevadele õitsesid lilled endiselt ennastunustavalt ja puud-põõsad muutusid järjest rohelisemateks ja lopsakamateks.