NIISUGUNE TA OLI vol1.

Ma ei ole eriliselt tagasivaatav ega mälestustes soriv inimene. Küll aga teen mõnikord kokkuvõtteid ja järeldusi. Selleks, et edasi minna.
Tänasel hämaral, vihma tibutaval ja tuulisel päeval on paras heita pilk möödunud aiandusaastale.
Möödunud oli enneolematult soe ja niiske, enneolematult pime, enneolematult lumevaene talv.

Saabus KEVAD 2008.
Kevad üllatab alati. Seekord aga hoopis eriliselt. 26-27.märtsil tundus, et maha sadas kogu talve lumi. Juba üsna kõrged puud olid ladvani lumme mattunud ning üldine lumekatte paksus oli meil 60-80 cm. Päikese võim oli aga juba niisugune, et kogu see rõõm sulas mõne päevaga ja räästastes tilkusid kuuldavalt hiigelpikad purikad. Maa ja taimed olid siiski saanud oma vajaliku niiskuse kätte.
Jahedad ilmad lubasid pikalt rõõmustada puhkevate pungade, lehtede ja võrsete üle.

Pikk ja jahe kevad (mida ennustasid ka maarjapäeva ööd) ei küpsetanud õisi mõne päevaga läbi. Kõik lilled, puud ja põõsad õitsesid pikalt-pikalt. Polnud neil ju mingeid külmakahjustusi. Ja kuidas võinukski, kui kogu talve peale võis kokku lugeda üksikuid väikeste miinuskraadidega päevi. Kuigi 10.mai paiku üritas saabuda ka tõeline kuumalaine, jäi see õnneks lühikeseks. Taimedele on kasulikum ärgata ja areneda pikkamööda. Kui nii mõneski kohas kurdeti veidi hiljem tugevate maikülmade üle, jäime meie neist puutumata. Aga kased hakkasid jumet võtma siiski alles 30.aprilli paiku. See-eest õitsesid ennastunustavalt paljud põõsad ja puud. Mai esimene pool kastis neid ka piisavalt, aga kuu teine pool muutus ähvardavalt veevaeseks. 6.juuniks ei olnud meil sadanud 18 päeva. Siis, enne kriitilise piiri saabumist, oli kohal ka päästev vihmasahmakas. Sellest on alati rohkem abi kui kastekannust.

Aed muutus üha värvilisemaks

Raske on teha valikut, millised lilled on kevadele kõige iseloomulikumad. Küllap igas aias ja igale inimesele on need märgid veidi erinevad. Ja küllap on igas aias väga levinuid, aga ka väga haruldasi taimi.

Sirelite puhkemine annab märku, et kevadest on saamas suvi.