NIISUGUNE TA OLI vol3

Sügis - üha pikenevad ja pimenevad ööd, eriline päevane valgus ja pikad hommikuvarjud. Lindude lahkumine. Õues valitsev ääretu nauditav vaikus ja isemoodi lõhn. Saagikoristus. Üksikud vihmahood vahelduvad päikesepaistega.

Küll aga jätkub veel küllaga õisi ja värve. Kui suvine ere värvikirevus ja-küllus meenutavad mõneti pealetükkivat mustlasseelikut, siis sügisvärvid on rahulikud ja küpsed. Sügislillede hulgas pole puhasvalgeid, puhtaid heleroosasid ega helesiniseid õisi, ülekaalus on segatud värvid ja pooltoonid.

Täna on viimane oktoober ja meil siin kõrgel pole veel olnud öökülma. Küll on ta korraks üle käinud mitmetest orgudest asuvatest aedadest. Ja ülalt vaadates näeb ta välja selline. Sel septembrikuu hommikul tuli meile poeg järele, et koos sõita Põltsamaale. Tema kodus oli maa krõbisenud ja autoklaasid paksult jääs.

Eelmise nädalavahetuse tugev tuul, mis siin siiski tormiks ei paisunud, üritas puudelt rebida viimased lehed,

ja välja hakkavad joonistuma puude tüved. Kuid pajud on veel helerohelised ja kaskede üksikud lehed säravad päikeses nagu kuldmündid

Kulda ja purpurit jagub kogu aiale

Ja veel paistavad ka üksikud õied. Eile püüdis üks hilinenud idamagun avada uuesti oma õisi, kuid uduvihm muutis nad üsna ruttu räbalateks. Aga praegu ei olegi enam suvelillede aeg.

Eile veidi ringi sõites vaatasin aedu. Need kohad, mis olid haljastatud vaid lillepeenarde ja lehtpuude-põõsastega, nägid raagus ja vettinuna üsna kõledad välja. Kasvõi ühe okaspuuga aial oli hoopis teine nägu.

Siberi lehiste rõõmus oranz ja kuuskede, nulgude ja mändide sügavroheline lasevad end veel kaua imetleda.

2008 - varakevadine lumeuputus, augustivihm ja soe, pikk, kuldne oktoober.

Ja eilse päeva märgid lubavad oletada, et suhteline soojus püsib novembri lõpuni.

Mida aasta edasi, seda raskem on meil oma aeda valida ja leida uusi taimi. Aga siiski - sel aastal istutasime 34 uut puud

sh. lehtpuid 15

okaspuid 19

põõsaid 27

Uusi püsikuid lisandus 50, sh. aediiriseid 13, siberi iiriseid 7, hostasid 13

Uusi varakevadisi sibulilli 150.

Kokku 261 taksonit.

Selleks aastaks kavandatud projektid

Majaümbruse lõplik korrastus - enamvähem tehtud, nipet-näpet veel järgmisse kevadesse ja suvesse

Kahe täiendava kõrgpeenra rajamine - tehtud

Hostapeenra ümbertegemine - tehtud

Mägisibulate päästmine ja istutamine uude kivimüüri - tehtud, alustatud vana kiviktaimla likvideerimisega.

Oma päevaliilia seemikute lilleaeda istutamine - alustamata, elavad edasi oma peenras

Majaesise mullahunniku laialiajamine - tegemata. Vaatamata varakevadel tellitud traktorile, ei leidnud see õigel ajal meie jaoks mahti ja suve teise poole vihmade aegu ei saanud teda lubada värskelt rajatud murule.

Projektiväliselt - alustatud alles järgmiseks aastaks kavandatud abihoone ehitamisega. Praeguseks peal sarikad. Kui ilmad lubaksid ta katuse alla saada, oleks hästi. Edasine jääb kevadesse.

Blogi - täiesti ettekavatsematu ja planeerimatu, sündinud eneselegi ootamatult, uitmõtte ja hetkemeeleolu tõttu. Ma ei teagi, mis ma selle 5-kuuse asjandusega edasi teen. Kindlasti ei muutu ta saiablogiks, kuigi väikeseid kõrvalepõikeid oli. Kas veidi käsitööd, kui leian aega ja viitsimist? Ei tea. Võibolla oleks vaja üldse seda lobisemist piirata ja oleks aeg lõpetada.

Edasi - novembris on vaja täita oma lubadused igasugu kaastööde osas ja lõplikult korrastada taimenimekirjad. Praegu aga loen. Mõnuga. Oht on ära vahetada öö ja päev ja mul on suuri raskusi enda raamidesse surumisega:), aga veidi võin ma seda endale ju lubada. On ju alles esimene kodusolemise aasta.

Mis veel - november on tegemistega kuhjapeaga täidetud ja karta on, et osa tegemisi lükkub jaanuarisse. Detsember kaob nii, et ei jõua ringigi vaadata. Veebruar on hoopis lühike, pea olematu kuu. Aga päev on siis juba märgatavalt pikem. Märtsipäike - ja kuigi sel ajal võib väljas valitseda veel sügav talv, ei saa miski väärata seda, et kuu lõpus on jälle kevad käes. Alati uus ja kordumatu.

Projekte jääb järgmiseks aastaks järjest vähemaks, aga see-eest muutuvad nad mahukamateks. Ja üks neist on aia-saiapäev:) kallistuste ja kohviga.

OLI SUUREPÄRANE AIANDUSAASTA.


Ja jõuludeni on jäänud vaid 55 päeva.

NIISUGUNE TA OLI vol.2

Kevad muutub suveks sujuvalt, märkamatult, ilma järskude üleminekuteta. Me ei taju väga täpselt kunagi tema saabumist. Päevad on ühtviisi juba ammu pikad ja päikeselised. Ümbrus on täis järjest puhkevaid õisi. Õhk on täis raskeid, magusaid lõhnu. Kogu loodus häälitseb - sumiseb ja lõõritab. Suvi on lihtsalt äkki kohal. Ta sarnaneb kiirustava mägijõega. Looduse suvised värvid on kirkad ja puhtad, pooltoone peaaegu ei esine. Aednik on õndsuse tipul imetledes vanu ja uusi sorte, kohates vanu ja uusi lemmikuid. Suve nautimist ei sega isegi neetud umbrohi ja liiga sagedast niitmist vajav muru.
SUVI 2008 ei sarnanenud paljude eelmistega. Temperatuurid jäid meie ja taimede jaoks normaalsetesse 20-25 kraadi piiridesse. Suve esimesel poolel jagus parajalt nii päikest kui vihma. Järjekordne troopikakuumus ähvardas 25.-26.juulil, kus päeval oli isegi vilus üle 30 kraadi sooja, aga õnneks seekordne kuumalaine sellega piirdus ega küpsetanud õisi mõne tunniga. Kõigel kasvaval ja õitsval oli palju aega end näidata.
Ja kogu seda suve värvirõõmu ja päikesesooja püüame me igal aastal endasse ahmida ja kuidagi terveks talveks talletada.
Raske on eristada, millised on hiliskevade või varasuve lilled. Aga tänavu näitasid end pikalt nii kõrgemad

kui madalakasvulised püsikud

ja põõsad

August. Üllatas samamoodi nagu varakevad. Järjest sagedasemaks, tihedamaks muutuvad vihmahood või lausa ööpäevade kaupa kallav vihm tegi küll murelikuks põllumehe, aga aiad, pargid ja metsad nautisid seda. Eelmistel aastatel pommiaukudeks või kuivavateks kanaliteks moondunud tiigid, järved ja jõed täitusid ometi kord ja hakkasid uuesti muutuma normaalseteks veekogudeks. Meil oli kogu kuu jooksul täielikult vihmata päevi vaid 5. Aga imelikul kombel ei olnud kuskil kauapüsivaid loike ega põlvini pori. Mitme aasta jooksul läbikuivanud maapind neelas kõik kiiresti endasse. "Postimehe" andmetel sadas meil 10 päevaga maha 2 kuunormi vihma, ülejäänu siis veel kõik lisaks. Kui aga jagada osa sellest kevadisele kuivusele, siis ehk polnudki teda looduse tarvis veel piisavalt.

Vaatamata sellele määratule veehulgale ja valdavalt tuulistele päevadele õitsesid lilled endiselt ennastunustavalt ja puud-põõsad muutusid järjest rohelisemateks ja lopsakamateks.

NIISUGUNE TA OLI vol1.

Ma ei ole eriliselt tagasivaatav ega mälestustes soriv inimene. Küll aga teen mõnikord kokkuvõtteid ja järeldusi. Selleks, et edasi minna.
Tänasel hämaral, vihma tibutaval ja tuulisel päeval on paras heita pilk möödunud aiandusaastale.
Möödunud oli enneolematult soe ja niiske, enneolematult pime, enneolematult lumevaene talv.

Saabus KEVAD 2008.
Kevad üllatab alati. Seekord aga hoopis eriliselt. 26-27.märtsil tundus, et maha sadas kogu talve lumi. Juba üsna kõrged puud olid ladvani lumme mattunud ning üldine lumekatte paksus oli meil 60-80 cm. Päikese võim oli aga juba niisugune, et kogu see rõõm sulas mõne päevaga ja räästastes tilkusid kuuldavalt hiigelpikad purikad. Maa ja taimed olid siiski saanud oma vajaliku niiskuse kätte.
Jahedad ilmad lubasid pikalt rõõmustada puhkevate pungade, lehtede ja võrsete üle.

Pikk ja jahe kevad (mida ennustasid ka maarjapäeva ööd) ei küpsetanud õisi mõne päevaga läbi. Kõik lilled, puud ja põõsad õitsesid pikalt-pikalt. Polnud neil ju mingeid külmakahjustusi. Ja kuidas võinukski, kui kogu talve peale võis kokku lugeda üksikuid väikeste miinuskraadidega päevi. Kuigi 10.mai paiku üritas saabuda ka tõeline kuumalaine, jäi see õnneks lühikeseks. Taimedele on kasulikum ärgata ja areneda pikkamööda. Kui nii mõneski kohas kurdeti veidi hiljem tugevate maikülmade üle, jäime meie neist puutumata. Aga kased hakkasid jumet võtma siiski alles 30.aprilli paiku. See-eest õitsesid ennastunustavalt paljud põõsad ja puud. Mai esimene pool kastis neid ka piisavalt, aga kuu teine pool muutus ähvardavalt veevaeseks. 6.juuniks ei olnud meil sadanud 18 päeva. Siis, enne kriitilise piiri saabumist, oli kohal ka päästev vihmasahmakas. Sellest on alati rohkem abi kui kastekannust.

Aed muutus üha värvilisemaks

Raske on teha valikut, millised lilled on kevadele kõige iseloomulikumad. Küllap igas aias ja igale inimesele on need märgid veidi erinevad. Ja küllap on igas aias väga levinuid, aga ka väga haruldasi taimi.

Sirelite puhkemine annab märku, et kevadest on saamas suvi.

IKKA SAIAST

Proovisin järgi. Panin veidi rohkem jahu kui eile. Supertaigen. Lahtine singi-köögivilja (tomat, paprika, sibul) pirukas seekord. Üle kallasin muna-hapukoore-juustu seguga. Ahjukuum veel.
HEAD ISU!

SAIUKESED

Tegelikult mulle meeldib süüa teha. Mõnikord. Siis kui vaim peale tuleb. Hea tujuga. Headest asjadest. Normaalsetes kogustes. Rahulikult, kiirustamata. Proovida uusi maitseid ja maitseaineid. Veidi mõelda ja vahel katsetada. Eile katsetasin kotletitegu uue piprasegu Orange &Pepper`ga, veits ikka küüslauku ja ingverit ka. Proovige!
Täna mõtlesin, et vaja on ikka oma tehnikat põhjalikult tundma õppida. Ei olnud veel saiamasinaga tainast seganud. Esmane mõte oli teha võisaiu. Aga taigna kerkides tekkis äravõitmatu magusaisu ja nii said neist kaneelisaiad. Võtsin taigna tarvis saiaraamatu ühe pärmitaigna retsepti, milles jahu kogus kõikus 50 g, Panin seda miinimumkoguse, oleksin pidanud panema maksimumi. Ja ühe telefonihelina pärast oleksin nad peaaegu ära kõrvetanud. Viimasel minutil said ahjust välja. Nii, hernesupp, see vanaaegne - võibolla veidi vürtsisem - ka valmis. Paras aeg mees õuest sooja saialõhnalisse tuppa kutsuda.
Ooohh, ma oleksin ehmatusest peaaegu lakke hüpanud. Äkki selgest päikeselisest taevast niisugune rahesadu vastu akent. No mida ta seal külma käes veel ukerdab?

KLAAS

Värviline klaas on mind alati võlunud. Lapsena võisin lugemise vaheaegadel tundide viisi vaadata sellesse tillukeste värviliste klaasitükkidega täidetud kaleidoskoopi. Hiljem püüdsin ikka külastada klaasinäitusi - niipalju kui neid siis korraldati. Vanades hoonetes ja kirikutes käisin vaatamas lisaks kõigele muule just aknaid.

Et ma ise prooviksin klaasist miskit teha, ma küll ei mõelnud. Kuni... naljakas meenutada... mulle tuli kultuuriülikoolist personaalne kutse osaleda kas inglise keele või Tiffany vitraazhi kursustel. Tavaliselt olid need kursuste alguse teated ju avaldatud ajalehtedes, miks seekord sedasi tehti, ei oskagi arvata. Ju oli neil vähe osavõtjaid, või mis. Uus aeg oli ju tekitanud inimestes uued hobid, eelkõige shoppamise. Isetegemisest keegi eriti ei hoolinud. Panin selle kutse rahumeeli kõrvale ja unustasin ta. Aga midagi jäi ometi kripeldama. Inglise keel oli kohe välistatud. Olin teda küllalt õppinud, mul oleks vaja olnud keelepraktikat, keelekeskkonda, aga mitte uut ab-d. Aga klaas... Joonistada ma ei oska, mingeid kunstilisi andeid ei olnud ma ka kunagi ilmutanud. Võibolla mingeid loovuse algeid ehk. Lõpuks otsustasin julguse kokku võtta ja minna vaadata, et vähemalt aru saada neist saladustest, kuidas see mosaiik ikka kokku pannakse.

Klaas on huvitav materjal. Kuumana plastiline ja vormitav. Täpsemini puhutav. Olin seda kunagi näinud klassiekskursioonil klaasivabrikus.
Aga klaasitahvel on jäik. Teda ei saa painutada, venitada ega muudmoodi töödelda kui lõigates. Ja ka siin ilmutab ta oma iseloomu. Mitte kõik lõiked, mis pähe tulevad, pole teostatavad. Ta nõuab aega, täpsust ja kannatlikkust. Väike rapakas liigutus ja sa oled verine või end ära põletanud. Surub sind justkui mingitesse raamidesse, aga ometigi lubab mingi mõtte realiseerida. Ta on õrn ja samas ometi väga tugev materjal. Imelik lugu, ma polegi varem sedasi mõelnud.

Esimeseks tööks oli elementaarsete töötlusvõtete omandamine. Tiffany tehnika ei võimalda teha väga suuri asju, sest klaasi ei hoia koos mitte tinaraam, vaid vaskteip, mis üle tinutatakse ja suured tööd vajuksid oma raskuse all lihtsalt laiali.
Meil lasti valida värviliste tükkide hulgast endale väike kogus. Kõigepealt oli vaja see teravate servadega klaas lihvida nii, et me ei tohtinud muuta nende kuju. Siis teipisime ja lõpuks tinutasime need klaasitükid kokku. Oli vaja teha nn punktkeevitust ja saada kokku ka küljed. See katsetus on mul ka praegu akna ees ega ole tänaseni laiali lagunenud. Tööna pole tal suuremat väärtust, aga emotsionaalselt on ta mulle siiski oluline - sain ju hakkama. Selline on siis kursuste lõputöö. Kõige raskem on sellise kavandi joonistamine, mis sobiks klaasile. Kui oskajad joonistavad kavandi ja siis veavad peale need jooned, kust klaas tuleks läbi lõigata, siis mina hakkan paberile kritseldama mingeid jooni ja kaari ja siis kustutuskummi abiga kuidagi saab see kavand valmis.

Tiffany vitraazhi juures on tegelikult oluline, et kõik klaasitükid sobituksid täpselt üksteisega, aga siin tahtsin ma proovida, kas õhuvahede jätmine annab tööle juurde või võtab miskit ära. Minu arust muudab ta töö õhulisemaks ja pitsilisemaks.
Nüüd selgus veel, et klaasi on vastu valgust väga raske pildistada. Kuigi ta on akna ees kõige ilusam päikesepaistel, siis päikesega pildistamisel kaotavad värvid oma kirkuse, sära ja selguse ning värvinüansid ei ole eriti eristatavad.
Ma olen veel mõned tööd teinud, aga olen need ära andnud või kinkinud. Muidugi oleksin võinud neid enne pildistada.
Nüüd ei ole ma mitu aastat klaasiga tegelenud. Kuskil on ära pakitud lõpetamata tööd ja poolikud kavandid. Ja ega ma enne vist saagi teda lõikuda kui selleks on mingi ruum tekitatud. Aga tahaks küll.

KULDNE, KULDNE

Mina olin terveks nädalavahetuseks kööki aheldatud. Tegelesin kaks päeva igasugu lemmiksuppide, putrude, liha, kookide ja magustoitudega. No millal tuleb see õnnis aeg, kus igale piisaks tema lemmiktabletist:) Vähemalt ei vaataks mitu korda päevas vastu see tohutu pesemist vajav nõudelasu. Praegu küll ei kujuta enam ettegi, et kunagi olid need suured potid-pannid päris igapäevane asi ja pere sama suur kui praegu nädalavahetustel.

Meeste tegemistest jääb vähemasti midagi järgi, olgu küll, et vihamahood rohkemat ei lubanud. Samm edasi siiski, vähemalt ei kõlgu postid enam tuule käes. Mingi nöök. Tööpäevadel paistab päike ja nädalavahetustel kui saaks mingeid kodutöid teha, sajab vihma. Tuleks vist tõesti pühapäeva pidama hakata nagu peaks. Aga kohe mitte kuidagi ei õnnestu.

Tänase pärastlõuna lubasin endale küll looderdamiseks. Mõtlesin küll, et peaks nagu hakkama mingeid lillenduslikke kokkuvõtteid tegema, aga ilm on nii ilus, et aiandus pole veel sugugi lõppenud. Võtsin fotoka ja tegin mõned klõpsud.
Eilse päeva jäädvustus Osa puid on raagus, osa osaliselt,

aga kogu ümbrus särab ikka veel kuldselt.
ka lehised on juba sügisvärvid võtnud ja hakkavad peagi oma okkaid poetama.
Et aga ilm on soe ja ümberringi on niipalju rohelist, siis seda päris sügise tunnet veel polegi
Üksjagu palju on ka veel õisi ja isegi nuppe.
Niisama suures segaduses nagu see kurdlehine kibuvits, olid eile ka haned. Selle asemel, et lõunapoolne teekond ette võtta, lendas mitu-mitu parve otsa põhja suunas.