Monday, April 18, 2011

ANNEABI ehk IIRISTEAJA ALGUS

Tahtsin Annele vastata kommentaariumis, aga sellest hakkas kujunema mingi imelik sisutu lohelugu.

Kõigepealt üritaksin veidi kohendada paari aiaärimehe tekitatud nimesegadust. Kahju, et sedasi tehakse, aga ju neil on materjali niipalju käes ja kõigi dekoratiivtaimede iseärasustesse pole neil aega süvenda, seega on hakanud meil liikuma ja levima mingite imelike nimetustega taimed, keda maailmas üldiselt ei tunta. Kõige kurvem on asja juures see, et aiapidaja uskudes müüjaid, eeldab, et neis müügikohtades ju ometi eksida ei saa. Aga saavad. Sassis on nii nimetused kui sordid. Viimasest ei taha kohe eriti rääkidagi. Ju on siin oma osa ka Hollandi vahendajatel, kes arvavad ilmselt, et ju me mingid aborigeenid ikka oleme ja uhavad siia ükskõik mida, peaasi, et äri õitseks.

Sibuliirised kuulusid seni koos teiste iiristega võhumõõgaliste sugukonna iiriste perekonda. Nüüd on nad kümmekond aastat tagasi iiriste hulgast eraldatud omaette perekondadeks, aga see pole muutnud nende nimetusi ega paigutust rühmasiseses klassifikatsioonis.
Need kolm iseseisvat perekonda on 1. Võrkiirised (Iridodictum) oma mitmete liikide ja sortidega 2. Mõõkiirised (Xiphium) ja 3. Juno (Juno)
Viimane on eriti huvitav ja kultuuris võrdlemisi raske perekond, aga kui neile korraldada aias kõrgemad, kuivemad, päikesepaistelisemad kasvukohad, pole asi sugugi nii lootusetu. Pärit on nad kõrbetest ja poolkõrbetest, armastavad soojust ja vett hästi läbilaskvat kivirähast pinnast. Sorte on neil vaid mõned, seega kasvatatakse aedades põhiliselt liike, keda looduses on üle 30.
Nende liikide hulka, keda meie oludes on kergem kasvatada kuuluvad Buhhaara juno (Juno bucharica), oivaline juno (J.magnifica) ja veel mõned. Nii, et võib juhtuda, et selle buhhaara ja junoiirisena oled Sa endale ostnud ühe ja sama juno liigi. Kui nad lähevad õitsema, pildista neid ja katsu interneti abil määrata, kes aias tegelikult kasvab.

Nüüd mehhaanilistest vigastustest aediirise risoomidel. Vaata, kas need näritud kohad on kõvad ja kuivad ja et neil ei esineks esimesi mädaniku tunnuseid. Kui vigastus on armistunud ja sinna on tekkinud kallus, peitsi kogu see näritud pind üle briljantrohelisega ja selle kuivades kata haav haavaliimiga (BF), et vihmade ajal ei tungiks sinna mingi mädabakter. Kui aga on ilmnenud esimesed haigestumise tundemärgid, võta risoomid üles, puhasta terve koeni, leota risoomi mitte rohkem kui veerand tundi pesuvalgendaja (koostises peab olema klorinooli) 10% lahuses, kuivata ja edasi toimi nii, nagu algul kirjutasin. Kui risoomist jääb järgi päris pisike jupike, istuta see peale töötlemist potti, et tema arengut saaks jälgida ja et ta ei nakataks teisi sorte. Mõnest uinuvast pungast kasvab ehk välja uus korralik risoom ja sort säilib. Leotusvedelikuna võib kasutada ka kaaliumpermanganaadi-küüslaugu leotist, selles võiks risoomi hoida vähemalt pool kuni paar tundi.

Kui iiristele on loodud sobiv päikeseline kasvukoht ja mulda on lisatud komposti ja tuhka, siis aediirised mingit lisaväetist ei vaja. Tuhk on üks suurepärane ja käepärane materjal, ta sisaldab kõiki toimeaineid, mida elav puugi. Temas on arvestatav kogus kaaliumi ja fosforit, mida iirised jumaldavad ja arvukalt heas korelatsioonis mineraalaineid. Puidu põlemisel lämmastik lendub ja seda iiristele lisaks anda polegi tarvis, sest lämmastikuliig ongi peamine aediiriste haiguste põhjustaja. Ka eelistab aediiris nõrgalt aluselise reaktsiooniga mulda. Üldiselt arvestatakse nii, et 1 kg lehtpuutuhka 1 m2-le tõstab mullareaktsiooni 1 ühiku võrra, s.t. kui mullareaktsioon on 6, siis tuha lisamisega tõuseb see 7-ni. Kuna meil on enamasti mullaanalüüsid tegemata, piisab 0,5 kg 1m2-le.
Väga heaks väetiseks aediirisele on ka kondijahu, aga ma ei tea, kas seda praegu kusagilt ka saada on.
Tuhk on ka bakteritsiidse toimega, hävitades mitmeid haigusetekitajaid. Tema kasutamisel pole vaja aediirist ka haiguste vastu pritsida.
Iiriste pritsimine on üldse üks paradoksaalne tegevus. Aediiris ise oma ehitusega püüab end niiskuse eest igatmoodi kaitsta, aga inimene püüab talle igamoodi seda vett kaela sokutada. Kahjuks ei saa tuhka kasutada nende dekoratiivtaimede väetamisel, kes eelistavad haput mulda.

Kui taim kasvab neis tingimustes, mida ta vajab, on ta immuunsüsteem tugev. Ta õitseb hästi, paljuneb hästi, talvitub hästi ja naljalt ei haigestu. Ebasoodsatesse tingimustesse asetatud taimedega võime teha mida tahes, miski ei aita. Aga ka ülehoolitsemine ja ülearmastamine võivad mõnikord taimedele hukatuslikud olla.

2 comments:

  1. Lugesin ka huviga. Jalutuskäigul botaanikaaeda hakkasin sõbraga vaidlema võrkiiriste üle, et kas sibulaga või ilma. Lõpuks hakkasin ise ka kahtlema, sest minu teadmised olid lünklikud ja ise ma neid ei kasvata. Kuigi nad on nii vahvad ja ilusad.

    ReplyDelete