JA ONGI MAI LÄBI

 Eile varahommikul umbes 5 paiku hakkas tibama. Sellist peenikest sadas umbes 1,5 tundi. Ja oligi kõik? Aga ma olin ka selle eest tänulik, sest kastmist vajavat on praeguseks juba üpris palju. Seevastu tuli terve öö vett kui kosest. Mõtlesin, et näe kui targasti see ikkagi seatud oli. Kõigepealt piserdas veidi, et see järgnev jõuaks kõik ilusti maasse. Tänane hommik oli sombune, aga kuiv. Kõndisin aias ringi kuni vihm mu tuppa peletas. Ja sajab, sajab. On see vast õnnistus, homme-ülehomme jõuab siis niiskesse mulda ära istutada mõned ootel puud.
 Kuigi vesi on väga oluline, pole see täna peamine. Varakevad ehk aprill mulle ei meeldi. See on selline imelik rabelemise aeg ja talvesodist aeda vaadates on mul alati tunne, et lumest väljasulanud aed on nukker nagu oleks ta mingitpidi hüljatud olnud.
 Aga mai on juba hoopis midagi muud ja sunnib lausa rõõmuga tegutsema.
 Vihmavahe lubas mul minna üht kohta pildistama. Teele jäi kõigepealt harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum). Nii tagasihoidlik kui ta ka on, on ta ometi laialeheliste kobarpeade ja laudlehe vahel äärmiselt elegantne õitseja, kellest niisama naljalt juba mööda ei lähe. Imetlen teda alati.

Järgmine takistus on kauni veigela (Weigela florida) sort `Caricature`. Naljakas, praegu veel tilluke põõsas, keda vaadates tahaks uurida, milline satikas on ta lehed selliseks lokiliseks muutnud. Pole seal mingeid elukaid. Tema omapära ongi see, et lehe erinevate osade areng on ebaühtlane ja see kortsibki neid igaüht isemoodi kokku. Õisi pole ma tal veel näinud, tegu on sügisese uustulnukaga.

 Ja nüüd siis see Koht. Ega talle säärane nimi jää, kasutan teda vaid täna. Ma igatsesin juba ammu oma aeda magnooliat ja veel mõnda hellikut puud, aga nende jaoks meie tuulises aias õiget kohta polnud. Tegelikult oli, aga sel kõige soojemas ja kaitstumas paigas laiutas vaarikavõsa koos nõgeste, naistepunade, naatide ja pujudega. Katsusin sealt  alati mööda käia kuidagi selg ees ja silmad kinni, sest see oli ikka väga kole.
 Alati on mul aias puudu paar hostat ja kümmenkond aediirist. Iiristele ma siin olles ei mõelnud. Hostadele küll, sest siin lähedal on hostade pikk istutusala ja kuigi selle katkestavad korea nulud ja seedermännid, võiks just siin hostade istandus jätkuda. Tellisin siis Fransenist 5 hostat arvestusega, et kui ma seda jubedust siin likvideerida ei saa, mahutan ma need mõned sordid siiski aeda veel ära. Ega ma oma mõtetest palju ei rääkinud, sobival hetkel lihtsalt ütlesin, et sedasi! Nüüd teeme selle asja korda.

 Kui vaarikad väljas ja esimene osa läbi kaevatud, oli vaja umbrohupuhtaks saada kuuseheki esine riba. Aga seal labidat kasutada ei saanud, puude juured segasid. Heinariba läks mürgi alla. Kuigi me teda aias palju ei kasuta, päris ilma mõnes kohas siiski läbi ei saa. Üle 2 nädala ootasime. Vahepeal kattis mees lõpuni mu sinise jõe. Kui mürk oli toiminud, korjasin välja veel niipalju juurikaid kui vähegi nägin ja hoplaa:), aeg oli istutama hakata.
 Märtsi lõpus saabunud hostad olid juba kasvuhoones kenasti välja kasvanud ja vahepeal oli nende kogus ka veel 3 sordi võrra kasvanud. Istutamisel jätsin mõned kohad päris tühjaks. Eks ma järgmisel aastal tahan ju veel mõnd sorti saada.  See istutusala on praegu veel üsna kummalise kujuga, ta oleks ühest kohast nagu väljavenitatud pikk lehmakeel. Aga sel on oma eesmärk. Vaja on veidi varjata vasakule jäävat aiatööriistade kuuri, mille ette istutasin puishortensia `Annabelle` ja istutusala serva murusse ma teda panna ei tahtnud. Kui põõsas suuremaks kasvab, kaotab ta selle veidra kujundi ära.

 Peale koha sodist puhastamise hakkas ometi vabalt hingama ja välja paistma ka meie ameerika kännasmustika (Vaccinium corymbosum) hiigelpõõsas.

 Kes mul siin siis nüüd endale elupaiga leidsid? Hostad pole veel täielikult värvunud, sest kasvuhoone valgusolud on ju hoopis teised kui õues ja taimed on muidugi veel noorukesed ka. Kõiki ma veel ei pildistanudki. Küll jõuab kui nad veidi iseloomulikumaks kasvavad.
`Obscene Gesture`

 ´Sara´s Sensation`

 `Orange Star´ Tema jääb siin ka ainukeseks kuldseks sordiks. Tahan selle koha hoida hõbevalge-sinise-rohelisena.

 `American Halo` Hea üleminek kollaselt valgele

 Kevadiseks silmarõõmuks hõbedaste lehtedega suurelehine brunnera (Brunnera macrophylla) ´Looking Glass` 3 puhmikut

 Hostade laiade lehtede pehmendamiseks ja peenrale õhulisuse lisamiseks hariliku kitseenela (Aruncus dioicus) `Kneiffi´. Tema on looga taim. Kuigi ma oleksin ta ka mujalt saanud, otsustasin ta koju tuua Võhmast oksjonilt. Toetab ta nüüd meie aias veidi "Kanarbiku" tublit seltskonda. Ta on juba praegu ilus ja võib aimata, kuidas ta ilutseb pea meetrikõrguse puhmikuna.

 Meil talveõrn tumeroheliste nahkjate lehtedega rohkeõieline vürtspõõsas (Calycanthus floridus) elas üle raske lapsepõlve. Murusse istutatud põõsakese niitis esimesel suvel maatasa Muhedikupapa. (No mis tunne mul siis oli:(. Järgmisel aastal punnitas ta järgijäänud tüügastest paar lehekest ja mees tahtis ta juba maast välja tõmmata, õnneks sain ma õigel ajal jaole. Kiratses ta kahel põuasuvel, pikemaks end ei kasvatanud, aga jäi ellu. Talved teda ei kahjustanud. Nüüd kaevasime ta välja ja istutasime samuti uude kohta. Paistab ju kaugele, mismoodi ta selle üle rõõmustab. Olgu ta nooruki-ja täiskasvanuelu parem kui möödunud aastad.

 Istutusala keskel olev sinine kepp pole lihtsalt kepp. Ta on  hariliku tulbipuu (Liriodendron tulipifera) tugi

 Kogu see üsna väike uus istutusala jääb mu nn salaaia selja taha. Ees avaneb läbi vahtraokste selline vaade kauni veigela (Weigela florida) õieküllusele. Ma olen teda lasknud kasvada just täpselt nii nagu ta ise tahab. Mitte mingit moodi piirata ega lõigata ma teda ei kavatse.

Ma arvan, et nüüd vist on korda saanud kõik meie aia nurgatagused. Vist:) Selliste pisikeste kohtade jaoks oli varem küll silma, aga mitte aega. Ja kogu aia uuesti korrastamisele, ümberehitamisele ja -istutamistele, uute istutusalade rajamisele, teedele, müüridele, tiigile ja ehitustele kulus alates majja kolimisest SEITSE aastat. Praegu mõtlen küll, et mida imet me selle pika aja siin tegime. Kõik võinuks ju kiiremini saada. Aga ei jõudnud kuidagi, ometi rabelesime kõik need eelnenud suved.
Nüüd on vaja veel veidi remontida turbapeenra üht osa, aga see on paari päevakese töö. Enne peaks vist ringi vaatama ja sinna veidi põnevaid sõnajalgu juurde tekitama. Ja magnoolia oleks ka vaja kuskilt koju tuua. Igatsen Eestimaal üles kasvatatut.
Ma arvan, et nüüd vist võib veidi lõdvemalt võtta. Eks me olegi sellega juba alustanud. Sel kevadel olen ma kodunt ära käinud rohkem kui mõnel suvel kokku. Kõigepealt Järvselja, seejärel alati kaunis ja õdus Kimalase suur lilleaed.  Kahele üritusele lisaks oleme jõudnud üle vaadata nii Tsiili esimesed sammud kaose likvideerimisel kui Iirisesõbra väga ilusa ja armsa valmis aia. Sellise filigraanse korrani, mida ma  viimases tükk aega imetlesin, ei jõua mina küll mitte eladeski. Aga las ollagi iga aed isemoodi. Minu oma lopsakam ja looduslikum, Iirisesõbral hillitsetum ja vaoshoitum. Kimalase erineva iseloomuga taimetihedad, sooja pillava iseloomuga istutusalad. Tsiilil esialgu vaid reljeef ja suured võimalused. Täiesti erineva iseloomuga õueruumid, kõik kordumatud ja huvitavad.