VARAKEVADEST KEVADESSE

 Tänavu on kevadel aega. Astub ta vaikselt ja tasapisi, aga vääramatult edasi. Veel on aias musta mulda enam kui taimi ja õisi. Tulpidel ja nartsissidel imetlen siiani vaid lehti, aga päris õiteta pole me loomulikult mitte. Hüatsindid on täies õies ja loomulikult peab nende hulgas olema ka sinist, sest meie aias teisiti ei saa. `Delft Blue` on puhta ja särava värvusega lilleke. Lõokannused (Corydalis) on meil muutunud umbrohuks. Nende punast, kollast, valget, sinakat on nii murus, teedel kui peenras ja nad on nii segi, et ma enam ei üritagi neid määrata.

 Arkavad ka puittaimed, enamasti nad ringutavad ja haigutavad veel. Mõned kikka-ja kuslapuud on juba päris lehes, juudapuulehikud pooles lehes, vahtrad (Acer rubrum) õitsevad lehtedeta.

Lehised rohetavad ja lõhnavad

 Sel aastal kõige virgem forsüütia `Freja´ kuldab kogu ümbruse. Ei lugenud talle talvine karm pakane, ka kõik teised sordid on õienuppe maast ladvani täis. Taustal paistab pisut kaskede õrnrohelist.

 Lubasin suure suuga endale liblikasuve, aga see meie praegune tegemine meenutab pigem kanade takus siblimist. Aeg on ilus, aga aed veel mitte. Me tegutseme kogu aeg, hommikust õhtuni. Aga nii nagu kevad, kipuvad need tegemised ka vinduma. Liigume küll sedasi, et üks koht ja siis teine...aga vahepeal on vaja teha midagi tähtsamat ja huvitavamat ja siis jääb ikka midagi kuskilt vahele. Ja siis tuleb ma ei tea, kas väsimus või laiskus või tüdimus peale ja ei taha kohe üldse midagi peale selle unistuste lendlemise. Ja selle, et viimane lumi sulas meil vaid 9 päeva tagasi, olen ma hoopis unustanud.
 Kui ma eile istusin ja põrnitsesin oma mõnemeetrist maasikakasti, kust vaatas vastu igasugune pruun sodi, mõtlesin, et paneks õige kogu kupatusele tule otsa. Ahhh!!! Ma kunagi kuskilt lugesin, et üks mees kasvatab maasikaid sedasi, et ta laotab nende vahele põhu ja kui ülisuured saagid korjatud, paneb oma pool hektarit maasikaid põlema. Vanad lehed, kahjurid ja haigusetekitajad hävitatud, ajavad maasikad kiiresti uued lehed välja. Maa väetatud, tuhk ju mineraalainete rikas, ja järgmise aasta mammutsaakidele alus loodud.
 Õigel aednikul on alati välgumihkel taskus:) ja ega ma enam edasi ei mõelnud, paari minutiga oli mu sodiladu puhas. Pole see mingi kulupõletamine, vaid üks maheaianduse võtteid, alepõllundus hoopis. No nüüd ma ei tea, kas ma põletasin ka õienupud ära, aga seda, kuidas mu eksperiment töötab, on hiljem näha:)
Haaaa! Aga ma sain ikka oma tahtmise ja vähemalt mu selja tagant on vaarikavõsa kadunud :) No ei visanud kõiki taimi välja, osa sai lihtsalt uude kohta kolitud ja väikese tööriistakuuri uksed ka ümber seadistatud. Nüüd veel värv peale ja maad ka nats harida ja siis peaks üks korras kohajupike jälle juures olema ja see paremale jääv suur mustikapõõsas saab ka end kord näitama hakata.

Oma kohta ootavad peale maaharimise seal säärased ja veel mõnesugused ...)

Alanud on ka taimerändude aeg. Muidugi on suur rõõm igast kohalesaabunud postipakist. Aga need hingevärinad ei saa ilmaski vastu sellele, kui see taim, seekord siis üks põnev kibuvits, ulatatakse sulle sooja käe ja naeratuse ja suure kallistuse saatel. Elu on ikka lill ja kevad üks kaunis aeg. Mai ongi käes.