SÜDAKEVAD

 Kuigi rohelises on juba ülekaalus küpsemad toonid, aimub neist siiski veidi veel ka kevadvärskust.

 Punane olevat armastuse ja elurõõmu värv. See väide võib ju õigegi olla, aga tema aeda paigutamine pole sugugi nii väga lihtne. Võibolla on asi selles, et armastuse olemus on üleüldse keeruline ja seletamatu.
 Tumepunased põõsad vajavad uhkeldamiseks veidi õhuruumi ja heledamat tausta. Rõõmsamatena paistavad nad kagu- ja lõunakaarde istutatuna. Mida kõrgemalt hakkab päike käima, seda enam lööb ta punase särama. Läänes aga hõõgub punane loojuvas valguses müstilise lõkkena.
Idas, põhjas ja varjus seevastu on punane tuhm ja ilmetu. Istutasin kunagi ammu enda meelest parimasse paika köögiakna alla tumepunaste õitega uhke viirpuu sordi ja kui kord vaatasin teda varahommikul tõusva päikese valguses, ehmusin peaaegu kangeks. Kogu mu ilu tundus süsimusta ja kurjakuulutavana, selline kirg oli minu jaoks veidi halvaendeline.  Siis lubasin endale, et kõike ei peaks  ju ise kogema, mõnikord tuleb uskuda ka teiste juttu:) Seejärel hakkasin vaatlema, mismoodi üleüldse värvid aias valguse muutudes käituvad ja avastasin päris huvitavaid nähtusi. Vastavalt sellele tegin aias ka mõningaid ümberkorraldusi, aga õnneks ei puudutanud need enam puittaimi.

 Tänavu näen ma vist ära kõik mõni aasta tagasi muretsetud uued kolmiklilled. Kollase kolmiklille (Trillium luteum syn Trillium sessile var. luteum) õievärvus varieerub looduses rohelisest kollaseni. Mul on hea meel, et meie eksemplari oma kaldub rohelise poole.

 Kilpleht, vanem versioon kilpjas kilpleht, (Darmera peltata syn. peltiphyllum peltatum)  uhkeldab kümnete õievartega,

 tema imeline õisik lähemalt

 Isetulnukas. Me aias pole kunagi olnud jänesekapsast. Ka pole sellele kohale aastaid istutatud ühtki uut taime, aga ometi on seda roosaõielist ühe kuldse ebajasmiini alust katmas juba paar ruutmeetrit.

 Täna puhkes esimene kääbuskasvuline aediiris `Velvet Capers`

 peenar on õites, vaid valgus oli pildistamiseks liiga ere.

 Kõige varasemad pojengiliigid räägivad aga, et kuskilt on tasapisi lähemale hiilimas suvi.
Sellel pojengil polnud pikka aega eestikeelset nime. Nüüd on selle Balkanil, Kreekas, Türgis, Liibanonis ja Iisraelis kasvava harulduse eestikeelseks nimeks kreeka pojeng  ja täpsustatud on ka ta ladinakeelset nimetust Paeonia mascula subsp. hellenica. Kreekas on ta ladinakeelseks nimetuseks P.coralleana, sest tema avanenud seemnekupardes asuvad erepunased seemned meenutavad koralle.

See helekollane kaunitar on aga lagodehhi e. Mlokosevitshi pojeng (P.mlokosewitschii)

Kasvuhoonest korjasin täna esimese korraliku saagi, osa spinatit läks isegi sügavkülma.
Rukkirääk asutab vist mustsõstrapõõsasse pesa ehitama :D