Sunday, May 6, 2012

STUUDIOREPORTAAZ SELLEST, KUS MA EI KÄINUD JA MIDA MA ISE EI NÄINUD

 Alustaval iluaednikul on lihtne. Aed on tühi, selle omadused segased, kogu rikkalik taimemaailm avastamata, eelistused selgumata. Keeruline on vaid see, millisest huvitavast pakutavast taimest loobuda. Ja nii see peabki olema.
Mida aeg edasi, seda raskem on aga meil leida seda, keda hing ihaldab. Jaa seepärast olen ma juba mõnda aega loobunud käimast laatadel. Just seepärast, et olgu aiand/puukool kuitahes suur, kõike olemasolevat nad kaasa tassida ei suuda. Keskendutakse ikkagi sellele, mis hetkel või alati müüb. Võhmast ma ei räägi. Võhma on Võhma. Ja ta on pigem ÜRITUS kui laat.
Niisiis Sigulda, Eesti aiahoolikute üks kevadootustest. Minul sinna plaanis minna polnud, küll komandeerisin sinna mehe, et no kas tõesti...:D. Niisama, igaks juhuks ta ei läinud. Tegin eelneva kodutöö ja ta sai kaasa päris korraliku nimekirja neist, keda oleme tükk aega otsinud. Loomulikult pole ma mingi naiivitar, aga seda, et vast umbes veerandi kirjapandust ta ikka leiab, lootsin ma ikka. Tuleb siiski välja, et ma olen vist isegi rohkem kui päris blond:D. Leida õnnestus soovitust vaid 2 ebaolulisemat- üks ebajasmiin ja üks kukerpuu. Kui mees puukoolide müügipaigas oma soovid esitas, olid nad päris nõutud, sest kodus jah, olevat need meie unistused täitsa olemas. No ei sõida ju turismibussiga Jelgava taha. Aga kaasas olid neil põhiliselt päevaliiliad, helmikpöörised, roosid, pojengid, ikka kõik see, mis hetkel in. Olevat olnud küll päris kena valik vahtraid, kes meie mulda kahjuks ei armasta. Et meil oli eelnevalt juttu vaid puittaimedest, ei osanud mees lillede poole vaadata. Siiski ostis ta paar karukella (meie grupp olevat väike:) ja ühe kolmiklille. Taimejutu lõpetuseks ütles, et tal oli päris naljakas oma kaht pisikest kotikest taimedest pungil pagasiruumi paigutada.
Mis siis veel? Nagu ikka palju ja ilusat Läti käsitööd, punutised, keraamika, puit, metall. Aiaskulptuure, - vaase -ja mööblit. Kunsti ja veidi kitshilikku. Igale maitsele miskit.
 modernsemat värki ka. Vanast rauakolust, kividest, aiavõrkudest jms kokku keevitatud aiailustused.
 Nutikas igastahes, sobivas kohas ehk ka päris head taiesed. Midagi säärast võiks isegi endale tahta:)

Niisiis, ikkagi on vaja alustada üle tüki aja Lätimaa puukoolide kammimisega. Ja ilmselt juba sel aastal. Ma tahaksin ikkagi oma paar puud kuskilt üles leida kui neid just koju kätte ei tooda.

5 comments:

  1. Minusugune suht algaja aiapidaja aga pakatab õnnest ja rahulolust kojutassitute üle. Tegin ka pisut kodutööd ja mõnegi minu jaoks rariteedi tassisin koju. :) Nüüd algab mäng sellega, et tuleb uusi lemmikuid põhjalikumalt tundma õppida ja leida neile sobiv kasvukoht. Annan endale ka aru, et osa toodutest loetakse meie tingimustes külma- ja talveõrnadeks. Aga loobuma olen nõus alles peale enda ebaõnnestumisi. Sest inimene on juba kord selline tegelane, et tahab õppida enda vigadest. :)

    ReplyDelete
  2. Ahh kui lahedad tegelased! Endale neid küll ei igatse, pole sobivat kohta, kuid tore näide jällegi, et inimfantaasial pole piire :).

    ReplyDelete
  3. Siberi iiriste valik oli ka suur. Aga tore oli :) Mina olen küll hirmus rahul aga eks ma olen algaja ka

    ReplyDelete
  4. Minule meeldib rahulikult puukoolides uudistada ja otsustada, kas osta või mitte.
    Laatadest olen juba ammu pettunud, sest seal tekib teiste ostjatega hasart, et midagi peaks ka ikkagi võtma...kõik ju ostavad. Tihti on nii olnud, et mida otsima läksin, seda ei olnud. Ja alati on saanud kotti ebaolulised taimed, millele kodus ei leia kohta.

    ReplyDelete
  5. Mulle meeldivad ka mitmed läänepoolsed e-poed väga. Tavaliselt on seal ju kirjas ka aretaja nimi, aretusaasta ja üleüldse kogu vajalik teave.

    ReplyDelete