Friday, June 19, 2015

TEGUSAD PÄEVAD

Hunnikud, hunnikud :)
Iga aiaga kaasas käivad, aeg-ajalt tobeda järjekindlusega ikka ja jälle tekkivad ning seejärel kaduvad moodustised. Alles ma rõõmustasin, kui neist vabanesin.
Aga see tähendas hoopis, et kohe oli vaja jälle uus asemele saada. Varjuaia teerajad vajasid liiva ja kuidas see hädatarvilik materjal teisiti ikka ladustada kui hunnikusse. Kohe teda likvideerida ei saanud. Polnud ju teada, kuidas talv radu kokku vajutab. Sel kevadel oligi vaja neid veidi kohendada ja nüüd peale teist talve ja teede täitmist on see värava ees lösutanud peletis, keda ma isegi näidata ei taha, alates 16.06 igaveseks läinud


Talgute ajal saime peakunstniku hingelinnud ja - liblikad. Suure seltskonna päikeselille, haldjapiigad ja pilusilm-öökullid. Geriljakunstnikud täiendasid tehtut 17.06 võlupäkatsite, kavala kassi, päikesemandala, lõbusa lillevaniku, erineva käega maalitud liblikate ja kõike valvava rõõmsalt ruigava konnaga,
Tehtu meeldib mulle hullult ja ma juba mõtlen, et meil on veel paar postikest ja üks pisike seinake:D
Loomulikult koristame me laste saabudes peitu pandud võrgud oma õigele kohale.


Kevadist suurprojekti alustasid talgulised. Peenrast väljakaevatud taimed said suures osas sõpradele jagatud, mõned uute omaniketa padjandid metsapuude alla istutatud. Ei puutunud me vasemat nurka, mis korrastamist ei vajanud.


Kui plats puhas, tõstis Muhedikupapa vajunud kive üles. Kui ma seal peale kribalate ja kirjude kadumist istusin ja mõtlesin, kuidas nüüd edasi toimetada, avastasin, et tekkinud oli roheline-valge, kerge sinisega pikitud kohake. Otsustasin, et enamvähem nii peab see jäämagi.

Iirised istutasime siiski tagasi, aga veidi kõrgemale. Las nad siis kevadel seal mõnd aega eputavad. Seejärel jätsime kogu loo seisma, et kui mingi kutsumata lisalible end kuskilt välja pistab, saab ta kohe Fokinit tunda.
Lisaks padjanditele loobusin viimasel minutil ka helmikpööristest, keda peab noorendamiseks üsna tihti üles võtma. See aga tähendaks järjekordset katte eemaldamist. Otsustasin hoopis suurendada tiarellide sortimenti, kelleta kohe kuidagi ei saa. Kuna siin kasvasid juba mitmed kääbuskuused, tellisin neid talvel juurde, puudu olid veel ka mõned kõrrekesed. Punkti taimelisale panin püsikupäeval ja 11.06 olid kõik uuekesed paigas.
Nüüd oli vaja kogu kupatus katta, aga siin tekkis väike tõrge. Kõige lihtsam ja kergem töö osutus äkki meie jaoks kõige raskemaks. Õnneks pole head inimesed maailmast otsas ja üks aiahaldjaist materialiseerus Aidiks. Selline oli tema mitme vihmahoo vahele mahtunud üleeilne töö


Killustikku vedas ja kogu ala kattis Muhedikupapa ikka ise. Esimese päeva, ehk 17.06 õhtu



Eilseks (18.06) oli kogu lugu lõpetatud



Graniitkillustiku varu oli meil olemas. See kole kast seisis meil vana pärna varjus. Tee poolt oli ta siis, kui puu lehes, veidi varjatud


aga aia poolt :(



Teadmine, et ta on seal, kus peaks puhas koht olema, häiris mind päris korralikult. Aga loomulikult ei hakka väärt kraami ju kuskile auku ka kaevama. Tänaseks on ka see jubedus minu suureks õnneks kadunud. Ilmselt lõpetavad varjuaia siin laanesõnajalad.


Kõik, mis kevadeks planeeritud, on nüüd tehtud ja eks ma sest kivilast ja tema elanikest räägin lähitulevikus rohkem.
 Loomulikult ei saa aias töö kunagi otsa. Hein kasvab ikka veel, mis mühin, ja umbrohi trügib praeguste niiskete ilmadega kõikjalt välja.
Aga tänane päev on hoopis tema

ja nende




ja nende









ja veel nende






ja viimase tulbi

ja järjekordse avanenud orhidee päralt

Ilm on pilves ja pime, vihmapilved sõuavad aina lähemale, aga hinges paistab päike :)

10 comments:

  1. Nende hunnikutega on üks igavene häda, ühelt poolt nagu tahaks, et kogu aeg materjalivaru oleks, kui mõni idee pähe kargab. Teiselt poolt ilusad ei ole nemad mitte. Mul peab kindlalt alati mullahunnik varuks olema, muidu ei kasvaks meil midagi.
    Oh, oleks mul ka mõni Aidi, kes mu hortensiaala ära kataks :D. Vähemalt kastis vihm selle eile korralikult ära ja on mõtet katma hakata.

    ReplyDelete
  2. Sinult saab õppida kõige muu hulgas süsteemset lähenemist :) Eks siin blogis on aeg-ajalt hunnikute likvideerimisest juttu olnud. Rõõm, et nüüd on kõik paigas. Kui ma vahepeal kivilat vaatamas käisin, siis küsisin Muhedikupapa käest, et kas ta tõi kive juurde ja sain hämminguks vastuse, et üldsegi mitte. Nende pinnale kergitamine annab vastuse :) Ilus! Selge ja klaar. (P.S.Ibeerisega paistab mul praegu hästi minevat, juurdub potis).

    Ma kolisin kevadel oma turbahunniku maja eest põõsa alla, aga nüüd juba murran pead, et kuhu killustik lasta panna :(

    ReplyDelete
  3. Millised imelised õied!:)
    Aga killustikuga katmise peale mõtlen minagi viimasel ajal tihti. Eriti kui veel samm-sammult näha kuidas teostama peaks.:) Paar kohta oleks täitsa olemas kus taimestus paigas. Hostapeenras näiteks.

    ReplyDelete
  4. Hunnikutega on imelik asi jah. Neid on vaja, aga nad risustavad hullumoodi eetrit. Nii et ikka jalust ja silmist ära, ja kõige parem, kui otsekohe ära realiseerida saaks. Võib-olla on see selline instinkti värk: et mees peab õhtuks looma hunniku, aga naine peab õhtuks likvideerima hunniku, siis on süda rahul (nagu ka kunagi üks tark naine õpetas).

    ReplyDelete
  5. Ilusad õied ja veel ilusam istikuteala on saanud.Püüab kohe pilku.Sa oled madalad iirised uuesti katte alla pannud?Kas proovid ka kõrgetaga sama?

    ReplyDelete
  6. See uuestisündinud peebar oli juba lummavalt ilus enne killustikuga katmist, sealt ei saanud enam tulema :) aga nende hunnikutega on tõesti üks tants ja trall kogu aeg, pane kuhu ja kuidas tahad, ikka on kole või jalus :)

    ReplyDelete
  7. Meil on ka üks suur hunnik liiva-kruusasegu eesaias, no väga vaadeldava koha peal. Juba pea viis aastat nagu nende hunnikutega kipub olema. Alguses ma ikka virisesin kalli kaasa kallal, et kas see hunnik peab seal olema. Tema ikka, et küll läheb tarvis. Mina virisesin, et no mis Sa selle kruusaga ikka enam teed, ehitamised on ehitatud. Nüüd olen ise see, kes käib kogu aeg sealt võtmas kui jälle mõnele istutusalale vaja. Tüüpiline :)

    ReplyDelete
  8. Ma esindan seda poolt, kes hunnikuid vajab ja hangib ning tekitab. Sest kui tekib ootamatu vajadus mingi aine järele, siis on alati mitu takistust ees ja asi jääb ära, aga oma hunnikust on alati kohe võtta.
    Jätkuvalt ilus lugu. Ja igal algaval suvel algavad uued lood, mis pole kunagi eelmistega sarnased.
    Sinu postitused on nagu yllatusmunad, alati on rõõm uut näha :)

    ReplyDelete
  9. Tere!
    Kas Muhediku aeda oleks võimalik ka võõrastel imetlema tulla?

    Tervitab Katrin


    katrin.kapral@gmail.com

    ReplyDelete
  10. oeh! aeh!

    aga hunnikutest ma parem ei räägi, ma olen selle koha pealt patoloogiline (vaesed kaaskondsed!)

    ReplyDelete