TEGUSAD PÄEVAD

Hunnikud, hunnikud :)
Iga aiaga kaasas käivad, aeg-ajalt tobeda järjekindlusega ikka ja jälle tekkivad ning seejärel kaduvad moodustised. Alles ma rõõmustasin, kui neist vabanesin.
Aga see tähendas hoopis, et kohe oli vaja jälle uus asemele saada. Varjuaia teerajad vajasid liiva ja kuidas see hädatarvilik materjal teisiti ikka ladustada kui hunnikusse. Kohe teda likvideerida ei saanud. Polnud ju teada, kuidas talv radu kokku vajutab. Sel kevadel oligi vaja neid veidi kohendada ja nüüd peale teist talve ja teede täitmist on see värava ees lösutanud peletis, keda ma isegi näidata ei taha, alates 16.06 igaveseks läinud

Talgute ajal saime peakunstniku hingelinnud ja - liblikad. Suure seltskonna päikeselille, haldjapiigad ja pilusilm-öökullid. Geriljakunstnikud täiendasid tehtut 17.06 võlupäkatsite, kavala kassi, päikesemandala, lõbusa lillevaniku, erineva käega maalitud liblikate ja kõike valvava rõõmsalt ruigava konnaga,
Tehtu meeldib mulle hullult ja ma juba mõtlen, et meil on veel paar postikest ja üks pisike seinake:D
Loomulikult koristame me laste saabudes peitu pandud võrgud oma õigele kohale.

Kevadist suurprojekti alustasid talgulised. Peenrast väljakaevatud taimed said suures osas sõpradele jagatud, mõned uute omaniketa padjandid metsapuude alla istutatud. Ei puutunud me vasemat nurka, mis korrastamist ei vajanud.

Kui plats puhas, tõstis Muhedikupapa vajunud kive üles. Kui ma seal peale kribalate ja kirjude kadumist istusin ja mõtlesin, kuidas nüüd edasi toimetada, avastasin, et tekkinud oli roheline-valge, kerge sinisega pikitud kohake. Otsustasin, et enamvähem nii peab see jäämagi.

Iirised istutasime siiski tagasi, aga veidi kõrgemale. Las nad siis kevadel seal mõnd aega eputavad. Seejärel jätsime kogu loo seisma, et kui mingi kutsumata lisalible end kuskilt välja pistab, saab ta kohe Fokinit tunda.
Lisaks padjanditele loobusin viimasel minutil ka helmikpööristest, keda peab noorendamiseks üsna tihti üles võtma. See aga tähendaks järjekordset katte eemaldamist. Otsustasin hoopis suurendada tiarellide sortimenti, kelleta kohe kuidagi ei saa. Kuna siin kasvasid juba mitmed kääbuskuused, tellisin neid talvel juurde, puudu olid veel ka mõned kõrrekesed. Punkti taimelisale panin püsikupäeval ja 11.06 olid kõik uuekesed paigas.
Nüüd oli vaja kogu kupatus katta, aga siin tekkis väike tõrge. Kõige lihtsam ja kergem töö osutus äkki meie jaoks kõige raskemaks. Õnneks pole head inimesed maailmast otsas ja üks aiahaldjaist materialiseerus Aidiks. Selline oli tema mitme vihmahoo vahele mahtunud üleeilne töö

Killustikku vedas ja kogu ala kattis Muhedikupapa ikka ise. Esimese päeva, ehk 17.06 õhtu

Eilseks (18.06) oli kogu lugu lõpetatud

Graniitkillustiku varu oli meil olemas. See kole kast seisis meil vana pärna varjus. Tee poolt oli ta siis, kui puu lehes, veidi varjatud

aga aia poolt :(

Teadmine, et ta on seal, kus peaks puhas koht olema, häiris mind päris korralikult. Aga loomulikult ei hakka väärt kraami ju kuskile auku ka kaevama. Tänaseks on ka see jubedus minu suureks õnneks kadunud. Ilmselt lõpetavad varjuaia siin laanesõnajalad.

Kõik, mis kevadeks planeeritud, on nüüd tehtud ja eks ma sest kivilast ja tema elanikest räägin lähitulevikus rohkem.
 Loomulikult ei saa aias töö kunagi otsa. Hein kasvab ikka veel, mis mühin, ja umbrohi trügib praeguste niiskete ilmadega kõikjalt välja.

Aga tänane päev on hoopis tema

ja nende

ja nende

ja veel nende

ja viimase tulbi

ja järjekordse avanenud orhidee päralt

Ilm on pilves ja pime, vihmapilved sõuavad aina lähemale, aga hinges paistab päike :)