ME EI KAEVA vol.5 ÄRA KASTA

Täpselt nii kõlab biodünaamilise maaviljeluse kolmas, samuti pisut veidravõitu reegel. On ju vesi kogu elu.
Süvenedes soovitusse, on selles aga oma tõsine iva. Sellega ei öelda, et vett ei tohiks üldse kasutada, vaid seda tuleb teha arukalt ja säästlikult.
Kastmise patust oleme meie priid. Aedlemise algaastail seadis sellele piirid meie elukorraldus, kus aias käisime vaid nädalavahetustel ja mõnikord jäid ka need vahele. Et meie istutatu ei kuivaks, leiutasime meetodi, kus enne istutamist kastsime istutusaugu sügavalt läbi ja peale istutamise kuhjasime porile peale veidi kuiva mulda, et pinnas sügaval kauem märg püsiks. Kuna selline võte töötas, taimed juurdusid ja arenesid ilma meiepoolse sekkumiseta hästi, oleme sellele truuks jäänud tänaseni. Sellises istutusviisis pole midagi uut, nüüd teame, et paljud kasutavad sellist porri istutamist, aga tookord polnud meil kelleltki nõu küsida. Teine põhjus, miks me sedasi jätkame, on see, et meil puudub looduslik veekogu ja vett pole meil sugugi priiskamiseks käes. Kui me rajasime parki, oli me rekordistutuseks ühel päeval 70 puud, aga me ei istutanud ju mitte ainult ühel päeval. Kuigi me üsna pea kolisime ära maale, ei kujuta ma ette, et me oleksime nädala või rohkem iga päev sadu kannutäisi käe otsas vastumäge sadadele puudele kohale tassinud. Selline moodus sunnib puujuuri tungima kiiresti mulla sügavamatesse kihtidesse, mis on jahedamad ja niiskemad kui mullapind. Kuivuse pärast pole meil hukkunud ükski puu. Esimesel aastal said mõned kannatada  kitsede-jäneste hammaste läbi, aga peale võrkude kasutamise ei ole ka metsloomad meil enam probleemiks.
Liiga suureks kasvanud pojenge ja veel mõningaid suurekasvulisi püsikuid-põõsaid istutasime olude sunnil ümber keset kuuma, kuiva juunikuud. Paar sõpra soovitasid nad mul kohe välja visata. Aga täpselt samamoodi sai iga tükeldatud taim endale istutusauku kannutäie vett ja kohe ka ajalehe-kergkruusa katte peale. Ja ei mingit kastmis kuni sügiseni. Vett said nad juurde täpselt niipalju kui sel põuasel suvel taevast alla sadas ja seda oli pigem vähe kui palju. Papi-paberi kasutamisel tuleb aga ka need korralikult niisutada, et nad tihedalt üksteise vastu liibuksid, selliselt suruvad nad pikka aega alla umbrohtusid, aga ei lase ka istutsaukudesse kallatud veel auruda. Järgmisel aastal õitsesid noorendatud puhmikud nagu nad poleks arugi saanud, kui jõhkralt nendega käituti.

Me pole rodokasvatajad, aga mõned liigid/sordid on meil olemas küll. Nende koht on turbapeenras, kus me selle ehitamisel vetitasime mitte ainult turbapätsid, vaid ma vetitasin ka kogu turba, mis peenra täiteks läks. Istutamisel lisasin istutusauku veel vett ja seejärel läks kogu ala männikorba alla. Eelmisel aastal istutasime sinna juurde kaks kääbuskasvulist sorti, ikka oma meetodiga. Mul ei tulnud pähegi neid mitu nädalat iga päev kasta, kuigi ma tean, et rododel on pindmine juurestik. Ja mulle tundub, et uustulnukad on õnnelikud, sest üks neist, keda ennast pole õieti olemaski, õitseb ennastunustavalt.

Sellisel viisil oleme me rajanud kõik uued istutusalad. Meie oleme sinna andnud vett vaid istutamise ajal.
Lihtsam kui iganädalane kannude ja voolikute ringisahmimine, on mullas olemasolevad niiskuse säilitamine. Taime lehtede kaudu aurub pinnasest hoopis vähem niiskust kui päikese toimel. Kõige otstarbekam on oma iluaia istutusalad multšida, siis pole nendega mingit probleemi ja ka kõige suurema põuaga puudub igasugune vajadus sealseid taimi kasta. Kui aga maa on multšimata ja segikaevamisega on rikutud kogu mullastruktuur ning see on muudetud tolmusarnseks olluseks, ei aita ka mingi kastmine, sest vesi valgub mööda mullapinda laiali ja aurub enne kui ta üldse taimede juurteni jõuab.
Köögiviljaaia esimeseks varakevadiseks tööks peab olema kohe lume sulama hakates mullapinna katmine mistahes materjaliga, et selles säiliks niiskus just mulla sügavamates kihtides. Meie kasvatame oma piskut aedvilja täpselt kümme aastat 40 ja 60 cm kõrgustes kõrgpeenardes. Kui need peenrad on kevadel katmata, ei suudaks me mingi trikiga kasta neisse kümneid tonne taimedele vajalikku vett. Katteks sobivad nii ajalehed, papp, peenravaip kui katteloor. Suuremad istutusalad võib katta komposti või sõnnikuga nagu seda tehti vanasti. Heaks kattematerjaliks on sügisel kogutud puulehed, põhk või sügisel külvatud järelkultuuride (sideraatide) pealsed, aga neid ei tohi mulda sisse kaevata, Peale taimede istutamist või külve tuleb peenrad kindlasti multsida, kasutades selleks kas juba peenardel olevaid orgaanilisi materjale või lisades sinna kas heinahaket, seemneteta umbrohupealseid või purustatud lehtpuuoksi.
Peenarde katmise algus aprillis kohe peale mitmepäevast vihma

Multšitud peenrad 1.mail

Päriselt ilma kastmata köögiviljaaias muidugi läbi ei saa, aga kastmisvajadust saab oluliselt vähendada küll. Oluline on see seepärast, et sage sirtsutamine tõstab taimejuurde kõrgele. Püsitaimed muudab see õrnaks, haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikuks ning talvehellaks. Köögiviljad aga sellist saaki nagu nad anda võiks, kehva juurekavaga ei suuda. Tänavu pole me multšialuseid taimi ise kordagi kastnud, aga muld on neis parajalt niiske ja taimede areng hämmastav. Köögiviljaaias ja kasvuhoones tuleb kindlasti multšida, jätta murukamarasse või plaatida ka reavahed. Vesi leiab aurumiseks üles kõik mustad pinnad ja kui ta ei saa seda teha peenras endas, leiab ta selle koha just peenravahedest.
 Sama tunnelialune 28.mail. "Kapsapaleed" ma pildistada ei saa, avasime selle vaid korraks, et juurde istutada viimane rida lillkapsaid, aga taimed on seal nii suured, et on juba katuseharjani jõudmas

Võimsad pole ainult kapsad, ka paksoid ja petersellid on südasuvise väljanägemisega. Esimesed spinati ja paksoisaagid on juba koristatud.

Kasvuhoones kastmata ei saa, aga ka siin saab toimida nii, et kasta pole vaja mitu korda nädalas. Tomatimaja kastsime me eelmisel aastal mitte rohkem kui 2 korda kuus, kui sedagi. Istutamisel sai iga taim vähemalt 5 liitrit vett ja kohe ka multši (heinahakke) peale. Seni, kuni maa püsis niiske, polnud ju kasta vaja. Ja niiske püsis ta kaua.
Tänavu said me märtsi lõpus ja 4.mail kasvuhoonesse istutatud tomatid kerge külmanäpistuse nii, et ma pidin neilt eemaldama alumised lehed ja olin juba valmis taimede asendamiseks. Aga kohe sai iga taim sortsu rohelist kokteili ja see tegi nendega imet. Praegu on nad õisi ja esimesi vilju täis. Kastnud oleme neid peale istutamise vaid korra.
 Foto 3.juuni

Kasta tuleb potitaimi, keda pole mingil põhjusel võimalik kohe maha istutada. Aga neid on hoopis otstarbekam vannitada. Kui tegemist on puittaimedega, kelle juured on potis puntras, võrdub pealtkastmine kastmata jätmisega. Vannis imavad potid end vähemalt niipalju täis, et need õnnetus olukorras juured midagi ikka kätte saavad.
Mõnikord võib kastmine kasu asemel hoopiski tõsist kahju põhjustada, seda eriti palavate ilmadega, kus iga lehtedele langenud piisake käitub eredas päikeses kui lääts, mis taime korralikult kõrvetab. Kuuma taime aga temast jahedama veega kastes saavad nad lihtsalt šoki ja nende areng peatud tükiks ajaks.. Ülekuumenenud pinnasest aurub vett kordades enam, kui me sinna juurde jõuame kallata.
Kõige probleemsem on niiskuse säilitamine liivapinnases. Seal tuleks eekõige mõelda pinnase parandamisele, lisades mulda savi, turvast, kõdusõnnikut või kasutada kõrgpeenraid, mis täidetakse hea mullaga ja seejärel kindlasti ka multšitakse. Paljalt kastmisega seal midagi ära ei tee, sest iga piisk kaob sealt kohe kui mutiauku. Iluaia rajamisel pole sellistel pindadel vaja loodusega rinda pista, meie seal võitjaks ei jää. Palju huvitavam on rajada liivapinnasele aed taimedest, kes seal ka kastmiseta kenasti hakkama saaksid. Juba 18.sajandil ütles kuulus poeet A.Pope "Sa igas asjas paiga vaimult küsi nõu"
Aga eile sadas meil hilisõhtul veidi vihma :) ja sellest piisab kogu aiale pikaks ajaks.