Tuesday, June 9, 2015

ME EI KAEVA vol.5 ÄRA KASTA

Täpselt nii kõlab biodünaamilise maaviljeluse kolmas, samuti pisut veidravõitu reegel. On ju vesi kogu elu.
Süvenedes soovitusse, on selles aga oma tõsine iva. Sellega ei öelda, et vett ei tohiks üldse kasutada, vaid seda tuleb teha arukalt ja säästlikult.
Kastmise patust oleme meie priid. Aedlemise algaastail seadis sellele piirid meie elukorraldus, kus aias käisime vaid nädalavahetustel ja mõnikord jäid ka need vahele. Et meie istutatu ei kuivaks, leiutasime meetodi, kus enne istutamist kastsime istutusaugu sügavalt läbi ja peale istutamise kuhjasime porile peale veidi kuiva mulda, et pinnas sügaval kauem märg püsiks. Kuna selline võte töötas, taimed juurdusid ja arenesid ilma meiepoolse sekkumiseta hästi, oleme sellele truuks jäänud tänaseni. Sellises istutusviisis pole midagi uut, nüüd teame, et paljud kasutavad sellist porri istutamist, aga tookord polnud meil kelleltki nõu küsida. Teine põhjus, miks me sedasi jätkame, on see, et meil puudub looduslik veekogu ja vett pole meil sugugi priiskamiseks käes. Kui me rajasime parki, oli me rekordistutuseks ühel päeval 70 puud, aga me ei istutanud ju mitte ainult ühel päeval. Kuigi me üsna pea kolisime ära maale, ei kujuta ma ette, et me oleksime nädala või rohkem iga päev sadu kannutäisi käe otsas vastumäge sadadele puudele kohale tassinud. Selline moodus sunnib puujuuri tungima kiiresti mulla sügavamatesse kihtidesse, mis on jahedamad ja niiskemad kui mullapind. Kuivuse pärast pole meil hukkunud ükski puu. Esimesel aastal said mõned kannatada  kitsede-jäneste hammaste läbi, aga peale võrkude kasutamise ei ole ka metsloomad meil enam probleemiks.
Liiga suureks kasvanud pojenge ja veel mõningaid suurekasvulisi püsikuid-põõsaid istutasime olude sunnil ümber keset kuuma, kuiva juunikuud. Paar sõpra soovitasid nad mul kohe välja visata. Aga täpselt samamoodi sai iga tükeldatud taim endale istutusauku kannutäie vett ja kohe ka ajalehe-kergkruusa katte peale. Ja ei mingit kastmis kuni sügiseni. Vett said nad juurde täpselt niipalju kui sel põuasel suvel taevast alla sadas ja seda oli pigem vähe kui palju. Papi-paberi kasutamisel tuleb aga ka need korralikult niisutada, et nad tihedalt üksteise vastu liibuksid, selliselt suruvad nad pikka aega alla umbrohtusid, aga ei lase ka istutsaukudesse kallatud veel auruda. Järgmisel aastal õitsesid noorendatud puhmikud nagu nad poleks arugi saanud, kui jõhkralt nendega käituti.


Me pole rodokasvatajad, aga mõned liigid/sordid on meil olemas küll. Nende koht on turbapeenras, kus me selle ehitamisel vetitasime mitte ainult turbapätsid, vaid ma vetitasin ka kogu turba, mis peenra täiteks läks. Istutamisel lisasin istutusauku veel vett ja seejärel läks kogu ala männikorba alla. Eelmisel aastal istutasime sinna juurde kaks kääbuskasvulist sorti, ikka oma meetodiga. Mul ei tulnud pähegi neid mitu nädalat iga päev kasta, kuigi ma tean, et rododel on pindmine juurestik. Ja mulle tundub, et uustulnukad on õnnelikud, sest üks neist, keda ennast pole õieti olemaski, õitseb ennastunustavalt.

Sellisel viisil oleme me rajanud kõik uued istutusalad. Meie oleme sinna andnud vett vaid istutamise ajal.
Lihtsam kui iganädalane kannude ja voolikute ringisahmimine, on mullas olemasolevad niiskuse säilitamine. Taime lehtede kaudu aurub pinnasest hoopis vähem niiskust kui päikese toimel. Kõige otstarbekam on oma iluaia istutusalad multšida, siis pole nendega mingit probleemi ja ka kõige suurema põuaga puudub igasugune vajadus sealseid taimi kasta. Kui aga maa on multšimata ja segikaevamisega on rikutud kogu mullastruktuur ning see on muudetud tolmusarnseks olluseks, ei aita ka mingi kastmine, sest vesi valgub mööda mullapinda laiali ja aurub enne kui ta üldse taimede juurteni jõuab.
Köögiviljaaia esimeseks varakevadiseks tööks peab olema kohe lume sulama hakates mullapinna katmine mistahes materjaliga, et selles säiliks niiskus just mulla sügavamates kihtides. Meie kasvatame oma piskut aedvilja täpselt kümme aastat 40 ja 60 cm kõrgustes kõrgpeenardes. Kui need peenrad on kevadel katmata, ei suudaks me mingi trikiga kasta neisse kümneid tonne taimedele vajalikku vett. Katteks sobivad nii ajalehed, papp, peenravaip kui katteloor. Suuremad istutusalad võib katta komposti või sõnnikuga nagu seda tehti vanasti. Heaks kattematerjaliks on sügisel kogutud puulehed, põhk või sügisel külvatud järelkultuuride (sideraatide) pealsed, aga neid ei tohi mulda sisse kaevata, Peale taimede istutamist või külve tuleb peenrad kindlasti multsida, kasutades selleks kas juba peenardel olevaid orgaanilisi materjale või lisades sinna kas heinahaket, seemneteta umbrohupealseid või purustatud lehtpuuoksi.
Peenarde katmise algus aprillis kohe peale mitmepäevast vihma



Multšitud peenrad 1.mail




Päriselt ilma kastmata köögiviljaaias muidugi läbi ei saa, aga kastmisvajadust saab oluliselt vähendada küll. Oluline on see seepärast, et sage sirtsutamine tõstab taimejuurde kõrgele. Püsitaimed muudab see õrnaks, haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikuks ning talvehellaks. Köögiviljad aga sellist saaki nagu nad anda võiks, kehva juurekavaga ei suuda. Tänavu pole me multšialuseid taimi ise kordagi kastnud, aga muld on neis parajalt niiske ja taimede areng hämmastav. Köögiviljaaias ja kasvuhoones tuleb kindlasti multšida, jätta murukamarasse või plaatida ka reavahed. Vesi leiab aurumiseks üles kõik mustad pinnad ja kui ta ei saa seda teha peenras endas, leiab ta selle koha just peenravahedest.
 Sama tunnelialune 28.mail. "Kapsapaleed" ma pildistada ei saa, avasime selle vaid korraks, et juurde istutada viimane rida lillkapsaid, aga taimed on seal nii suured, et on juba katuseharjani jõudmas


Võimsad pole ainult kapsad, ka paksoid ja petersellid on südasuvise väljanägemisega. Esimesed spinati ja paksoisaagid on juba koristatud.

Kasvuhoones kastmata ei saa, aga ka siin saab toimida nii, et kasta pole vaja mitu korda nädalas. Tomatimaja kastsime me eelmisel aastal mitte rohkem kui 2 korda kuus, kui sedagi. Istutamisel sai iga taim vähemalt 5 liitrit vett ja kohe ka multši (heinahakke) peale. Seni, kuni maa püsis niiske, polnud ju kasta vaja. Ja niiske püsis ta kaua.
Tänavu said me märtsi lõpus ja 4.mail kasvuhoonesse istutatud tomatid kerge külmanäpistuse nii, et ma pidin neilt eemaldama alumised lehed ja olin juba valmis taimede asendamiseks. Aga kohe sai iga taim sortsu rohelist kokteili ja see tegi nendega imet. Praegu on nad õisi ja esimesi vilju täis. Kastnud oleme neid peale istutamise vaid korra.
 Foto 3.juuni


Kasta tuleb potitaimi, keda pole mingil põhjusel võimalik kohe maha istutada. Aga neid on hoopis otstarbekam vannitada. Kui tegemist on puittaimedega, kelle juured on potis puntras, võrdub pealtkastmine kastmata jätmisega. Vannis imavad potid end vähemalt niipalju täis, et need õnnetus olukorras juured midagi ikka kätte saavad.
Mõnikord võib kastmine kasu asemel hoopiski tõsist kahju põhjustada, seda eriti palavate ilmadega, kus iga lehtedele langenud piisake käitub eredas päikeses kui lääts, mis taime korralikult kõrvetab. Kuuma taime aga temast jahedama veega kastes saavad nad lihtsalt šoki ja nende areng peatud tükiks ajaks.. Ülekuumenenud pinnasest aurub vett kordades enam, kui me sinna juurde jõuame kallata.
Kõige probleemsem on niiskuse säilitamine liivapinnases. Seal tuleks eekõige mõelda pinnase parandamisele, lisades mulda savi, turvast, kõdusõnnikut või kasutada kõrgpeenraid, mis täidetakse hea mullaga ja seejärel kindlasti ka multšitakse. Paljalt kastmisega seal midagi ära ei tee, sest iga piisk kaob sealt kohe kui mutiauku. Iluaia rajamisel pole sellistel pindadel vaja loodusega rinda pista, meie seal võitjaks ei jää. Palju huvitavam on rajada liivapinnasele aed taimedest, kes seal ka kastmiseta kenasti hakkama saaksid. Juba 18.sajandil ütles kuulus poeet A.Pope "Sa igas asjas paiga vaimult küsi nõu"
Aga eile sadas meil hilisõhtul veidi vihma :) ja sellest piisab kogu aiale pikaks ajaks.



13 comments:

  1. See jutt on sulatõsi :) Ma enam ei mäletagi, mis on kastmine ja probleem tekib sellega, et ka kasvukas kipub see ununema. Tomat ei taha aga seal on mõned tibukarbid :) no õnneks pole ma neid ikka päriselt unusatnud :) Aga sellises mõõdus kapsoide nagu mul ogoroodinakastides (pole peale istutamist kordagi kastnud, on vihmast piisanud) pole ma vähemalt endal varem näinud.

    ReplyDelete
  2. Mina olen kahjuks ikka sunnitud kastma, aga ainult siis, kui ma näen, et taimed ikka lausa närtsima hakkavad. Siis teesklen sprinkleriga pikalt ja põhjalikult vihma.
    Koha vaimu käest nõu küsimine on alati õige asi, aga ainult tema soovitusi kuulda võttes, kasvaksid meil ülihästi naat, lemmalts ja kurekellad. Ma ei taha hästi sellega leppida.

    ReplyDelete
  3. Thela, Sa oled sest koha vaimust täiesti valesti aru saanud:) Just need umbrohud näitavad, et Sul kasvavad hästi kõik puittaimed sh roosid, need pole ju püsikud. Samuti on hea kõigil viljakat rammusat maad nõudvail pojengidel, kobarpeadel jt sedalaadi püsikuil.
    Sellisel pinnasel ei peagi ju umbrohtusid kasvatama, nende hävitamiseks on aga hoopis rohkem ja tõhusamaid võtteid kui rohimine. Ma ei usu, et Sa kastad väga tihti neid alasid, mis on multšitud ja selle tegevusega tuleks jätkata, et endal oleks lihtsam ja taimedel parem ja et oleks aega ka oma aeda nautida.
    Kui see pole Su erihuvi, ei pea Sa rajama ei nõmme- ega sooaeda, mis mõnel pool on aga ainus lahendus üldse endale iluaeda saada.
    Ja segi ei tohi ajada ka aeda ja pottides elavaid aiaäri taimi. Aiale lähenetakse ühtmoodi, potitaimedele teisiti

    ReplyDelete
  4. Mis sai madalate iiriste peenra liiga õhukesest multšikihist? Kas see kaevati maa sisse?

    ReplyDelete
  5. Ei kaevatud, osa saime pealt kätte, osa kobestati kergelt pinnasesse

    ReplyDelete
  6. Olen mina ikka õnneseen, et sattusin selliseid blogisid lugema. Tänud, tänud ,tänud! Loodan tulevikus kõiki neid tarkusi kasutada. Ma selline häda- nädalvahetuse hobiaednik, köögivilja kasvataja.Katmine-rohimine põhitöö ja mure. Aga nüüd on täitumas unistus looderdamisest.

    ReplyDelete
  7. Aitäh, Muhedik! Pikk ja põhjalik kirjutis koos kõigi vajalike põhitõdedega, mis kinnitasid, et üldjoontes aednikuna toimin ma õigesti, sest nt. kõrgpeenrad nii köögiviljale kui maasikatele on mul juba vist 6-7 aastat, maasikad muruhakke ja põhu multsi all ja saagid tõesti head. Aga meil kahjuks lausa liivane maa, palju päikest ja kuivaks kipub jääma. Kasvuhoone on mul sellel aastal muruhakke ja lehekõdu multsi all, taimed kastetud rohelise kokteiliga ja nii uhkeid tomateid-paprikaid-kurke nagu ei mäletagi!
    Nii et aitäh kõikide heade nõuannete eest! Ja tõsi, et endisel nõukaajal, kui muud aianduslikku teabekirjandust ei liikunudki, olid väga hinnas vene aednike ajakirjad nagu "Priusadebnoe hozjaistvo" jt.
    Aga Fokinit mul ei ole! Aga mulle meeldib väga rohida - ei ole naerukoht!
    maurus





    ReplyDelete
  8. Aitäh Maurus - ma mõtlesin, et ma ainule friik olen, kellele vahel rohida meeldib. Aga ainult lillepeenart, köögiviljaaias käppapidi toimetades õnnehormoonid ei eritu :D Aga postituse jutt on hea ja õige. Meie aias kastmata kahjuks ei saa sest meil lihtsalt ei sajagi vihma nagu viimasel ajal tundub. Lillepeenarde katmise üle ma veidi veel mõtlen. Küll aga on mul kasvuhoone sel aastal multšitud, alustan siis sellestki. Ja kastnud pole ma seal tõesti juba paar nädalat.

    ReplyDelete
  9. see "paigalt nõu küsimine" meie puhul kinnitab, et me peame kastma. sellest tulenevalt võin ka öelda, et liivapinnas polegi veel kõige hullem. kõige hullem on puhtal pael 30 cm mulda. liivapinnast on võimalik parandada, huumuse osa suurendada jne. aga selles 30 cm niiskust hoida on problemaatiline, eriti, kui üldse ei saja. meil pole kuu aega tilkagi tulnud ja samal ajal lõõskab tuul...

    põmst on kogu iva sellesssamas su kirjutatud lõigus: " Selline moodus sunnib puujuuri tungima kiiresti mulla sügavamatesse kihtidesse, mis on jahedamad ja niiskemad kui mullapind."

    meie häda siin ongi selles, et ei ole neid sügavamaid kihte, ongi ainult lauspaas. paekalju nö . ja siis peabki selle paigaga erimoodi toimetama. multshimine loomulikult aitab palju kaasa, aga sellises kohas ei lahenda kahjuks kogu probleemi.

    trumm

    ReplyDelete
  10. näed, siuke:


    http://www.hot.ee/pakri23/images/11aprill05postkaardipilt.jpg

    trumm

    ReplyDelete
  11. Siia oskan ma vastuseks öelda, et aedviljadega pole probleeme, kui neid kõrgetes kastpeenardes või miks mitte ka permakultuuri peenardes kasvatada. Need võimalused on meil ju proovimata, aga nad on end õigustanud ka kõige ekstreemsemates tingimustes. Kuula Sepp Holtzeri nõuandeid.
    Iluaeda aga kahjuks kõike tassida, mida süda ihaldab, ei saa. Tulebki leppida nendega, kes kastmist ei vaja- liivateed jms ja oledki koha vaimuga ühel meelel. Ilmselt on tegu ka hapu pinnasega, siis ka hapulembeseid, kes samuti saaksid lisakastmiseta hakkama.
    Viljapuudega on muidugi raskem, neid seal massiliselt ei kasvata, aga tuleb leiutada moodus, kuidas oma elu kergemaks saaks teha.

    ReplyDelete
  12. kastpeenardes saabki, aga kuna maapinnas allpool niiskust ei ole, siis kuivavad kiirelt läbi. ka multshituna.

    sepp holzerit lugesin üle 3 a tagasi, aga ega ta paepinna kohta midagi öelda oska. tulebki ise leiutada. permakultuuri harrastasin osaliselt ka juba mõne aasta eest oma peenrakastides. see kõik leevendab, kuid ei välista.

    s.t. kahjuks meil ilma kastmata ei saa. saan vähema kastmisega, aga mitte ilma.

    trumm

    ReplyDelete
  13. Mul pinnas nagu trummil ja olen olnud aiapidaja napp 3 aastat. Aed üksi toimetamiseks ikka paras pirakas taluaed ja ilma multšita ei kujuta oma elu ettegi. Sel aastal näen ka oma töö vilju - pojengid on õlani ning moonid ja iirised tohutud, samuti rabarber ja marjapõõsad. Üldse pole neid kastnud ja meil ikka sajab ülivähe, sel kevadel pole praktiliselt vihma tulnud. Suvikud multšisin ka kõik. Esimene proov siit õpitud siloga on ka tehtud kasvuhoones. Multšimisel on üks puudus - till ei kasva suvaliselt :) ja pean külvama. Eelmine aasta tegin mitu permapeenart ja need ka tunduvad ennast igati õigustavat. Multšimist soovitan küll kõigile aiapidajatele. Kaevamisega ka ei tegele, katsin aiamaa lehtedega. Neid muidugi kippus tuul laiali kandma.

    ReplyDelete