ÜLLATUS, ÜLLATUS!!!!! USKUMATU PÄEV

Ma kohe ei teagi, mismoodi seda tänast päeva kirjeldada, aga kuskilt tuleb ju alustada.
Me jäime oma tegemistega viimastel päevadel pisut hätta. Hull on, kui üks on rivist väljas, aga kui teine ka logisema hakkab, hakkavad asjad üle pea kokku lööma. Üht inimest oleks mõneks tunniks appi vaja. Küll ma mõtlesin, kellega rääkida. Üks, kes oleks kohe ja kiiresti tulnud, oli ära sõitnud. Teisi tülitada ei söandanud, kõigil on ju endagi töödega kiire. Aga mure ajab hullemaidki asju tegema, võtsin südame rindu ja palusin abi, mida armas Aidi ka kohe oli nõus pakkuma. Leppisime siis tänaseks kokku, et Muhedikupapa läheb umbes 11 ajal talle järele.
 Kui aeg oli sõitu minna, tuli kaasa äkki tagasi ja küsis, et kas meil on külalised, et parklas seisab kaks autot ja üks neist olevat päris tuttava olemisega. Mis külalised? Kus külalised? Koos olime toas ja keegi kuskil ei liikunud.
Muhedikupapa läks planeeritud sõitu, mina pesin rahumeeli hommikusööginõud ja panin üles uue kohvi, sest tööd ilma kohustusliku tassikeseta teha ei saa.
Heitsin pilgu aknast välja. Ilus päikeseline hommik, sinise jõe lained aina suurenevad. Toimetasin edasi ja otsustasin seejärel välja minna.
Ja mis mina näen! Ma ei uskunud oma silmi. Rahmeldaja ja Lendav tulid tagaaiast kui mingid ilmutused, endil säravad näod peas.
 No võib ju vahel ka nii olla, et inimesed tulevad ja enne kella helistamist vaatavad korraks ringi. Aga seekord oli teisiti.
 Nad olid meie aias juba enne kaheksat olnud. Kaheksa!!!  Normaalsed inimesed ärkavad normaalsel ajal, joovad kohvi ja teevad seda mõnuga ega kavatse kell kaheksa kuskile õue minna, mis siis, et päike paistab. Aga tuul on külm ja nii vara pole seal kohe midagi peale hakata.
Aga näe, nemad olid juba siis aias, kui meie end alles üles venitasime :). Sisse olid nad ka mitte inimese moodi väravast tulnud, vaid üle madala heki salateid pidi hiilinud päris kaugele lastemaja juurde ja seal alustanud oma kunstnikutegevusega.
Salaja! Hiilides! Küll neil võis seal lõbus olla :D
 Ja kui nad lõpetasid, siis alles näitasid endid. Neil oli veel kavas olnud salaja ka minema hiilida, et näis millal me selle suure maalritöö kord avastame. No sõnu pole! Aga vahele nad jäid :D.
Ega nad oska vist ette ka kujutada, kui liigutatud ma tegelikult sellise üllatuse üle olen.
Kui Muhedikupapa ja Aidi kohale jõudsid, oli jälle üks ilmatuma tore seltskond koos. Kahjuks ei olnud kellelgi mahti väga pikalt lobiseda. Töö ja muud kohustused ootasid kõigil. Aiatiir sai õnneks ikkagi tehtud.
Tööst, mis täna vihmahoogude vahel ära tehti, räägin järgmisel korral. See oli ka väga suur asi. Ehk suurim sel suvel.
Aga vahepeal jõudis meile veel üks ilmatuma hea sõber, kes täitis veel ühe mu soovi.
Päev venis koos rõõmsate inimestega päris pikale. Aga alati on kahju, kui kõik laiali lähevad ja ilus kohtumine jälle otsa saab.
See oli nii uskumatult imeline päev, et ma ei suuda siiani neist üllatustest toibuda.
Te kõik olete väga ilusad inimesed.
Suur-suur aitäh! Südamest!