ME EI KAEVA vol.4 ÄRA ROHI

Just niimoodi kõlab biodünaamilise maaviljeluse teine reegel. See tundus mulle esmalugemisel küll väga pentsiku soovitusena. Ei saa ju ometi lasta umbrohtudel teha aiaga, mis neile pähe tuleb. Kultuurtaimed nendega päris kindlalt võistelda ei suuda.
Seda ränka ja üsnagi tüütut tööd olen ma elus ehk kõige rohkem teinud. Meelepärane ta muidugi polnud, aga ilusa tulemuse nimel olin ma selleks alati valmis. Peale korraliku rohimise aed justkui naeratas vastu. Oluliselt vähendas rohimise vajadust suure osa aia multšimine, aga üht päris suurt aediiriste istutusala pole katta võimalik ja neid uhkeid lilli ei saa ometigi lasta umbrohtudega võidu kasvada.
See soovitus ei tähenda siiski, et umbrohtudel tuleks lasta kasvada ja vohada nagu nemad tahaksid. Vastupidi, neid tuleb hävitada süstemaatiliselt, aga see ei tähenda rohimise rasket tööd, vaid kõplamist. Umbrohud tuleb maha lõigata või niita kui nad on umbes 5cm, max 15 cm kõrgused ja kindlasti enne õitsemist. Kõige parema tulemuse saab, kui umbrohi lõigata läbi juurekaela alt mitte sügavamalt kui 5cm sügavuselt. Selleks sobib nii vanaemade ajast pärit välkkõblas kui kaasaegsem ja ergonoomilisem Fokini kõblas. Viimasega on mugavam ka päris kitsastes kohtades toimetada. Kui niimoodi vähemalt 4-5 korda suve jooksul oma aed üle käia, siis paari aasta pärast peaks meil olema enamvähem umbrohuvabad istutusalad.
Jutt on ilus, aga mulle tundus ilutaimede vahele kõplaga minek üsna jõhkra tegevusena, sellega katkeks nagu mu isiklik side lillega. Kord mingi jutuajamise käigus väitis Rahmeldaja, et seni, kuni ta aeda kõplas, oli see alati puhas. Kui ta ühel aastal otsustas rohima hakata, läks asi aastaga käest. Umbrohi kasvas kiiremini kui ta oma kitkumisega edasi liikus. Tegelikult on mul ju endal sarnane kogemus, kui oma kivipeenart, mis aastaid puhtana seisis ja kuhu oli end paar umbrohutaime külvanud, rohima hakkasin. Iga juurepuntraga väljasikutamisega tõstsin killustiku peale mingi koguse mulda, kuhu ringilendavad seemned endale kiiresti paljunemiseks koha leidsid.
Mahalõigatud roheline seemneteta mass soovitatakse jätta peenrale multsiks, et see ei kuivaks ning mulda tekiks juurde huumust. Veel olulisem on see, et jätnud mulda alles juured, hakkab nende kõdunedes paranema mullastruktuur. Sinna tekivad mikrokanalid, mille kaudu vihmavesi ja toitained jõuavad sügavale mulda. Kaevatud, rohitud mullapind paakub, vihmavesi jääb selle pinnale pidama ja kuivama hakates tekivad mullale praod.
Rohimise veel üks negatiivne külg on see, et igal vigastatud juurejupil hakkavad arenema uinuvad pungad ning ühe umbrohutaime asemel tekitame neid ise mitu nagu muinasjutus kas kümne- või sajapealisest lohest. Hiljuti nägin ma fotot, kus näidati rohkem kui meetripikkust võilillejuurt, seda pole isegi kaevamisega võimalik tervenisti kätte saada.
Katmata iluaia osast viin ma umbrohupealsed siiski ära, nad jätavad seal korratu mulje. Kuigi korra võiks ju nad katseks isegi kohale jätta ja vaadata, milline pilt paari päeva pärast avaneb.
Tänavu me ei rohi. Vaatame, kas kõplamine on ikka tõhusam kui rohimine. Kergem aga on ta küll.