ILUTSEVAD!
Meil oli mõni moonisort. Täidisõieline `Coral Reef` võttis kätte ja külvas pool aeda oma lapsukesi täis. Nüüd nad siis lõbutsevad meil teiste püsikute vahel, igal oma särav nägu ees.
Tänavu ma aediiristest pikki galeriiposte tegema ei hakka, muidu jääb kõik muu tähelepanuta nagu see varasematel aastatel juhtunud on.
Väga omapärase värvikombinatsiooniga `Mallow Magic`
Sinised lilled lihtsalt peavad igas postituses olema.
`Masterwork`
Etikettidega on igavene häda, Kus veel mõnigi täht peal, suudan ma sordi identifitseerida. Kust aga etikett kadunud, on hulga raskem. On sorte, kelle tunnen une pealt, aga on ka selliseid, kellele nime otsimine nõuab sadade sortide hulgast päris palju vaeva
Ängelheinad. Kkurekell-ängelhein kõrvuti koos oma valge vormiga.
Üsna peab hakkab voolama sinine jõgi, Tegelikult on nuppe nii ohtralt, et tänavu ta ilmselt kohiseb
Mulle meeldib, kui suures roheluses on üksikud võimsad värvilaigud. Paljud peavad enelaid liiga tavalisteks, aga minupikkune van Houtte enelas ehk värdenelas on eriti õhtul teiste värvide kadudes vaatevälja suurim pilgupüüdja.
VARJUTAIMED TOIMETAVAD
Meie tubli printsessipuu pole veel oma lehti ülisuurteks kasvatanud, alles ta ju lehtis. Tubli on ta igal juhul, elas kenasti üle selle lumetu ja külmade vihmadega talve ja on ladvani elus.
Mägipalderjan tõstab oma õied kõrgele puhmiku kohale
lähemalt
Kui A.Vaasa kinkis meile ogadeta kuradipuu, kes käitub aias kui püsik, külmudes talveks maha, käis selle juurde kalamehejutt. Et kevadel teeb ta vuuuhh! säärased pikad lehed ja siis tulevad vuuuhti! veel pikema õisikud, no umbes säärased, mis mahuvad kahe väljasirutatud käe vahele. Pisike taimeke tegi tänavu tõesti oma esimese kerge vuuuhhhi! ära. Liigis kinkija kindel polnud, et oleks nagu südajas, aga vist ei ole ka. Tark mees teab, millist mikrotunnust uurida
TALUROMANTIKA
Sirelid hakkavad lõpetama, aga mõnel jagub õisi veel pikaks.
Taludes suuri uhkeid roose ei kasvatatud, aga lihtsamad kibuvitsad olid paljudes paikades omal kohal.
Olgu siis veelkord näidatud kuldseid tähekesi täis `Matti Hesperiat.
Mõnikord rändasid mõisaparkide roosid samuti aedadesse. Meile kingituseks toodud Muraste mõisa roos oli tuues veel määratamata, nii, et tema nimi on meile veel saladuseks, kuigi keegi kindlasti kuskil seda teab.
Harilik lodjapuu `Roseum`, rahvapäraselt lumepall on samuti üks uhke tegelane, eriti peale selle, kui me temast puu moodi põõsa kujundasime.
Ma ei tea, miks, aga see harilik kitseenelas lihtsalt peab mul igal aastal ühes pildireas figureerima. Ta alles alustas õitsemist.
PUHAS EKSOOTIKA :)
Avasime korraks kapsapalee. Mitte kastmiseks :) Tavapärase muldamise asemel lisasime veel multši ja võtsime ära alumisi lehti, et seal õhul veidigi ruumi liikuda oleks. Aga küll neid valgeid liblikaid tiirutas selle ümber, no ei pääse nad sinna loori alla mu kapsaid järama.
Peagi hakkame saaki koristama. Tegemist on keskhilise sordiga!
Mida paksem multšikiht, seda võimsamad taimed
Ühe rähni lemmikkänd. Kui ma läksin kaamerat tooma, lõpetas ta lammutamise ja lendas minema.
Mõni suvelill peab ikka aias olema
Eile käisime me külas Jõgevamaal. Ei tahtnud kuidagi uskuda, et ma polnud selles aias vist viis aastat käinud. Kuidagi tundus, et oleme seal ikka vähemalt üle aasta olnud. Mul oli esimest korda kahju, et kaasas polnud fotoaparaati. Muutused seal olid imetlusväärsed. Kogu aed voogas ja voolas, pisikesed killukesed olid ühendatud ilusateks tervikuteks. Filigraanne töö, imelised värvimängud, põnevad taimed veel põnevamini paigutatult, head rütmid. Jah, ka väikeses aias võib teha imet, kui perenaisel on silma, kätt ja südant.
Kingituseks sain kaasa esimese ameerika kuldkinga (C.parviflorum) sordi, aga see pole peamine. Mul on ilusad fragmendid sest aiast veel täna silme ees.
Täna me istutasime kingitustaimed, Muhedikupapa muudkui niidab ja niidab. Tegime veel nipet-näpet kuni õhtul hakkas sadama. Viimane hetk tõepoolest, sest kastma ei tahtnud me kohe kuidagi hakata. Ja hea, et juba kõrvetama kippuv palavus veidigi järele andis.
Minu sinine lõokannus andis põuale alla ja nii äkitselt, et üleeile õhtul oli veel kena, ainult mõned õied nagu ära õitsenud, eile aga juba puha närbunud. Ei teagi nüüd, kas juureosa jäi ellu või olen tast ilma. Minu jaoks uus taim ka veel, ei tunne veel ta kombeid ega osanud karta. :(
ReplyDeleteAga Sinul on seal kõik nii ilus!
Nii-nii, mis nipiga see turbapeenra murupoolne serv nii ilus puhas püsib? Minul on selles kohas näiteks naat ja võilill - ja veel mihukesed.
ReplyDeleteNeed moonid on just nii minu lemmikmooni värv, sai ka sarnaseid külvatud, täitsa 5mm-pikkused moonid on juba. :)
Sinine jõgi on lahe idee - kui midagi kusagil aias lehvib ja voogab, siis on ikka uhke küll.
oh, see kollane roos on imearmas ja sinine jôgi-mäletan, mäletan, lihtsalt super!
ReplyDeleteAhhh! Ahhh!!! AHHHH!! Ahhsasüda, kus on nüüd vuuuuhhti igasugu uhkeid tegelasi eksponeeritud. mulle hirmsasti meeldib see esimene iiris.. mellow... See on nagu... Nagu.. tiramisu, lööks kohe hambad sisse! Või, ei.. võibolla siiski pigem nuikapsale. :)
ReplyDeleteSedpuhku olin vist kõige enam taluromantikast lummatud :)
ReplyDeleteAeda mulle roose ei mahu, aga teiste pool imetleda meeldib küll. Eriti huvitavad on need vanaaegsed, mõisaaedadest pärit sordid. Vanade aegade hõng.:)
ReplyDeleteNii palju põnevat! Mul muidugi silm vaatas kohe neid valgeid. Mägipalderjan tundub nii tore. Ja see Muraste roos on nii kauni õiega! Muidugi kõik taimed on kaunid, ei jõua kõiki esile tuua. Mul ka hakkavad moonid juba nägusid näitama.
ReplyDeleteUhked kapsad! :) Tegelikult ka. Sinine jõgi kohiseb tänavu kindlasti, hää kevad ju. Nüüd teil kalad ka omast käest võtta. Jäin varjuaias seda taime vaatama, mis on nimetet mägipalderjani taga. Ei saagi kohe aru, kelle lehed. Igatahes hea kombinatsioon. Mitte et ma mägipalderjanist midagi teaks :)
ReplyDeleteMägipalderjani taga on Hiina rohthortensia, puhas varjuaia taim.
ReplyDeleteVäga mõnus postitus- moonid, kujutan neid salakavalalt piilumas, taluromantika, värdenelas, kitseenelas, üksik suvelill. Mulle meeldib. Thea
ReplyDelete