PÜSIKUPÄEV

Tartu Botaanikaaiast paremat ega ilusamat aeda Eestis pole. Iga-aastane püsikupäev ainult vääristab seda. I-le panevad viimase täpi kõik need toredad ja armsad inimesed, keda naljalt kuskil nii suurel hulgal koos ei kohta.
Eilsest päevast mul ühtki fotot kahjuks pole, sest nähes juba enne autost väljumist igas ilmakaares vaid säravaid silmi, ununes kaamera sootuks. Soe ilm, veel soojemad inimesed, kellel kõigil ma isegi nimesid ei mäleta (kole lugu küll!), siirad emblemised, õlalepatsutused, käepigistused. Kõik see teeb päeva kordumatuks. Minu arust on see püsikupäev kõige ehtsam sõbrapäev. Kuigi seda veebruarikuist on meie maal laiendatud, on ta siiski vaid armastajaile mõeldud. Aga see juuni alguse oma on see aasta kõige olulisem esimene sõprade suurkogunemise oma. Ja uued taimed sinna juurde vaid üks ilus lisaboonus.
Kõige toredam, et nii lähemad kui kaugemad Aalujad leiavad päeva lõpuks aega meilt läbi hüpata ja siin mõned tunnid veeta. Ja ma loodan südamest, et see jääbki alatiseks nii.
Täna siis hakkasime üle vaatama taimi, keda oli kokku kogunenud kahtlaselt palju. Läksin aeda ju vaid mõnda tellitut ära tooma, sest iga aastaga mu soovide nimekiri justkui peaks kahanema. Aga miskipärast ta kipub hoopis venima kui kummipael. No kas see siin on mõne normaalse inimese tahtmine. Mu taimed pidanuks ära mahtuma sellesse uhkesse kastkäruse.

Tellitud oli mul üks siniste okastega harilik kuusk. Sääraseid sorte ju eriti palju pole
`Waldbrunn`

kuskilt ja mingil kombel haakis ta aga enda külge veel teisegi sinise hariliku kuuse. Ta noored helerohelised võrsed muutuvad veidi vanemaks saades ka sinakateks. Ruumi ju enam nende pisikeste jaoks väga pole ja nii tulebki vist hakata orienteeruma korrusaiale. Kõrgele poogitud palju maad ei vaja :)
`Silbekissen`

Sildistasin, kastsin, sorteerisin istutusalade kaupa. Istutamiseni ei jõudnud, sest väärt kraam lihtsalt vajas veidi silitamist.
Ilm oli väga tuuline ja kui me juba tuulevarjus olime, jõudsime lõpuks selleni, et inventeerisime ka kõik pottides talvitunud. Asi on päris katastroofiline, neid on ikkagi veel niiiiiii palju ja neist enamus tuleb maha istutada. Aga talvitunud ja pikkust ja laiust on nad tänu hellitamisele kenasti juurde võtnud. Kadusid oli vaid 2 potikest ja ma isegi ei tea, kes need olid, sest etikette neil taimedel polnud.
Vaid paar taime, kes on veel pisikesed, tuleb ümber potistada. Kahtlasi oli 3, aga neid jootsime me täna rohelise kokteiliga, mis köögiviljadega tegi küll imet.
Tänase päeva suur rõõm on siiski valgeks osutunud põõsaspojeng, kes pisikesest taimekesest on meie aias kasvanud 2009.aastast ja läks nüüd esmakordselt õitsema. Nupp näitas tal nii intensiivset roosat, et valgele enam lootust polnudki.

Täiendatud 08.06.
Täna alustasime istutamisega. Kõigepealt võtsime ette varjutaimed. Kodu said endale mägi-võlupõõsas, keda me siis õiges kohas kasvatada ei osanud, kui Eestis temast veel midagi ei teatud. Loodetavasti veab sel uuel paremini. Üks ilus võsaülane ja pisike nimetu, aga imeilus sõnajalg on ka maas. Ja seda jaapani roheõit meil veel polnudki

Vaatame, kuhu me õhtupoolikul liigume, aga istutamismaraton jätkub kindlasti
Tegin ka olnutest mõned pildid, aga need jäävad järgmiseks korraks. Aga seda küll ei raatsi näitamata jätta. Sõnajalad on kõik ilusad, üks parem kui teine, aga astelsõnajalad (Polystichum) on minu jaoks need kõige-kõige
`Plumosum Densum`

`Frohburg` oma pidurüüs on samuti praegu see kõige-kõige :)