Ega see leichtlini preeriaküünalgi oma kohal pole, aga ei sega temagi. Olgu, kui ta nii tahtis.
Viimane mohikaanlane. Etikett on jälle putku pannud, aga sort on nimekirja järgi tuvastatav
Terve mai ja nüüd veel juuni algus takkapihta on olnud üks suur niitmisralli ja lõppu sellele ei paistagi tulevat. Ja see umbrohi....keegi käib teda vist külvamas ja istutamas ja maeitea, mis veel tegemas, aga seal, kus teda õhtul polnud, naerab ta igal hommikul vastu. Kuhu joosta, kellele kaevata?
Nemad on ka lihtsad. Maasika-küüslaugukast tõotab head saaki
Jõhvikal on avanenud esimesed õied, neid on veel palju tulemas.
Need lihtsad tegelased ongi need kõige armsamad. Meil tormas ka, aga vaid mõned kuivanud männioksad ja mustmiljon käbi tuli alla ning mõned kõrged püsikud kooldusid või murdusid. Täna särab päike. Aga põud on, eilset vihma oli vaid tilluke tiba.
ReplyDeleteLihtsad on ilusad, vanad ja armsad, kõigile tuntud ja teada, nemad peavad olema :) Meil oli ka väga tugev tuul, mõistuse puhus õhtuks kusagile ära aga natuke lasi ikka toimetada ka. Täna on külm, harjunud juba soojemaga aga aina päikeselisemaks läheb. Vihma pole meil (õnneks) mitmeid päevi sadanud :)
ReplyDeleteLihtsuses peitub võlu!
ReplyDeleteLihtsad lilled on klassika. Ilma nendeta ei saa. Hoian oma sinilillepuhmast nagu silmatera. Päriskevad algab ikka alles siis kui sinilill õitsema hakkab.
ReplyDeleteVihmadest räägite? Meie kandis pole juba üle nädala korralikult sadanud. Igaõhtune jooks kastekannudega on alanud. Istutused ju kuival.
Ma ei mäletagi nii kuiva maikuud aga eks see pidev tuulutus kuivatab veel lisaks. Kastekann on pidevalt töös ja vihmavesi mahutitest otsas - peab trassiveele üle minema nagu tavaliselt juulis
ReplyDeleteSeda sinist rihtisin ma juba talgute ajal, paistis kaugele ja värvikombinatsioon imeilus. just mõtlesin, et kas on isekülvaja või mitte. Arvasin, et küllap ikka pole, muidu oleks välja triivitud juba.
ReplyDeletehuvitav kokkusattumus on see lihtsate lillede teema. ma just vaatasin oma murtudsüdame(kesi?) ja mõtlesin, et mõned armsad peavad olema, vanaemade auks kasvõi.
Tormas meite pool ka, igasugust soga viis puude otsa ja peenradesse, aga õnneks ei lõhkunud. Midagi vihma moodi sadas ka, aga mitte pikalt.
Nii armsad kurekellad!
ReplyDeleteJust, kurekellad vanaemade auks. Uued haruldused võivad olla, aga aial peab olema ka midagi, mis sinu jaoks seda 4ndat mõõdet ehk ajalugu annab.
ReplyDeleteMeil veel pole nii suuri puid, mida tuul rebiks. Vanad sirelid ja toomingad on valitsevate tuulte pool ja muud puud jäävad järeltulevatele põlvedele :)
Minu arusaama kurekelladest kujundas ema kui tüütust umbrohust ja paraku ei oskagi ma neid nüüd muudmoodi võtta. Ja tõsi ta on, et kipuvad nad minema teiste lillepõõsaste sisse ja sealt on neid juba paganama raske kätte saada.
ReplyDelete