Thursday, May 21, 2015

MIKS ME EI KAEVA e. KÕIK HEAD ASJAD SÜNNIVAD KOGEMATA vol.1

Ma olen mitmeid kordi kirjutanud uute istutusalade rajamisest, aga teeksin seda lühidalt ja kokkuvõtlikult uuesti.
Kõige esimese kaevamata istutusala rajasime 15 aastat tagasi, sest see oli koht, kus kaevata polnudki võimalik. Põõsastele on kivide vahele kaevatud vaid istutusaugud, müüripealne on kaetud paksult killustikusõelmetega. Peaaegu niisugusena püsib see koht tänaseni, ainult aed jätkub seal, kus praegu on roheline, hoopiski suure tiigiga. See oli aeg, kus me multšile kui aedniku ja taimede suurele abimehele ei mõelnudki, vaja oli vaid ühendada eri tasapinnad nii, et muld ei hakkaks varisema ja see koht silmale enamvähem viisakaks muuta..


Esimese peenra püsikutele tegime murusse varem istutatud hostadest 10 aastat tagasi. Täiesti kogemata. Murusse istutatud püsikud ei kõlba kuskile, umbrohi ronib sinna sisse ja niitmine on nende kasvades täiesti võimatu ülesanne. Mitte kuskile polnud panna ehitusest üle jäänud kergkruusa. Tõsi, see on ka ainuke koht, kus kasutasime enne multšimist taimede vahel Roundupi, mis tol ajal veel näis täiesti kahjutu vahendina. Mõtlesime, et kui idee siiski "hapuks" osutub, saab kergkruusa sealt kergesti eemaldada. Katsime peale mürgitamise hostade vahed paksult ajalehtede ja papiga ja selle  peale siis kergkruus, kihiks umbes 10cm.
 Esimesel aastal oli puhast peenart lihtsalt ilus vaadata, aga järgmistel aastatel olin ma tõeliselt üllatunud. Mu hostad polnud kunagi varem nii jõulised ja lihavad olnud, vaatamata sellele, et nad elavad ju kuuseheki külje all. Õppinud aednikud räägivad, et kuuseheki kõrval ei kasva ükski taim, sest konkurents veele ja toitainetele on püsikute jaoks ränk. Minu kogemus räägib vastupidist, kasvavad küll ja veel väga hästi, vaatamata sellele, et me pole neid kogu selle 1o aasta jooksul ei kastnud ega väetanud, rääkimata rohimisest. Oluline on vaid taimede multšimine, mis juba varakevadest ei lase auruda ei lumeveel ega suvistel sademetel. Mitte midagi ei juhtunud nendega ka põuaperioodil, mil tavaliselt laialehised taimed vajuvad kurvalt lonti. Ja muidugi ei kasva pimendatud peenras mitte ükski umbrohi.
 Pimendamine ja multšimine on iidvanad maaharimisvõtted, juba minu vanaema kasutas neid uute kurgipeenarde rajamisel.
Siin on hostapeenar veel lühike. Et me olime neid juurde muretsenud, oli vaja peenart pikendada voolikujoont pidi. Siin me enam mürgitada ei kavatsenud, hostad istutasime kohe kamarasse.


Hostad tunnevad end suurepäraselt kuuseheki kõrval. Fotol on nii vanemaid kui samal aastal muretsetud sorte


Sellest eksperimendist julgust kogunud, hakkasime juba teadlikult ümber istutama kaevamata kamaramaase keset kõige kuumemaid päevi pojenge. Arutumat tegevust võib vaid ette kujutada, juuli I pool pole nende tükeldamiseks küll õige aeg, aga meil polnud valikut. Tehnoloogia jälle sama. Auk maase, kõvasti vett ja komposti põhja, pojeng sisse, ajalehed paksult ümber ja kergkruusa multš peale. Järgmisel aastal õitsesid pojengid ülirikkalikult, nad oleksid justkui seal kankaani tantsinud.
See foto on tehtud kaks aastat pärast nende ümberistutamist. Puhmikud olid võimsalt paljunenud ja õitsesid ohtramalt  kui eales eelmises kasvukohas.


Järgmisena rajasime täpselt samamoodi istutusala päevaliiliatele, ainult neil on multšiks purustatud kivi. Samamoodi on rajatud ka "sinine jõgi" siberlastele, see on küll kergkruusas. 



Viimasena valmis sedamoodi üle-eelmisel ja eelmisel aastal varjuaed. See on multšitud männikorbaga ja ka kõik puudelt langenud lehed on peenardes nii nagu nad sinna kukkunud on. Võiks ju arvata, et ala näeb välja nagu mingi hoolitsemata kauge aianurk, aga see pole üldsegi nii. Võibolla veidi harjumatu, aga taimedel on seal hea olla. 
 Suurte puude all umbrohi mõnes kohas enam eriti ei kasvanudki

Niimoodi see algas, ikka ajalehed ja mida paksemalt seda parem. 

Siin on varjuaed valmis, sisse istutatud taimed on veel pisikesed.

Selle pildi tegin umbes kuu tagasi, sõnajalad ja muud taimed magavad veel. Istutusalale on langenud lehed ja peen oksarägu, mis aja jooksul kõdunevad ja hakkavad pinnast ainult viljakamaks muutma. Minu arvates pole selle aiaosa väljanägemises midagi inetut ega halba. Peaasi, kui taimedel, kellel seal kodu, on hea ja nad jõudsalt kasvavad ja paljunevad. Ja tegelikult hakkavad nende lehed suurt osa pinnasest katma. 
Tegin selle tagasivaate seepärast, et edasi kirjutan ma sellest, mida targad inimesed räägivad ja kirjutavad looduslähedasest maaviljelusest. Sellest, miks maad pole soovitav kaevata ja mis selline tegevus mullaga teeb, kuidas mõjuvad mullale kunstväetised, rohimine, kastmine jne. Julgen seda teha ja soovitada seepärast, et meil endil on sellekohane päris pikk kogemus olemas. Ja tean ma ka seda, milliseid vigu ma olen teinud. Kõik ei pea ise jalgratast leiutama.
Et lühidalt ei saanud :D, siis 
......järgneb

8 comments:

  1. Nii tore, et lühidalt ei saanud. Oli huvitav lugemine

    ReplyDelete
  2. Iga kord kui ma Muhedikemaal olen, ma luban endale, et hakkan ka targaks aednikuks aga ikka läheb veel paljuski vanaviisi. Ega vist korraga kõike jaksagi aga suunad ja sihid on selged :) ja ainuke, mis mulle isiklikult loeb, on kogemus :) olgu siis enda või teiste oma. Teooriaid on juba küllalt elus kuuldud :)

    ReplyDelete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  4. Väga hariv lugemine, tänud sulle Muhedik! :)
    Aga oh, mida ütleks selle kohta Palusalu, kes õpetab 2'e labidalehe sügavuselt kaevamist kui ainsamat meetodit peenra rajamiseks! :)
    Ma ise tunnen, et see õpitud tarkus on mind teelt kõrvale juhtinud....sest mingi aeg (enne Räpina kooli) ma katsetasin seda murusse istutamist ja multsimist põhuga...aga see oli vaid peenra rajamise etapis....kui põhk ära kõdunes, siis olen ikka endiselt edasi rohinud...
    arenguruumi jätkub...

    ReplyDelete
  5. Mina kaevan oma aiamaad nii nagu tean seda tegevat ka oma vana-vanaema. Just eile toimetasin aiamaal. Ja mõtlesin, et tuhandeid aastaid on nii tehtud, et siin on 1970ndail Austraalias loodud permakultuur pseudoteadus. Olen ka multsimisega tegelenud ja tegelen sellega ka edasi, aga hinnates meie kliimat, siis kevadel mults hoiab maa kaua niiske ja külma (pole juhus, et Peipsi ääres tehakse kõrgpeenraid).

    ReplyDelete
  6. Rose, põhk jääb tänapäeval vaid aedniku unistuseks, tänapäeva kombainid ilusat kõrt enam ei jäta.
    Tulp ja Tulp- erinevad multsid käituvad erinevalt, turvas sulab kaua ja hoiab maa külma, seepärast pole ma teda kasutanud, kivimultšid, eriti kergkruus on aga soojad materjalid ja soojenevad kiiresti. Pinnases niiskuse hoidmine aga on hädavajalik, miks, sellest kirjutasin. Kastmisega teeme taimedele ainult halba, tõstes nende juured pinna lähedale nõrgestades nende vastupanuvõimet haigustele ja talvekülmadele.
    Peipsi ääres kasutatakse kõrgpeenraid kevadise kõrge veetaseme pärast, sisemaal sellist probleemi pole.
    Muidugi, igal inimesel on õigus oma arvamusele ja mitte keegi ei pea minuga nõustuma, igaüks toimetab oma maalapil oma äranägemise järgi.

    ReplyDelete
  7. Huvitav on see, et minu enda esimene uude koju rajatud peenar sai ka multši abil tehtud. Taimed kaevasin kamarsse, pinna katsin mingi paber-papiga, mis kaasavarana majaga sain ning siis sai multšitud see ala saepuruga. aga nüüd ma muidugi rohin seda ala.... Aga taimedel oli seal väga hea olla. Künkapeenral seda varianti ilmselt siiski kasutada ei saaks...või?

    Togram

    ReplyDelete
  8. Ma olen nii laisk, et ainukese kastmise, mida peenardel teen, on kas seemnevakku või istutusauku.
    Aiandis töötades ma ei osanudki töökaaslastele öelda, kuidas kastmata kurke kasvatan. Aga nii olen teinud.
    Kobe ja kohev muld mahutavad endasse rohkem vett; näiteks kartuleid võibki muldama jääda...
    Mults õigustab ennast suvel kuuma päikese korral, aga jah kergkruusa- ja kiviklibumultsi ja suurte peenarde rajamise kogemus mul puudub - ma naudin neid pulkadega peenraid!
    Veel üks asi, mis vähemalt rohumultsiga kaasneb, on suurem hulk nälkjaid ja põrnikavastseid - kergkruusal nad vevalt tahavad toimetada.

    ReplyDelete