MIKS ME EI KAEVA e. KÕIK HEAD ASJAD SÜNNIVAD KOGEMATA vol.1

Ma olen mitmeid kordi kirjutanud uute istutusalade rajamisest, aga teeksin seda lühidalt ja kokkuvõtlikult uuesti.
Kõige esimese kaevamata istutusala rajasime 15 aastat tagasi, sest see oli koht, kus kaevata polnudki võimalik. Põõsastele on kivide vahele kaevatud vaid istutusaugud, müüripealne on kaetud paksult killustikusõelmetega. Peaaegu niisugusena püsib see koht tänaseni, ainult aed jätkub seal, kus praegu on roheline, hoopiski suure tiigiga. See oli aeg, kus me multšile kui aedniku ja taimede suurele abimehele ei mõelnudki, vaja oli vaid ühendada eri tasapinnad nii, et muld ei hakkaks varisema ja see koht silmale enamvähem viisakaks muuta..

Esimese peenra püsikutele tegime murusse varem istutatud hostadest 10 aastat tagasi. Täiesti kogemata. Murusse istutatud püsikud ei kõlba kuskile, umbrohi ronib sinna sisse ja niitmine on nende kasvades täiesti võimatu ülesanne. Mitte kuskile polnud panna ehitusest üle jäänud kergkruusa. Tõsi, see on ka ainuke koht, kus kasutasime enne multšimist taimede vahel Roundupi, mis tol ajal veel näis täiesti kahjutu vahendina. Mõtlesime, et kui idee siiski "hapuks" osutub, saab kergkruusa sealt kergesti eemaldada. Katsime peale mürgitamise hostade vahed paksult ajalehtede ja papiga ja selle  peale siis kergkruus, kihiks umbes 10cm.
 Esimesel aastal oli puhast peenart lihtsalt ilus vaadata, aga järgmistel aastatel olin ma tõeliselt üllatunud. Mu hostad polnud kunagi varem nii jõulised ja lihavad olnud, vaatamata sellele, et nad elavad ju kuuseheki külje all. Õppinud aednikud räägivad, et kuuseheki kõrval ei kasva ükski taim, sest konkurents veele ja toitainetele on püsikute jaoks ränk. Minu kogemus räägib vastupidist, kasvavad küll ja veel väga hästi, vaatamata sellele, et me pole neid kogu selle 1o aasta jooksul ei kastnud ega väetanud, rääkimata rohimisest. Oluline on vaid taimede multšimine, mis juba varakevadest ei lase auruda ei lumeveel ega suvistel sademetel. Mitte midagi ei juhtunud nendega ka põuaperioodil, mil tavaliselt laialehised taimed vajuvad kurvalt lonti. Ja muidugi ei kasva pimendatud peenras mitte ükski umbrohi.
 Pimendamine ja multšimine on iidvanad maaharimisvõtted, juba minu vanaema kasutas neid uute kurgipeenarde rajamisel.
Siin on hostapeenar veel lühike. Et me olime neid juurde muretsenud, oli vaja peenart pikendada voolikujoont pidi. Siin me enam mürgitada ei kavatsenud, hostad istutasime kohe kamarasse.

Hostad tunnevad end suurepäraselt kuuseheki kõrval. Fotol on nii vanemaid kui samal aastal muretsetud sorte

Sellest eksperimendist julgust kogunud, hakkasime juba teadlikult ümber istutama kaevamata kamaramaase keset kõige kuumemaid päevi pojenge. Arutumat tegevust võib vaid ette kujutada, juuli I pool pole nende tükeldamiseks küll õige aeg, aga meil polnud valikut. Tehnoloogia jälle sama. Auk maase, kõvasti vett ja komposti põhja, pojeng sisse, ajalehed paksult ümber ja kergkruusa multš peale. Järgmisel aastal õitsesid pojengid ülirikkalikult, nad oleksid justkui seal kankaani tantsinud.
See foto on tehtud kaks aastat pärast nende ümberistutamist. Puhmikud olid võimsalt paljunenud ja õitsesid ohtramalt  kui eales eelmises kasvukohas.

Järgmisena rajasime täpselt samamoodi istutusala päevaliiliatele, ainult neil on multšiks purustatud kivi. Samamoodi on rajatud ka "sinine jõgi" siberlastele, see on küll kergkruusas. 

Viimasena valmis sedamoodi üle-eelmisel ja eelmisel aastal varjuaed. See on multšitud männikorbaga ja ka kõik puudelt langenud lehed on peenardes nii nagu nad sinna kukkunud on. Võiks ju arvata, et ala näeb välja nagu mingi hoolitsemata kauge aianurk, aga see pole üldsegi nii. Võibolla veidi harjumatu, aga taimedel on seal hea olla. 

 Suurte puude all umbrohi mõnes kohas enam eriti ei kasvanudki

Niimoodi see algas, ikka ajalehed ja mida paksemalt seda parem. 

Siin on varjuaed valmis, sisse istutatud taimed on veel pisikesed.

Selle pildi tegin umbes kuu tagasi, sõnajalad ja muud taimed magavad veel. Istutusalale on langenud lehed ja peen oksarägu, mis aja jooksul kõdunevad ja hakkavad pinnast ainult viljakamaks muutma. Minu arvates pole selle aiaosa väljanägemises midagi inetut ega halba. Peaasi, kui taimedel, kellel seal kodu, on hea ja nad jõudsalt kasvavad ja paljunevad. Ja tegelikult hakkavad nende lehed suurt osa pinnasest katma. 

Tegin selle tagasivaate seepärast, et edasi kirjutan ma sellest, mida targad inimesed räägivad ja kirjutavad looduslähedasest maaviljelusest. Sellest, miks maad pole soovitav kaevata ja mis selline tegevus mullaga teeb, kuidas mõjuvad mullale kunstväetised, rohimine, kastmine jne. Julgen seda teha ja soovitada seepärast, et meil endil on sellekohane päris pikk kogemus olemas. Ja tean ma ka seda, milliseid vigu ma olen teinud. Kõik ei pea ise jalgratast leiutama.

Et lühidalt ei saanud :D, siis 

......järgneb