MIKS ME EI KAEVA vol.3 ÄRA KAEVA

Olen mitmed korrad mõelnud, et me oleme oma aia rajamisel ja hooldamisel pikka aega kasutanud üsnagi tavatuid võtteid, mis käivad risti vastu igasugu "normaalsele" maaharimisele ja jagatavatele koolitarkustele. Kuigi mulle öeldakse tihti, et nii ei tehta, on ometigi kamarasse istutatud, kastmata ja väetamata taimed lopsakad ja terved. Ja kui mõnega ongi midagi juhtunud, on selles süüdi kas taimele valitud ebasoodne asukoht, kehv istik või tõesti äärmiselt ebasoodsad ilmastikuolud, millest kõige hullemad on talvised vihmasajud.
Talviti, kui aed puhkab, olen täpsemalt uurinud, millised on kogu maailmas lisaks traditsioonilisele, maad kurnavale ja mürgitavale põlluharimisele alternatiivsed viisid.
Ükskõik, mis keeles (olgu see inglise, saksa või vene keel)  nimetatakse suurtootmist röövellikuks ja seda ei räägi mitte ainult biodünaamise maaviljeluse (ükskõik, kuidas seda nimetada) üksikud harrastajad. Ei maksa arvata, et meie endi teadlased  väidaksid vastupidist. Nii PÜ kui TTÜ teadurid on avaldanud mitmeid materjale, mismoodi on hävitatud ja jätkuvalt hävitatakse mulla viljakust ja kuidas maad õigesti võiks ja peaks harima. Väga huvitava sellekohase artikli leidsin isegi "Maakodust", aga oma häbiks pean tunnistama, et ei mäleta selle pealkirja ega autorit.
Mullateadus, kui sellesse süveneda, on väga-väga huvitav.
Püüan teha kokkuvõtte loetust, kuuldust ja nähtust.
Kõik biodünaamilise maaviljeluse pooldajad on oma teooriad üles ehitanud tuginedes looduses toimuvale.
Loodus ei kaeva ega rohi, ei kasuta tonnide viisi mineraalväetisi ega taimekaitsevahendeid, aga mullaviljakus säilib ja aina kasvab seni, kuni sellesse ei sekku inimene. Tasub vaid korra käia metsas ja uurida sealset mulda. Inimene, vaatamata tohututele ponnistustele ei suuda mitte kunagi sellist valmistada. Samasuguse hea mullaga on aastaid kasutusest väljas olnud rohumaad, mida pole kaua haritud, see on puhanud maa, kus pinnas ise on taastanud oma viljakuse.
Niipea, kui inimene hakkab maad harima, muutub maaviljelus lõputuks rängaks võitluseks  umbrohtude, taimekahjurite ja -haigustega. Põhiprobleemiks muutub aga mullaviljakuse süstemaatiline hävitamine.
Et muld säiliks viljakana, peab inimene teda hoidma ja temaga arukalt ringi käima.
Midagi arukamat ja loogilisemat ju eeltoodule vastuväiteks öelda pole. Inimese teavad ammust ajast, mida tähendab kesa. Osa maast pannakse mõneks ajaks puhkama ja kosuma. Meie aga kasutame üht ja sama maalapikest pidevalt. Ei rända keegi oma ilu- või ka tarbeaiaga iga paari aasta tagant ühest aia otsast teise. Kui suurtootmine mulda rikub, siis meie oma väikestes aedades saame küll teisiti toimida kasutades selleks erinevaid võtteid kui selleks vähegi tahtmist on ja kui me vähegi mõelda viitsiksime.
Kui ma vaatan oma 15-aastaseks saanud puistut, mille rajasime raskele kinnitallatud savimaale, kus majandi ajal vili vaid kiratses, olen mitmeid kordi imetlenud, mismoodi on muutunud alustaimestik ja kui jõudsalt on seal kasvanud puud, kes algusaastail nägid suurt vaeva ellujäämisega. Pinnas on viljakas, kasvatab seeni, metsmaasikaid ja huvitavaid õistaimi tänu sellele, et me ei riisu seal langenud lehti, kogu niidetud umbrohi ja okkavaris on jäänud alati pinnase toiduks. Iga juurdeistutatud puu tunneb end kohe kodus ja tema edasine areng on kiire. Ei maksa arvata, et me park näeb välja kui risuhunnik, vastupidi, ta on korras ja hoolitsetud olemisega.

Looduslähedase maaviljeluse 3 põhipostulaati on:

1. Ära kaeva
Terve, loomulik, looduslik, viljakas muld tähendab seda, et temas elavad mitmed mikroorganismid- bakterid,seened, algloomad  ja vihmaussid, kes aitavad tekitada huumust- viljaka pinnase kõige olulisemat koostisosa.
Muld on väga keerulise hierarhilise struktuuriga elus organism, kus kõik mulla mikroorganismid elavad oma kindlates kihtides. Kaevamisel keeratakse need kihid segi ja need bakterid jt organismid, kes elavad mulla ülemises kihis, satuvad mulla alumistesse kihtidesse. Aga just nemad on tegelased, tänu kellele tekitatakse huumus. Kahjuks ei suuda nad seal maa põhjas õhuta elada ja surevad. Ja vastupidi, need mikroorganismid, kelle elupaigaks on mulla alumise kihid, kes igatsevad jahedamat ja õhuta piirkonda, tõstetakse üles neile eluks ebasoodsasse keskkonda ja seega tapetakse ka nemad. Läheb väga palju aastaid, kui normaalne elutegevus hakkab mullas taastuma.
Enamvähem kõik aiapidajad peaksid teadma, et umbes 30cm paksune huumuskiht asub mulla pinnal. Kaevamisega keeratakse see kuskile põhja ja üles tõstetakse viljatu kiht, kus ei peagi midagi lopsakalt kasvama.
Kaevamise tagajärjel muutub muld tolmusarnaseks olluseks, millele peale vihma tekib koorik, kuiva ja kuumaga aga lendub iga tuulehooga sellest osa minema. Samamoodi mõjub mullale rasketehnika kasutamine, kinnitallamisel surutakse erinevad kihid tihedalt kokku ja ka sellise tegevuse tulemusena hävitatakse mulla elustik
Kui ma seda lugesin, meenus, kuidas mu äi kunagi rääkis, et hobuse väike jalg ei teinud mullale kunagi niipalju haiget kui põldudele ilmunud traktorid. Tema põllud, kus väetiseks kasutati vaid laudasõnnikut ja mida hariti kergete atrade ja äketega, olid palju viljakamad kui ühismajandite omad. Meie esivanemad teadsid, et maad tuleb armastada ja talle tuleb tagasi anda, mis temast võetud. Nad kasutasid palju ka selliseid maaharimisvõtteid, mida praegu uuesti avastatakse.
Mulla segipööramisel hävitatakse kõik mikrokanalid, mille kaudu õhk ja vesi pääsevad taimede juurteni. Neid kanaleid tekitavad taimede juured ise bakterite kaasabil. Kui taime maapealne osa sureb, hakkavad mulla mikroorganismid lagundama sinna jäänud erineva pikkusega juuri, mille tulemusena tekivadki mulda vajalikud tühimikud. Suuremaid käike tekitavad vihmaussid. Niisuguse struktuuriga mullas on taimedel kerge kasvada ja kasvatada oma eluks vajalik võimas juurekava. Tihedas paakunud mullas ei suuda taimede juured kasvada sügavuti ja sellised pindmise juurekavaga taimed kiratsevad, ei õitse või on väikese saagikusega vaatamata väetamisele ja kastmisele.
Kaevamisega tõstame pinnale sügavamale mulda sattunud umbrohuseemned, kus need siis rõõmsasti tärkavad, valmistades aiapidajale üha suuremat muret. Teise võimalusena hakitakse juurumbrohtude juured paljudeks tükikesteks, mille iga jupike kasvatab uued ja võimsamad taimed.
Kaevamise asemel tuleks mulda ainult kobestada ja teha seda vaid pindmiselt, mitte sügavamalt kui 5cm. Nii toimides jäävad ära kõik loetletud negatiivsed ilmingud.
Sattusin korraks ka ühte põllumeeste foorumisse, kus meie ärksamad põllupidajad arutlevad tõsiselt selle üle, kas kündmine on üldse vajalik või tuleks pigem piirduda kultivaatorite või äketega. Jah, isiklikul maal ei saa käituda sulasena.
Labidata päriselt hakkama ei saa. Puittaimedele ja püsikutele on ikka vaja augud kaevata, aga siis ei hävita me mullaorganisme rohkem kui selles augus, kõrvalolev terve mullastik aitab parandada meie tekitatud väikese kahju. Ise saame kaasa aidata taimede multšimisega. Igasugune orgaaniline materjal sisaldab vajalikke toitaineid nii taimedele kui headele bakteritele.
Uute istutusalade rajamiseks  pinnase ettevalmistamisel pole labida kasutamine üldsegi mitte vajalik. Palju paremaks ja tõhusamaks mooduseks on pimendamine mingi tumeda materjaliga, mis pole samuti midagi muud kui hästi unustatud vana. Selle asemel, et teha kaevamisega maale tohutut kahju, võib aednik selle aja hoopis arukamalt muudeks meelepärasteks tegevusteks kasutada.

......järgneb