EILSE "ÄRA KAEVA" järg

Niisiis, kaevamisega on maa segi songerdatud ja kallihinnalised taimed maha istutatud. Üsna pea hakatakse küsima, kui nende areng soovitule ei vasta, millega neid väetada. Milleks? Tehtud kahju korvata on raske. On ju teada, et normaalseks, heaks kasvuks vajavad taimed eelkõige süsihappegaasi 45%, hapnikku 42%, vesinikku 6,5% ja lämmastikku vaid 1,5%. Neid õhu koostises olevaid gaase ei suuda me taimedele pakkuda mitte mingi väetisega. Häda on selles, et mulla elustik, kellel on peamine osa süsiniku, lämmastiku, fosfori ja väävli biokeemias, on tapetud ja taimed ei saa nei neile vajalikke elemente enam kuidagi ja kuskilt kätte.
Põhilise osa toitumisahelast saavad taimed orgaanilisest materjalist. Mineraale vajavad taimed vaid 5% ja sellest 70%-90% saavad taimed orgaanilise materjali lisamisega.
Sõltuvalt mulla orgaanilise aine kogusest ja koostisest ning mulla elustiku tervisest, kujuneb biokeemiliste protsesside kiirus ja taimedele kättesaadavate toitainete kogus mullas. Toitudes orgaanilisest materjalist täieneb muld pidevalt talle vajalike elementidega- õhuhapniku, süsihappegaasi ja mineraalidega. Orgaanika- kõdusõnnik, põhk, heinahake, roheline kokteil, puulehed jne- on eelkõige energia, mis liigutab kogu mulla biokeemiat.
Elusorganismid kobestavad ja struktureerivad pinnast, lagundavad orgaanilist ainet, jaotavad laiali toitained, hoiavad niiskust ja kindlustavad õige gaasivahetuse. Nad loovad ideaalsed optimaalsed tingimused taimede kasvuks. Mulla mikrofauna aitab säilitada mulla struktuuri, kontrollida taimekasvu ning aitab alla suruda haigustekitajate ja kahjurite ebasoovitavat mõju.
Mullaelustik toimib puhvrina ilmastiku kõikumisest tuleneva stressi puhul, aidates taimedel toime tulla ka kõige halvemates ja raskemates tingimustes

Põllumajanduses tehtud ulatuslikud katsed näitavad, et
taimejäänustest saavad taimed kätte 5-8 korda enam mikroelemente kui mineraalväetistest. Kõige paremini ja kiiremini aitavad muldade viljakust parandada põhk, eel-ja järelkultuuride (sideraatide) kasutamine ja purustatud lehtpuude oksad ja lehed. Meie aga näeme igal sügisel tossavaid lehekuhje ning seda, kuidas mullale kõige hädavajalikum veetakse prahilatesse.
Põhust saab muld 3-5 korda rohkem toitu kui kunstväetistest.
Toitainete koostiselt on kõige väärtuslikemateks mullale laotatud sõnnik ja haljasmass, viimasest ei tohiks küll kellelgi puudust olla.
Värske sõnnik sisaldab 90% orgaanilist ainet, sellest 43% süsihappegaasi. Ta sisaldab taimekasvuks vajalikku lämmastikku 50%, fosforit 80% ja kaaliumi 95%. Sõnniku ladustamisel kuhjadesse aga utiliseeritakse selles kõik mikroorganismid ja toitained.

Mulla harimisvõtted nagu kündmine ja kaevamine, väetiste ja taimekaitse- ning umbrohutõrjevahendite ülearune kasutamine mõjutavad mitte ainult mulla, vaid ka vee ja õhu kvaliteeti. Sellise maaviljelusega hävitatakse looduslik tasakaal ja ökosüsteemi stabiilsus.
Mineraalväetiste kasutamine tähendab seda, et muld pole enam viljakas ega suuda enam nendeta kasvatada mingeid saake. Mineraalväetuste kasutamine avaldab mullale survet, maskeerides mulla enda viljakus ning hävitades mulla enda normaalset mikrofloorat. Liigsed väetiste kogused on paljude taimehaiguste põhjuseks ning vähendavad saake.
 Mineraalväetiste kasutamine kujutab endast piltlikult nõiaringi astumist. Mida rohkem neid kasutada, seda viljatumaks muutub muld ja mida viljatum on muld, seda enam on vaja mineraalväetisi. Kasulik on see vaid suurtele keemiahiidudele, kes alternatiivsete maaviljelusmeetodite massilise kasutuselevõtuga jääksid ilma suurtest rahadest. Ma olen uurinud neid sadades variatsioonides maasika-, vaarika-, viljapuude- jne väetisepakendeid ja avastanud, et neid eristab vaid ilus taara, sisu on kõigil ühesugune.
Tegelikult on mullaviljakuse parendamine protsess, millega mullad tulevad ise toime töödeldes orgaanilist ainet paljude mikroorganismide kaasaabil. Just sedaviisi saab muld mitmekordselt tagasi selle, mis temast võetud on, lisandades sinna uusi aineid, mis võetakse õhust ja taimedest.

    Pole meiegi pääsenud kaevamisest, oleme seda ränka tööd teinud aastaid, kuni kord jõud otsa sai ja me muid võimalusi kasutama hakkasime. Viimane suur kaevamistöö toimus meil eelmisel nädalavahetusel kui kivilat korrastati, aga need on siiski vaid üksikud juhud piiratud aladel ja me vähemalt teame, millega oleme hakkama saanud ja kuidas edasi toimida.
Taimede istutamisel oleme istutusaugu põhja lisanud kas komposti või kõdusõnnikut, katnud selle õhukese kihi mullaga, kastnud augu korralikult läbi ja alles siis istutanud. Niimoodi sunnime taimede juuri kiiresti tungima sügavale vee järele. Mida pindmised on juurestik, seda rohkem taim nälgib, seda vastuvõtlikum on ta ilmastiku muutustele, eelkõige puudutab see talvitumist. Nälginud ja janus taim kiratseb ega suuda  vastu panna haigustele. Kui meie taim on istutatud, saab ta veel viimase lonksu vett ja rohkem me teda enam ei torgi, ei kasta ega väeta. Ainus, mida teeme, on multsimine.
Heas toitumuses, heas toonuses taimed reeglina ei haigestu. Kui see siiski mingil põhjusel on juhtunud, on ka muid võimalusi kui rasked kemikaalid. Mõnikord aitavad isegi ainult käärid.
Mis nüüd kahjuritõrjesse puutub, siis usinamaid aedniku abilisi kui varblased, on raske leida. Varakevadest peale puhastavad nad usinasti viljapuid. Ja kui peale nende koristustöö on ka üksik ussike leidnu üksikusse õuna tee, siis las tal olla. Niimoodi me teamegi, et sööme puhast toitu.
Looduses toimub mõnikord inimesele seletamatuid asju. Kõik peaksid mäletama mõne aasta tagust koletuslikku toominga-võrgendikoi rüüstet. Näis, et need kevadel lehtedest puhtaks söödud puud on kõik määratud hukkumisele. Aga järgmisel aastal nad lehtisid ja õitsesid ja elavad siiamaani õnnelikult kahjuriteta edasi. Ei käinud neid seal keegi pritsimas ja nii tasub ka enda aias mõnikord veidi oodata ja jälgida, mis hakkab toimuma. Mürgiprits tuleb kasutusele alles viimases ja tõelises hädas. Aga enne võiks mõelda, kas taim ikka elab talle sobivas kohas ja kas tal on ka sobilikud naabrid. Toidutaimedel on nad teada, ilutaimede kooslusi alles uuritakse. Vahel aitab vaid kiduva taime ümberistutamisest.

Kuigi see teemaga ei haaku (või siiski?), oli eilne päikeseloojang  nii kummaline ja ilus, et ma ei raatsi seda kuidagi näitamata jätta.