MIKS ME EI KAEVA vol.2 MULTŠ

Esimeseks kevadiseks tööks aias peaks olema mullas oleva niiskuse säilitamine.
Multšitud alad teevad selle töö ise. Lumevesi ja kevadvihmad vajuvad pinnasesse ja multš takistab selle aurumist. Sügavalt niisutatud istutusaladel tungivad taimede juured sügavale vee järele. Et neil jätkub juua kogu vegetatsiooniperioodil ja nende juurestik on seetõttu tugevam, on taimed jõulisema kasvuga ja tervemad kui need, kes peavad hakkama saama multsita ja hoiavad oma juurekava maapinna lähedal, et kätte saada see pisike pisku vett ja koos sellega ka toitaineid, mida inimene talle kastekannuga pakub.
Muld multsi all on ühtlasema temperatuuriga, ta ei kuumene põuaga üle ega jahtu jahedate ilmadega nii ruttu kui katmata aladel. Nii on taimedel kergem toime tulla ekstreemsete temperatuurikõikumiste kogu kasvuperioodi vältel.
Multšimise üks suur pluss on umbrohuvabadus. Seemned sügaval ei tärka ja juurumbrohud lämmatab kate ära.
 Kõik see toimib vaid siis, kui multšikiht on piisavalt paks. Kui me renoveerisime oma kõige esimest lillepeenart, tegime vea. Et seal on tegu paljude padjandtaimedega nagu tema rajamise algaastail, siis nende ümber ei pannud me paberit ja ka graniitkillustiku kiht oli liiga õhuke. Tulemuseks on see, et kiviktaimla tuleb nüüd uuesti korda teha kuna sealt kasvasid läbi nii osi kui naabriaiast pärale jõudnud naat.
Kui kasutada mistahes multsi all ajalehti ja pappi, siis ka nende kiht peab olema paks. Nad asetatakse üksteise peale risti-rästi ning enne lõplikku katmist muu materjaliga tuleb nad märjaks kasta, et lehed liibuksid tihedalt üksteise külge. Siis ei lähe nende vahele pealmine peenem kattematerjal, kust leiaks endale tee valguse kätte umbrohud.
Kui aga see on juhtunud ja üksik umbrohualge on tunginud läbi multši või on leidnud koha, kuhu end külvata, ei tohi multšitud alal rohima hakata. Umbrohi tuleb maha lõigata. Rohimisega tuleb nii või teisiti kaasa kasvõi mikroskoopiline kogus mulda, mis leiab endale multši vahel koha ja sinna lendub ja kinnitub raudsel mõni järjekordne seeme. Kui paar korda on taime roheline osa maha lõigatud s.t. taim on ära näljutatud, peab ta ükskord ikka hukkuma. Kui aga hakata rohima, siis muutub see lõputuks tegevuseks, mida rohkem rohida, seda rohkem mulda me multšile tõstame ja seda vihasemaks muutub juurumbrohi kui temast jääb kasvõi jupike maasse. Sellessamas kivilas tegingi lisaks esimesele ka sellise vea.
Kui uurida, milline on mulla olukord multši all, siis see on alati kobe ja kohev olenemata kasutatud materjalist, peale vihma ei teki seal kunagi mullakoorikut.
Oleme kasutanud erinevaid multše ja kõik on end seal suurepäraselt tõestanud. Oskan analüüsida nii nende positiivseid kui negatiivseid omadusi ja nendega hakkama saada.
 Erinevaid materjale hinnates võin öelda, et iluaias on parimaks kergkruus. Põletatud savigraanulid soojenevad päikeses ruttu, mis soojendavad omakorda mulda. Kergkruus imab endasse vihmavett ja eraldab seda tasapisi pinnasesse. Koos vihmaveega imavad savigraanulid endasse ka vees lahustunud toitained, mis eralduvad samuti pinnasesse. Kergkruus ei riiva ka kuidagi silma, sest värvuselt sarnaneb ta mullale.
Graniitkillustik, purustatud kruus ja sõelmed endaga vett ei seo, küll ei lase sel pinnasest auruda ja hoiavad mullatemperatuuri ühtlasena. Lisaks umbrohtude lämmatamisele on nad ka seal, kuhu sobivad, väga dekoratiivsed. Alpitaimedele loodusliku keskkonna rajamiseks on kivimultsid hädavajalikud, päeval nad soojenevad ja eraldavad salvestunud soojuse jahedatel öödel taimedele. Lisaks eraldavad nad aja jooksul väikestes annustes mulda erinevaid taimedele vajalikke mineraale.
Turvas sulab kevadel aeglaselt ja on külm multš, samasuguse toimega on sammal. Aga turbapeenardes ja varjuaedades on nad omal kohal, sest sealsed taimed ei peagi liiga vara ärkama, kuigi ka seal on võimalik kasutada hoopis soojemaid materjale. Turba kiituseks võib öelda, et ta tavaliselt ei sisalda umbrohuseemet.
Männikorpa, muruhaket, põhku jms peab pidevalt uuendama. Kõdunedes hakkavad nad pinnasest kasutama lämmastikku. Ka ei saa neid materjale soovitada aedadesse, mille on vallutanud nälkjad ja teod.
Kompost ja kõdusõnnik toimivad hea multsina vaid siis, kui nad on õigesti valmistatud, vastasel juhul on nad umbrohtude kasvulavad.
Me ei ole kunagi kasutanud pinnase multšimiseks peenravaipa. Ta polegi selleks mõeldud. Peenravaiba all muld sureb, ta ei saa piisavalt niiskust, umbrohud tungivad ta koe vahelt läbi ja kätte neid sealt saada on võimatu. Peenravaiba kui musta materjali suureks puuduseks on veel ülekuumenemine. Kuna taimede juured vajavad normaalseks eluks jahedamat keskkonda, peab kuumadel päevadel peenravaibaga kaetud pinda jahutama.Peenravaip ei kõdune nagu seda teeb aja jooksul paber, kui ta on oma üleande täitnud.  Peenravaip sobib kasutamiseks vaid köögiviljaaias umbrohtude tõrjeks. Aga üldiselt pole ta materjal, mida oma aeda igatseda.
Iluaiaga on korras, see on multšitud ja suhteliselt hooldusvaba. Aga miks ma oma pisikest köögiviljaaeda pole multsinud, ei oska ma isegi seletada. Kasvuhoones on meil küll tomatid olnud multsitud, aga mujal mitte. Rohimine meie pisikestes kõrgpeenardes polnud probleemiks ja nii need peenrad elasid-olid nagu veel paljudel tavaks. Ikka tuli ette võtta iganädalane rohimine ja vähemalt ülepäevane kastmine. Küll ei kaevanud me neid peenraid, sellel poleks olnud mingit mõtet, sest sügavamal olid nad täidetud roigaste, kruusa ja muu sodiga.
Kui nad algaastail vajusid allapoole, lisasime lihtsalt mulda. Igal sügisel veame neile peale puulehed. Ka nende kasutamisel olen ma kord teinud vea. Lehed on muidugi suurepäraseks materjaliks mullaviljakuse parandamiseks, aga kui neid on veetud peenrale paks kiht, peabki see pinnale jääma. Mulle tundus kord, et see pole ilus, muld oli ka veidi vajunud ja me täitsime selle kasti nii, et lehekiht jäi mulla alla. Peale seemnete külvamist ei tahtnud pikka aega miski tärgata. Hakkasin asja uurima ja selgus, et kokkuvajunud lehed olid moodustanud mullas tiheda läbipääsmatu paksu mati, kust ei saanudki ükski õrn juureke mullani tungida. Kobestasin siis lehed üles ja tegin uued külvid. Kui lehti panna sügisel vähe, võib need kergelt mulda kobestada, kui neid on rohkem, las nad jäädagi pinnale multsiks, kevadel on seda materjali niikuinii raske leida.Külvide tegemisel saab nad külviridadest eemale tõmmata. Kui taimed on idanenud ja veidi kosunud, saab lehed neile lähemale tõmmata ja siis hiljem lisada ka muruhaket. Mida paksemaks multsikiht ajaga muutub, seda parem on taimedel ja seda suuremad on saagid, sest kasutatav roheline materjal sisaldab ju kõike eluks vajalikku. Sama ka siin, mis iluaias, muld on pidevalt parajalt niiske, kasta pole vaja ja umbrohi kasvama ei pääse.
Tänavu kevadel katsime kogu mullapinna niiskuse säilitamiseks papi või mitmekordse kattelooriga.
Seda fotot olen ma kord näidanud, aga olgu ta siis pealegi veel siin ka.

Kapsad olid mul istutamisel veidi veninud, aja poolest oli neid vara välja istutada, aga kauem nendega oodata ei saanud. Kohe istutamise ajal panime neile teki peale. Tulemused end kaua oodata ei lasknud. Kui ma kahe nädala pärast katsusin oma kapsapalees multsialust mulda, oli see niiske ja soe ja taimede areng selle lühikese ajaga on silmnähtav. Võiks ju arvata, et kaasa aitas katteloor, aga seda oleme me ka varem kasutanud, aga säärast taimede arengut pole ta kunagi põhjustanud. Tänavune mai on olnud tavatult jahe. Päris kindel, et lisaks katteloorile on soojal mullal olnud taimede heaks kasvuks suur roll.
Istutamisel

Kapsapalee kahe nädala pärast. Siin on ka näha, et kohtadest, mis on jäänud katmata, on kohe omad ninad välja pistnud umbrohud.

Selle tunneli all on näha kaht erinevat multši. Taga on see roheline silomass, mille valmistamisest on olnud varem juttu,ees sama mass, mis on kaetud muruhakkega. Teda tahapoole lihtsalt ei jätkunud. Kui kasutada rohelist silo, tuleb see panna mullale koheva õhema kihina ja mitte päris vastu taimi. Kui ta panna paksult ja tihedalt kokku vajutatult, eriti väga jahedate ilmadega, võib ta minna hallitama. Silo katmine kuiva materjaliga on hädavajalik, et kõik see hea, mida ta sisaldab, ikka kohe mulda ja taimedele toiduks saaks, mitte, ei päike ta lihtsalt õhku ära aurustaks.

ja sellised näevad välja katteloorita read. Helde käega külvatud vanast seemnest tärganud taimed harvendasin kohe pärast pildistamist.

 Võidaks ju öelda, et muidugi on muld niiske, tänavu on vihma olnud rohkem kui kuivi päevi. Eks see ole muidugi ka õige, aga kasvuhoonet ju vihm ei kasta  ja tänavu polnud õiget lundki, mida sinna sisse pilduda. Eelmisel aastal kastsime kasvuhoonet vast kaks korda kuus, kui sedagi. Tänavu oleme piirdunud kahe korraga, kuigi sinna olid esimesed külvid tehtud juba märtsis ja esimene saakki koristatud. Tomati- ning paprikataimed istutasime sisse 4. mail, sest toas oleksid nad varsti lakke kasvanud. Tomatid said küll pisut külmadel öödel kahjustada, kuid nad on juba kenasti taastuda jõudnud.
Esimene suurem saak, korvitäis spinatit

Ka täna ei jõudnud ma kaevamise kahjulikkuseni, seepärast

...... järgneb.