ARAUCARIA ARAUCANA ja muud ka

Need pildid ei ole minu tehtud. Aga luba näitamiseks, ülesriputamiseks on täitsa olemas.


Sügis tuleb Hollandis samamoodi kui meil. Osa puid on värvilised, osa raagus. Ka varesed on samasugused nagu siin Aga kõrvuti meile teada-tuntud puudega kasvavad seal ka tõelised eksoodid. Näiteks 8 tsooni kuuluv Kesk-Tsiilist ja Põhja-Patagooniast pärit tshiili araukaaria (Araucaria araucana). Inglise, kõnekeeles ka tshiili mänd, kuigi männiga on tal vähe tegemist. Raske on ette kujutada Tshiili põlismetsi, kus nad kasvavad üle 60 m kõrguste puudena.
Meie teame rohkem araukaarialiste sugukonda kuuluvat happelist mulda vajavat toalille - kõrget araukaariat (Araucaria heterophylla), kelle kodumaaks on Uus-Meremaa ja Austraalia

Nii nagu seal kasvavad avamaal kõrvuti palmid ja kased, on ka muudes valdkondades kombed veidi teistsugused kui meil. Kui tänavaremondil jääb midagi ette, siis toimitakse seal sedasi

Aga talv tuleb Hollandis ikka ka. Ja isegi lund sajab. Ja inimesed rõõmustavad ja proovivad seda kirmekest siis ka jäädvustada. Saadaks neile sinna veidike seda valget rõõmu - postipakiga:)))

LUMEKORISTUS

Ei tea, kuidas mujal, aga meil algas lubatud vihma asemel lõunast uus lumesadu.
Eile alustati siis ka meie väljakaevamisega. Suurelt maanteel pöörati siia kruusateele kella 17 paiku, meieni jõuti alles umbes 23.30. Ja seda maakest oli ju vaid 1,8 km. Vaatasin seda rasketehnika tulekut.... Olen siin ka varem näinud nii lumesadu kui tuisku, aga midagi niisugust nägin küll esmakordselt. Tee teise, järvepoolsesse otsa jõuti hommikuks. Sahad, kopad - osa lund tõsteti, osa lund lükati vastas põllule. Meie kuuriesist 50m2 parkimisplatsi tõsteti puhtaks umbes 2 tundi. Rohkem kui poole kolmeni ei viitsinud vaadata, aga ka see oli elamus.
Täna on siit 2 korda läbi läinud suur sahk ja nüüdsama väike kopaga traktor, millega ikka veel tõstetakse lund teelt ära põllule. Kohe- kohe on pime, sain veel need 2 klõpsu ära teha. Lumevallid tee ääres on pea traktori ratta kõrgused. Tavaliselt on näha, et tee on meie krundi piirdest veidi kõrgemal. Nüüd on sellest saanud sügav kanal.

Siiapoole tõsteti vaid osa kuuriesise lund. Enamus on üle tee põllul. Minul üle nende vallide täna ei õnnestunud ronida, et pildistada seda, mis teisele poole jääb.

Karm värk.

TUISK JOOKSEB VÕIDU TUISUGA

meenusid mehel ühe luuletuse algusread. Kumbki ei mäleta, kuidas see edasi läks. Ka autor ei meenu - sarnaneb Pushkini luulega.


Torm, lumi ja tuisk oli kõikjal. Ja kõigil. Meie pääsesime sellest alles veidi aega tagasi. Peaaegu pääsesime, sest õuest kaugemale me veel ei saa. Aga vähemasti elekter on tagasi ja seega ka mingigi side maailmaga on nüüd olemas.
Jõudsin pühapäeva hommikul just hommikusöögi tehtud. 2005.a. jaanuaritorm oli meile oma õppetunni andnud ja juba laupäeva õhtul varusin vett ja tegin termosesse kohvi. Nähes, kuidas tuul tõstab ühest kohast teise seda lumekirmet, mis meil oli, võtsin veel varuvett ja tegin veel ühe termosetäie kohvi, kui veidi 10 läbi kadus elekter. See oli uskumatu, sest tuul ju veel nii tugev polnudki. Ja mul oli just kavas puuveojärgne suur koristus- ja tööriiete pesupäev, aga.... veeta ei tee ju midagi.
Mida edasi, seda suuremaks läks õues lumemöll ja algas ka lumesadu. Paari tunni pärast ei paistnud enam aknad läbi. Et muud teha polnud, siis valge aja kudusin. Kella 4 paiku algas küünlavalgusõhtu. Võibolla paljudele romantiline, aga mitte mulle. Armastan väga valgeid ruume nagu suurtes uhketes ballisaalides. Siiski, ka küünlavalgel sai raamatut lugeda. Varsti pugesin raamatuga voodisse ja võtsin abiks taskulambi. Selline lugemine on mul selge lapsepõlvest. Koolilapsed sunniti ju õigel ajal magama, aga ei saa ju, kui raamat pooleli:))) Noh, taskulamp ja raamat teki alla...ega siis ju midagi tegemata jäänud. Seekord polnud lampi vaja peita, aga mõne tunni pärast hakkas valgus väga hämaraks muutuma. Patareisid oli hoida vaja.


Esmaspäeva hommik - kottpime. Kaua sa siis ikka magad. Aga maru oli aina hullemaks läinud. Mees helistas töö juurde ja jättis ära vastuvõtu. Kuulasime raadiot. Maanteeinfo - Tatra org läbimatu. Ja nii päev otsa. Aga see on ju meie linnatee. Kudusin. Toas on soe ja mõnus, välja vaadata oli üsna kõhe ja ega ma sinna tükkinudki. Päev otsa helises telefon. Sugulased ja sõbrad üle kogu Eestimaa tundsid huvi, kuidas meil on ja kas on abi vaja. Laetud telefoni aku sai lõpuks tühjaks. Õhtupoolikul ärgitas paar korda elekter tulla, aga ei midagi- kõik vajus pimedusse. Köögiaknast vaatasime maanteele. 3 suurt rekkat hädas, liiklus peaaegu välja surnud. Pime, ainsad valgusallikad rekkade ohutuled nagu mingid jõulukaunistused kaugel maanteel Hädalistele tuli abi rohkem kui 4 tunni pärast. Jälle küünlad. Meil tuul aina tugevnes, ei mingeid märke selle raugemisest nagu lubatud. Ja päeval olid tühjaks saanud ka fotoaparaadi patareid, õnneks teine aparaat lubas veel mõned pildid teha.
Mõtlesin neile, kes kuskil peavad selle ilmaga liine parandama või teid sahkama. Või kes üldse teele on jäänud. Mis meil siin viga, süüa on kapid täis, juua on ka piisavalt, katus pea kohal ja ahjuke köeb. Huvitav, millega vanasti neid pimedaid õhtuid täideti. Mina küll küünlaga enam kududa ei näinud. Aga siinses talus ju ei olnud elektrit, kui me ta saime. Majand oli posti õuele toonud, aga vanainimene, kes siin elas, tundis elektri ees nii suurt hirmu, et ei lubanud seda majja tuua. Ja vaesed inimesed, kelle ainuke küte on elekter. Meil siin lähikonnaski seesuguseid. Küll neil võib ikka jube olla. Või need, kes neis arhitektuuri imedes- põhjamaistes klaasmajades elavad.
Mul siin mitu tuttavat peret, kes ka teist päeva elektrita, aga kellel laudas suured tõukarjad. Kuidas nemad küll saavad?


Tänane hommik- ikka pime. Maanteinfo - Otepää mnt esimesed 7 km on läbimatud ja palutakse tungiva vajaduseta seal mitte sõita. Valgehakul üritas meilt traktor läbi sõita, aga teed lahti ei saanud. Esimesed rattad seisid õhus nagu perul hobusel. Jäi ise kinni. Mehe telefon veel töötas- helistasin valda. Asi on hullemast hullem. Meil siin mägedes ja kurvilistel teedel ei tule ükski ratastraktor toime, et teid lahti saada. Lumekiht on mõnes kohas bussiteedel 80cm ja vaalud veel kõrgemad. Mitu traktorit sellel suurel valgel väljal teelt välja sõitnud. Nende kättesaamiseks on vaja kraanat. Bussiteid tõstetakse tühjaks koppadega.
Millal meie siit liikuma pääseme, veel ei tea. Aga hädalistele on ju lubatud, et kolmapäeval on mees kindlalt tööl. Hea vähemalt, et saime lõpuks täna lõunaks elektri. Mõtleks - ainult 2,5 ööpäeva ilma, aga kogu elu oli ikka korralikult häiritud. Nüüdseks on selgunud, et meie lähedal põles maha alajaam. Läks isegi hästi, et see nii kiiresti korda tehti. Mure hakkas tekkima külmkappide pärast. Ja kõige suuremat puudust tundsin ma internetist:)))
Aga praegu veel oleme muust maailmast ära lõigatud ja ega me pole ainsad.

Siin selle koha peal, on meil kuskil need ilusad värvilised kukerpuud

Mees üritas üle õue teise majja (seal on meil puupliit, kus toitu soojendada) minna läbi kõige madalama lume. Ka see ulatus üle põlve. Kuusehekini jõudes aga muutus lumi nii sügavaks, et edasisaamiseks veeretas ta end mööda lund. Kaevamisel ei olnud veel mingit mõtet, iga jälje tuiskas ju kohemaid täis.

Maja akendele peaks säärase tormi tarvis "kojamehed" välja mõtlema. Esialgu saime sedasi hakkama

Kaev, selle taga paistab kõrgpeenar ja kuusehekk

Lõunavaade. Fotosilm on ikka üsna tuim ega suuda kogu seda tuisuilu kuidagi näidata.

Nähtavus oli vast 10 meetrit kui see algas. Ja mäed aina tekkisid sinna, kus neid kunagi polnud.

Selle koha peal pole meil kunagi olnud mingit kõrgendikku. Siin kõige tasasemal kohal kasvavad kõrged püsikud - roikapeenar

Aga tegelikult oli väga ilus. Meie avara silmapiiri tõttu veel eriti. Ja pani paljude asjade üle mõtlema, mida me nii endastmõistetavaks peame ja mis ei pruugi sugugi igavesed olla. Ja vähemalt meie tajusime jälle, et maailmas on häid ja hoolivaid inimesi väga palju.
Praegu aga on lugemiseks uskumatult valge.

PÄEVAPILT

Kui ma siin päevad läbi hüplen saja tegemise vahel. siis mõnikord mõtlen, et kuidas see küll võiks kõrvaltvaatajale paista. Olen ma siis jänese, orava või hoopiski ahvi moodi:D.
Aga kui õhtuti vaatan otsa vaid tegemata või alustamist vajavatele töödele, ei saa ma aru, kuhu kaob mu aeg. No natike pilte, veidi arvutit, pliit, pesumasin, tolmuimeja, kõigeks mõned minutid, ja veel nipet näpet- ongi päev otsas.
Hommikul alustan jälle nagu juhmakas kits mitme hunniku vahel.:((( Ja õhtuks on nende arv ainult kasvanud:( Veidi blogisid, mõned telefonikõned, natike MSN-i, sekka veidi kommentaare, muu maailmas huvitav. Hea, et ma veel telekasõltlane pole. Ma vist ei oskagi selle mitme puldiga teda käima saada. Vahepeal nats midagi tõsisemat-asisemat, et päris loodri moodi välja ei näeks. Vaja oleks ka oma lubadusi täitma hakata, novembri lõpp terendab silme ees. Ohh, olen ju alustanud, aga vaimu pole peal ja miski ei edene. Ja need poolikud muud tööd ..... ööpäeva pikkus aina lüheneb. Unejutuks ikka raamatut ka veidi:))) Hee, ja puhata ja mängida tahaks ka veel natike:)))
Kogu mu tegevus meenutab mingit Browni liikumist. Näed siis, mis veel meelde tuli:))) Aga võibolla on see hoopis märk sellest, et hiiliv vanadusnõtrus annab endast märku. Siis pidid kõigepealt väga kauged asjad meenuma.
Hakka või endale päevaplaani tegema. Oh, see küll ei sobi. Või siis peaks uuesti tööle minema - reziim missugune ja kõik saab tehtud. Ei mingit lorutamist ja ajal oleks hoopis teine väärtus. No ei!
Aga tegelikult avastasin ma meie kodus hoopiski uue loodusseaduse - aja jäävuse seaduse. Just. See, mis minu ajast igasugu pudi-padi peale ära võetakse, saab endale hoopistükkis mees. Nüüd pean ma endale selgeks saama, kuidas tal see näppamine õnnestub ja siis endale midagi tagasi muterdama.
Kui minu tööks on mõnel päeval vaid mingi nässus järejehoidja ja kiiruga praetud verikäkid, siis mees on saanud valmis voh! sellise asja. Või noh, siis peaaegu valmis. Ehitis on 3-osaline - ühes auto, keskel küttepuud ja siis veel üks muu värgi kuur. Vihmaveerennid ja uksed ootavad veidi ja värvimine jääbki kevadeks. Aga ta on juba kasutatav

Aga tänane päev pole niisama tühja kulunud. Meil olid suure puutalgud. Viimasel minutil küll, aga väljas kuivanud???!!! 30m3 küttepuid sai lõpuks katuse alla. Ja see polnud lihtsalt vedamine 100 m kauguselt vana kuuri juurest. Et me kütame kogu elamist niisuguse kamin-ahjuga nagu on kasutusel norrakatel, siis kõigepealt oli vaja 60cm pikkused puud pooleks saagida. Tegijaid oli 5, naabrusest tuli lisaks poja perele üks kena noorpaar ka appi. Nii, et kokku 5 tegijat- aga 2 saagijat, 2 vedajat ja 2 ladujat. Siin saagimise juures jäi mulle ette üks lõhkikülmumise eest kummulikeeratud vihmaveetünn
See väike masinake oli täna ka üks väga tõhus abimees. Selle sõidu juures siin oli küll saagija veidi hätta jäänud ja koorem veidi poolik

aga palju-palju sai ka sedasi veetud

ja nii kerkisid riidad

Aga mis siis mina? Mina nagu ikka alati - soolast ja magusat ja kohvi ja kohvikõrvast ja lapselapsed. Ja tegelikult ei olegi mul kunagi selle söögitegemise vastu midagi. Ma olen vaid imestanud, et kuidas ma vanasti päevast-päeva nende suurte pottide-pannidega hakkama sain. Praeguseks olen ma juba ära harjunud järjest väiksemate nõudega ja siis on see nädalavahetus nagu ulmefilm:))

Praegu köeb kamin ja töömehed kõik saunas konte pehmemaks saamas.

Mind ootab täna veel suuuuur nõudevirn:(((, aga tuju on ikkagi hea. Täna oli ka ilm suurepärane. Homme võib siis torm tulla, kui ta just teisiti ei saa

Proov nr.1

Ära proovisin:)))).
Alustuseks, et arusaadav oleks - need on järjehoidjad. Minu majapidamise ühed väga vajalikud atribuudid.
Fimo Soft ja Fimo Effect . Sain targemaks.
Ilmaaegu üritasin neid kihte alguses nii õhukeseks rullida - triibud peened nagu mingil pidzaamal ja ei mingit ilusat mustrit. Peale esimese tüki lahtilõikamist ja üksteisele asetamist ei ole vaja üldse nii kõvasti rullida, piisaks kihtide kokkuvajutamisest. Ma ei teadnudki, et mul nii raske käsi on.
Tööriistad peavad ikka iga töö juures enamvähem korralikud olema. Kala fileerimisnuga on liiga paks ja taignarull pole ka tööriist. Ja ilusa sirge serva saaks joonlaua abil, mida minu suureks üllatuseks meie majapidamises polegi. Kõiksugu mõõdulindid ainult.
Jahutamisel ei osanud arvestada, et külm vesi võib õhukest eset deformeerida.
Tahtsin algul kasutada ilusat tumesinist ja eredamat rohelist ja lavendlit. Sinine mitte ei kippunud määrima, vaid määääääääris. Käed, küpsetuspaber, rull, nuga - nägin päris kurja vaeva enda ja nende teiste asjade puhtakssaamisega. Hea, et võtsin ta kõigepealt kätte ja sain ka kohe kõrvale panna.
Liiga kõva rullimisega läks kaduma läbipaistev Effect.
Veel miljon viga, mida ise vist ei oskagi ära arvata.
Ühesõnaga, sain ettekujutuse materjalist, aga mitte korralikud asjad:((((( Ära ka ei viska. Nüüd vist peaks lihvima ja lakkima, aga enne tuleb poodi minna.

TÄHTIS PÄEV

Eile sadas maha esimene lumi. Tõsi, maa oli valge ka paar päeva enne seda, aga ma ei saanud aru, kas see oli korralik hall või oli öösel siiski mingeid kribalaid tulnud. Lumememme ega ka korralikku lumepalli see natuke siiski veel teha ei lubanud. Aga mingi seletamatu helge tunde tõi hinge küll.

Aga neli aastat tagasi tuli esimene lumi maha just täna, keskpäeval. Siis ei olnud ta tulekust eelmistel päevadel mingeid märke. Ilmad olid olnud päikeselised ja soojad. Nii, nagu tänavu oktoobris. Ja õues võis kuni tänaseni käia päris suviste riietega.

Täna, neli aastat tagasi, oli meil suur kolimisepäev. Kell neli keerasin ma lukku suvemaja ukse.

Bloggeri ajaarvestus käib teisiti kui meil siin. Täna on 21. november.

LUMISED VÄRVID

Talv on jälle oma tulekust märku andnud. Aga aed muutub mu meelest aina värvilisemaks. Kukerpuud on veelkord oma värvidele mingeid nüansse lisanud ja näevad välja ilusad nii raagus lehtpuude kui tumedate okaspuude taustal

Meie terveservalise paju (Salix integra) vorm `Flexuosa` on aga sel aastal vist otsustanud igihaljaks puuks saada. Küll on värvi muutnud ta seni rohelised oksad

Käbid, okkad ja raagus varred

Harilik elupuu (Thuja occidentalis) `Rheingold`, nii nagu teisedki elupuud, aga on juba saamas talvevärvi kasukat. Normaalselt laipüramidaalne puu on meil juba noorest peale kasvanud kuidagi äraspidiselt külili lösutades. Ju tal niiviisi mõnusam on.

Liibuv tuhkpuu (Cotoneaster adpressus)

Õiekas aster (Aster novi-belgii) `Jenny` on oma õitsemisega meid pikka aega rõõmustanud, aga peale esimesi öökülmi on ta ka oma värvuse tundmatuseni muutnud.

Kõige hilisem õitseja meie aias on alati olnud madal aster (Aster dumosus) `Blutregen`, kes tänavu, vaatama pikale ja soojale sügisele, otsustas sel aastal avada oma õied alles nädal tagasi.

Soo-kammhein, kelle veel päris hiljaaegne eestikeelne nimi oli esparto (Spartina pectinata syn. Spartina michauxina), lisab aiale vaikselt sahisedes päikeses sädelevat kollakasrohelist värvi

Lumised kukeharjad näivad magusate lillekonservidena.

PITSID

Heegeldada ei osanud ma kaua aega. Õppisin seda täiskasvanuna, raamatu järgi. Olin heegeldamist üritanud ka varem, aga heegelnõel ei seisnud mul paremas käes mitte miskit moodi. Ja sellega on vist nii, et olgu sul või kõige paremad õpetajad, kui asja vastu huvi pole, ei õpi sa midagi. Uudishimu, huvi ja vajadus on need asjad, mis panevad su tegutsema. Mõnikord ka pealesunnitud tegevusetus. Ma ei teagi täpselt, mis tookord sundis mind heegeldamise saladustesse süüvima. Aga midagi keerulist ega ületamatut seal ei olnud.
Ja kuigi tänaseni eelistan ma kudumist, olen ka päris palju heegeldanud. Heegeldasin laste voodipesule või mõnele igavale kleidikesele pitse või tikkisin mõned motiivid ja ese muutus kohe tunduvalt nägusamaks. Alles neist pole küll midagi. Eks lasteriideid sai noorematele sugulastele pärandatud ja mõned asjad on ka päris ära kantud.
Heegeldasin pitse ka laudlinadele, aga need olid juba algusest peale mõeldud jõulukingitusteks.

Kunagi müüdi froteerätte, mille otstes olid narmad ja kui siis rätt paar korda pesumasinas ära käis, olid nende servad nagu räbalad. Lõikusin nad siis ära ja heegeldasin serva lihtsad pitsid. Kõige paremad servad jäid iirisega heegeldades. Kannatasid masinpesu ega vajanud triikides mingit venitamist ega töötlust. Niisuguseid rätte oli meil päris palju, aga enamus neist on oma aja ammu ära elanud. Kui aega suuremaks tööks polnud, aitas paarist samba- ja sämbureast, et käterätid korralikud välja näeks. Ka mõni köögirätik on endale servad saanud. Kunagi mõtlesin, et heegeldaks neile kõigile pitsid, aga selleks ei ole lihtsalt aega jätkunud.

METAMORFOOSID

Kord meile külla tulles ütles tütar, et ... siin on isegi taevas ilusam kui mujal. Küllap see nii ongi. Neil harvadel kordadel kui ma lapsena maal käisin, meeldis mulle ikka pilvi vaadata. Linnatänavaile ei saanud ju selleks pikali visata:)
Olen nüüd novembris paaril päeval imetlenud, kui muutlik ja heitlik on sügisene taevas, aga ta pole sugugi mitte hall ega igav.


Niisugune vist võiks välja näha hiidlaine

Peale lühikest vihmahoogu nägid pilved välja hoopiski seesugused

ja veel mõne aja pärast

Säärane oli paar päeva tagasi üks loojang

ja selline kogu ümbruse müstilise värvusega üle kallanud päikesetõus

Tänane hommik oli hästi kummaline. Meie õues säras päike ja pani helendama kasetüved, aga taamal oleksid nagu mäed mähkunud tihedasse halli uttu

ja oru kohal rippuvad pilved tõotavad vihma, mis praeguseks on ka päral

Esmakordselt nägin sinist-sinist ilma ühegi pilveraasuta taevast kõrbes. Aga mõned päevad tagasi oli ka siinne taevas peaaegu samasugune. Sinise toon ehk pisut teistsugune ja erinevalt kõrbest on siiski eristatav mõni üksik heledam triip