PÖÖRANE MAI

Seda oli ta tõesti. Nii ilmade, meie endi tegemiste kui taimekülluse poolest. Päris eriline oli aga eilne kuu viimane päev kahe valla piirimail. Ammu väljakuulutatud TTTT saigi teoks ja nii uskumatu kui see pole, kohale tuldi igast ilmakaarest. Saabujad olid nii põhjaosariiklased, kui lääne-ja idamaalased, lõunakad loomulikult ka. Rõõmsad, soojad jällenägemised, nägude ja nimede kokkupanek, mis muudab virtuaalnime lihast ja luust kenaks inimesek. Nagu alati armas pererahvas, kes oli, rääkimata kõigest muust heast, talguliste auks isegi punase vaiba osanud maha laotada :). Kuidas neil õnnestus kahe külma ilma vahele üks soe ja veel koos päikesega tekitada, jäägugi nende saladuseks.

Kuna iga inimene näitab oma aeda ise ja kokkuleppeliselt me inimesi ja hooneid välja ei pane, valisin mina nähtu ja olnu jäädvustamiseks enda ja Milda lemmikvaate rahulikule rohelisele

ja tuhandetest õitsvatest ja mitteõitsvatest vaid ühe hõõguva rodo

Ma ei oskagi arvata, kas pererahva kõik eesmärgid said ikka täidetud, aga see mis ära tehti, käis mängleva kergusega kuidagi muuseas ja päris vähe polnud seda vist ka mitte. Aega jätkus kõigeks- ehitamiseks, lammutamiseks, rohimiseks, istutamiseks, katmiseks, kaevamiseks, lobisemiseks ja ringivaatamiseks. Loomulikult  käivad selliste kiiksuga inimeste kokkusaamise juurde alati kuhjapeaga täis taimekastid just nendega, kelleta edaspidisel elul poleks erilist mõtet :). Mõnus, tore ja eriliselt helge päev oli.
Koju jõudsime viimaste päikesekiirtega

Täna võib väljas aga kringliks külmuda. Kraadiklaas näitab küll +12C, aga vinge põhjatuul pakub pigem miinuseid, sombune taevas lisab paraja portsu niiskust nii, et isegi tööd tehes sooja eriti ei saa.
Kõigele vaatamata ma osa paljasjuurseid potistasin, osa istutasin, aga põhiliselt ikka istutasime koos nagu alati.
Oma koha leidsid uued okas-

ja lehtpuud. Kuigi pisike sirmokas nende hulka ei kuulu, jäi ta mul miskipärast õigest kooslusest maha

Maha sai ka hulk püsikuid eilsest ja ka eelmisest korrast. Siis võtsime käsile äraõitsenud forsüütiad, neid peab ikka veidi korrastama. Mina jämedaid oksi välja lõigata ei jõua, aga näpuga näitamas olin põõsaste juures küll.
Kuna sanglepa (Alnus glutinosa) lõhislehine vorm `Laciniata` kasvab mändide lähedal, hakkas ka tema ennast ilmselt okaspuuks pidama.

Pole midagi, kui sa oled ikka lehtpuuks sündinud, pead sa selleks ka jääma, sest teerada tahame me ka tulevikus käimiseks kasutada.

Õitega on nii, et osa läheb, osa on ja osa veel tuleb
Tulbi viimne ohe:) `Green Wave` on meil õitsenud täpselt kuu ja et värvikombinatsioon on igas olekus ilus, pole ma veel raatsinud teda maha lõigata.

Juba alustavad nii keskmisekasvulised (IB-rühma)

kui kõrgekasvulised (TB-rühma) aediirised

Roosid on samuti üsna pea täisõies.
Hea inimese poolt Muraste mõisa võsast päästetud seni tuvastamata vana sort

Puumõõtu roos `Francofurtana` syn. `Imperatrice Josephine koos õrna lihtõielise wittmanni pojengiga (Paeonia wittmanniana)  saavad omavahel hästi läbi

aga tema peab olema omaette. Põltsamaalt on ta ostetud `Harison`s Yellow`-na, aga see peab olema vähemalt pooltäidisõieline. Lihtõieline on minu jaoks isegi parem, aga tahaks ka ta nime teada.

Kämmalarabarber (Rheum palmatum) uhkustab üle aia oma võimsa kasvu

ja imeilusa rohekasvalge õisikuga

Metsikumas nurgas õitsevad middendorfi päevaliilia ja suhteliselt vana siberi iirise sort, kõrgelt auhinnatud `Cambridge`ga

Põõsastest on hetkel uhkeimad õied ikka valged. Enelate sordid, harilik lodjapuu `Roseum` ja valged sirelid ning amuuri deutsia (Deutsia parviflora syn. D.amurense) varjutavad kõik teised värvid.

Meil külmaõrnaks peetud rootsi tuhkpuu (Cotoneaster x suecicus)`Coral Beauty` on ka selle talve õnnelikult üle elanud

Kõige kohta seda vist kahjuks öelda ei saa. Mul on tunne, et olen ilma paarist põõsast ja püsikust, aga ma ootan veel veidi. Pidasin hukkunuiks ka üht  hariliku ja üht kolmetipulise viinapuu sorti, aga mõlemad on siiski elus.
 `Fenwey Park`

Haberlea pole vist kunagi nii rikkalikult õitsenud, siin on temast vaid pisku

Varjutaimi istutasime täna juurde, uudistasime kevadisi arenguid.
Pottides talvitunud, sel kevadel istutatud kollane haldjakell (Disporum uniflorum syn Disporum flavens)

ja piibetäht (Speirantha convallaroides, nüüd veel õigema nimega Speirantha gardenii) on veel väga tagasihoidlikud ja ujeda olemisega

Kosunud on ka tihe habemätta (Liriope muscari) sordid
`Silver Dragon´

ja `Silver Sunproof`

Lumivalgest `Okino´st` päris head pilti täna ei saanud :(
Pildistasin suurt hulka okaspuid, nad on praeguste noorte kasvudega imeilusad, aga nemad pean ma vist kord omaette postitusse ritta panema.
Kui ma talvejopi selga ajasin, oleks veel võinud üht-teist lähemalt uurida, aga vihmapiisad, mis võiks rikkuda kaamera, ajasid mu siiski sisse. Ja tegelikult hakkas ikka päris külm. Selline on siis tänavune 1.juuni.
Kui me nüüd veel paar päeva istutame siis saame potid tühjaks. Järgmise kastitäieni :)