RINGKÄIK PEALE SUURI SADUSID

Kohe ei teagi, millest alustada. Loitsisin istutamisega vihma, aga imekombel sai teda seekord kuidagi liiast. Mõtlesin, et pärast kaheksat päeva paduvihmasid koos korralike äikesehoogudega ei jää õitest, mida on praegu ju kõige rohkem, midagi järgi.
Pidime nädalavahetuseks ära sõitma, aga vabaõhuüritus paduvihmas võiks ehk mürsikutele või teismelistele romantiline ettevõtmine olla, mulle mitte. Nii jäimegi koju järjekordseid musti pilvi vaatama. Eile külas olnud Tiist oli mul lausa kahju, nii külma dušši pole me veel ühelegi külalisele pakkunud. Köögikatal täna vedas, külm põhjatuul muidugi ei soojendanud, aga kaela ka midagi ei kallanud.
Täna oli tõesti esimene päev, kus meil ei tulnud piiskagi. Lähikonnas sadas aga korralikult, isegi välkumist nägime.
Päeva suursaavutus on korralikult puhtaks saanud kiviktaimla, mille heinakasvu käisin iga päev murega vaatamas.
Kohe varahommikul läksin kaameraga aeda põhjalikult uudistama ja oletatavaid kahjusid hindama. Põhiliselt pildistasin siberlasi, fotosilm tabas muidugi muudki huvitavat. Kõik ühte postitusse ei mahu. Kuigi mu lemmikud, peavad siberlased oma korda ootama jääma.
Aga alustasin ma ikkagi neist :)

Siis vaatasin, kuidas on lood aediiristega

Vihm on rikkunud palju õisi, ilusad rõhtsad kroonlehed on nukralt lontis. Taimede vahele lähedalt pildistamiseks ei pääse, teeksin sinna hullemad kui karu jäljed. Õnneks pole midagi päris pikali

Möödaminnes vaatasin vasakule, ka pojengid püsivad püsti.

Kui lausa rahet ei tule, ei tee vihm neile küll midagi paha

Kuldne tarn ja saluleht puistavad kullavihma

Juba paar aastat ei õitsenud meil valge ramonda, pidasin teda juba hukkunuks, aga ta on kenasti olemas. Kahju, et sinine on juba lõpetamas.

Varjuaia sõnajalgadele on vihm küll väga hästi mõjunud, mõned on end korralikult sisse seadnud ja näivad aastaid kohal kasvanuina

Mägipalderjan (Valeriana montana) on istutatud sügisel

lähemalt

Eelmisel aastal pikalt potis virelenud kõverkael-kuutõverohi (Polygonatum curvistylum) on peagi õisi näitamas ning üks pisikesest varrekesest on mitu saanud

Sel kevadel ümber istutatud meelis-kuldking (Cypripedium reginae) tunneb end samuti hästi. Vanas kohas oli ta kõrguseks ehk 20cm, uues on ta end kaks korda kõrgemale sirutanud

Kaunis balti sõrmkäpp sün. balti käpp (Dactylorchiza baltica) pole arugi saanud, et ta on hiljaaegu üles kaevatud, potti pistetud ja seejärel uuesti maha istutatud.

Päris õnneliku olemisega on kevadel muretsetud ahtalehine kalmia (Kalmia angustifolia)

Hostade vahel on õitsema läinud musani abeelia (Abelia mosanensis). Peetakse meil teda külmaõrnaks, aga see talv talle küll midagi halba ei teinud

Kevadel silmitsesin nõutult üht pruuni paari sentimeetri pikkust pungadeta lamavat raokest. Tänaseks on me pisike padjandpajuke (Salix hylematica) selline

Minu üllatuseks ja suureks heameeleks on talve üle elanud väga niiskustundlik hebe, kelle ma oleksin äärepealt osja pähe välja rohinud ja kelle täpset liiki ma ei teagi.

Loodus tühja kohta ei salli. Mu istutamist ootavate taimekastide rivi on sama pikk kui enne. Külvist kasvanud virgiina kommeliin (Commelina virginiana) on enamasti küll maha saanud, aga, et ikka veel on osa varjuaiast lõpetamata, jäi osa taimi oma kohta ootama. Üks neist hakkas õitsema potis. Milline imeline õiekuju ja veel imelisem värvus.

profiil ka, sest lehed on tal samuti vaatamist väärt.

Seni, kuni ma laupäevakäiku kirja panin, on sellest saanud eile ja mida toob juba tänane täna ehk pühapäev, saab näha hommikul. Hetkel on sooja vaid +8C