OLI SEE VAST PÄEV

Hommikul läksin inventeerima ja sildistama eilse BA püsikupäeva saaki.
Püsikupäev teadagi, on suursündmus, kus kohtuvad aednikud igast ilmakaarest ja kokku saavad ka ülihuvitavad taimed. See on alati vaid positiivsete emotsioonide päev. Eilse õhtu aitasid kenasti lõpetada Thela ja Lepatriinu, kelles seltsis aeg möödub alati liiga kiiresti. Ju olid meil kõigil pead päevast veidi sassis ja juttu nagu alati palju, nii, et meile jäid maha Thelale siia toodud taimed, kuigi nad seisid mitu korda neil päris kõrval. Nüüd ma siis üritan leida võimalust nad kuidagi sinna põhja poole ära saata.
Aga täna hommikul läksin ma siis enda uustulnukaid uudistama. BA läksin teadmisega, et toon ära vaid paarist kohast tellitud taimed, lõviosa neist pärinesid Lätimaalt. Aga kuidagi kujunes nii, et neid kotte ja kotikesi aina kogunes ja kogunes, ma hakkasin end juba korrale kutsuma. Alla andsin ma suure tulivõha juures (Arisaema fargesii). Mul on võhkade vastu ammu nõrkus, aga nad kuulusid mul hoopis järgmise aasta plaanidesse.

Viimasena haarasin Järvselja müügikoha juures kaasa mägimänni (Pinus mugo) `Albospicata Domschke`, kellest ma kevadel mingil rumalal põhjusel loobusin. Aga millised kasvud, millised kasvud! Nad hakkavad küll juba roheliseks muutuma, aga ma kujutan ette, millised nad olid.

Teisi taimi pildistasin vaid enda jaoks,. Nad on nii noored, oma ilu hakkavad nad näitama tulevikus. Kui midagi juhtub etiketiga, siis saab ka foto järgi näo tuvastada. Kokku lugesin 38 uustulnukat, ikka vari, soo ja mets. Soov oli neist enamik veel täna maha saada ja siis poole sorteerimise pealt, et millisesse aiaossa keegi kuulub, see hakkas. Ossssa jutas nagu ütles Toots, see, mis tuli, oli päris karm..
Keset kõige ilusamat päikesepaistet hakkas kallama sellist vihma, et ma ei näinud enam oma ninaotsast kaugemale, kogu ümbrus vaid vahutas. Kõmises ka vägevalt, aga välku läbi tiheda veekardina lihtsalt ei näinud.
Läbimärjana väga kaua paigal ei istu, tuppa jõudsin hammaste plagisedes kui kõige räädakam kassipoeg, kes kogemata tiiki kukkunud.
Aga kui on plaanid, siis tuleb need teoks teha. Tunni pärast paistis jälle päike, kõmin kostis väga kaugelt, läksime istutama. Augu sai kaasa maase, kui tuli uus valing, ikka koos paukudega. Järjekordsed kuivad riided ja ega siis puud mingi vihma pärast istutamata jää. Puuke potist välja, juured auku ja jälle kiiruga tuppa. Kastis hoolega augu põhja ja lahtilammutatud juurepalli. Järjekordne riiete vahetus. Puu tahab ju korralikult kohale saada. Niimoodi istutasime me 6 puud-põõsast, mitte ühtki ei saanud ühekorraga valmis :) Õhtu hakul ilm paranes, järjekord oli püsikute käes, aga ka nendega pidime kord vahet pidama.
Kella 19 paiku läks ilm päris ilusaks. Aediirised õitsevad, mitte küll nii massiliselt kui eelnevatel aastatel, nende õievarred on samuti madalamad kui varem, aga ilusad on nad ka märjana ikkagi. Ma olen enamuse sorte eelmistel aastatel blogisse pannud, sel aastal ma seda ei tee. Taimede vahele märjale pinnasele ma sordinimesid kontrollima ei trüginud. Valged sordid olid vihmas korralikult kannatanud, aga neil on veel avanemata nuppe küllalt.

 `Finalist`

`Paris Fashion`

A.Mego müstilise värvikombinatsiooniga sort `Karibik`, õitsemas näen teda esmakordselt

Ka tema on kindlalt A.Mego sort, need tunneb ära kuldse randi järgi ülemistel perigoonilehtedel ja kuldsekirju joonise järgi südamikus.

Ciel et Mer, üks mu suuri lemmikuid.

Üht uut sorti ma pildistama ei jõudnudki, noor taim õitses vaid kahe õiega ja tänane vihm oli kogu varre pikali löönud. Kahju.
Teda ei saanud kuidagi pildistamata jätta. Imeilus erilise värvitooniga sort, kes õhtul oma õied siivsalt kokku paneb. `Coral Charm` on päeval kreem, õhtuvalguses roosa.

Homme istutame edasi ja kui vähegi ilm lubab, pildistan ka neid, kes kasvavad ja õitsevad nüüd juba enamvähem täies jõus voogavas sinises jões.