iSEMOODI SÕNAJALAÕIED ja JAANIRING

Paaril korral elus oleme näinud kevadist sookurgede tantsu. See on lummav vaatepilt, kaunis, graatsiline ja suursugune. Tänavu toodi jaanireedel ja -laupäeval meile esmakordselt näha oma peenikest peret.

Üks lastest oli üsna sõnakuulmatu. Ta püüdis pidevalt kuskile kaduda või peituda, ema kutsus teda pidevalt korrale

Nii suured küll juba, et ise konnapoeg kätte saada, aga ema nokast oli toit ilmselt parem

Isa kutsele reageeriti nii. Ise oli ta peidus mäeküljel, vaid ta peanupp paistis

Täna on jaanipäev. Nagu tavaks, me sel päeval tööd ei tee. Käime läbi kogu oma aia, hindame kasvavate seisundit, imetleme õisi, vaatame üle, kus on tarvis midagi kohendada, inventeerime ja valime kohti pottides ootel olevaile ja loendame lõplikult tibud. Kes nüüd nina välja pistnud pole, seda enam ei tee.
Esimene kaktus õitseb nädala, mõned neist on saanud veidi kannatada viimase kevadise öökülma ajal, päris välja läks üks rullikkaktus, aga ta ärkas ka oma õnnetuseks liiga vara.
Silmatorkavalt ereda õiega habras viigikaktus (O.fragilis) `Füssen`

Hariliku drüüase (Dryas octopetala) tuulesoeng

Väike, aga tubli. Poolemeetrine korea nulg (A.koreana) `Silberlocke

Vihmaliblikas `Berlin Purple Wine`. Avanemata on veel paar sorti, aga neil on õienuppe veel palju avanemas, kuigi korjasin ära ka täiesti mädanenuid.

Aediiristest on suur osa õitsenud või õitsemist lõpetamas, osa aga alles avab oma nuppe. Esmakordselt näen, et enne jaanipäeva on paljud sordid nakatunud laikhallitusse, neil tuleb hakata lehviku äärmisi lehti ära keerama ja mõnel sordil tuleb tagasi lõigata kogu lehvik.
`Bel Azur`

Esmakordselt näeme oma aias peagi õitevahus amuuri ligustriini sün. amuuri sirel (Syringa amurensis, tal on veel ohtralt sünonüüme). Puu on istutatud 10 aastat tagasi pisikese vitsakesena

Laialehised hortensiad, kes eelmistel aastatel sel ajal õitsesid, alles tekitavad õienuppe. Rasked pojengiõied vaatavad nukralt maa poole. Varjuaed elab suurepäraselt, ta muutub iga päevaga lopsakamaks, sama teevad hostad ja teised laialehised. Nende hulgas kadusid pole
Kiviktaimlast on kadunud keramadar sün kurdistani krutsianell, kelle ma pean ilmtingimata tagasi saama. Paar kadunukest on toodud mulle tagasi päris ilma küsimata. Ma tean ammu, et ühelegi taimele ei tule kasuks, kui temast labidaga tükk lüüa. Nii kare päikesesilm ` Lorraine Sunshine` kui suur härjasilm `Brodway Lights` läksid just selle nahka, aga nemad on nüüd õnnelikult tagasi. Jagama muidugi peab, teen seda alati rõõmuga. Aga selleks tuleb enamasti üles võtta kogu taim, korralikult tükeldada ja siis noorendatud tagasi istutada. Mida rohkem jagada, seda ilusamaks enamasti taimed muutuvad ja seda rohkem neid saab. Hädakorral saab siis mõne harulduse ka tagasi.  Öeldu ei kehti siberlaste suhtes, neid on parem mitte torkida.
Kiviktaimlas on kõige enam kannatada saanud padjandfloksid, õnneks on alles kogu peenem kraam. Veidi on kannatanud kassisabad, aga nemad on kosumas.
Vesiroosid on elus vaatamata hoiutiigi halbadele, väga madalatele veeoludele, seetõttu õitsevad sel aastal tavapärasest tagasihoidlikumalt. Hukkunud on aga mõlemad pontedeeriad.
Üldiselt võib püsikutega rahule jääda, erakordselt vihmane sügis ja lumeta karmi pakasega (meil püsis temperatuur 18 päeva 25-30 külmakraadi vahel), kartsin palju hullemat.
 Puittaimedest olen ilma kõigist sinistest habeõitest, nii liigist kui sortidest. `Worcester Gold` hingitseb veel kuidagi, aga päris elulooma temast ilmselt ei saa. Liiki proovin uuesti, ta lihtsalt on seda väärt, aga sorte enam mitte.
Täna korjasime esimese korvitäie puravikke.
Hommikupoolikul oli ilm väga külm, sooja vaid+7C. Nüüd õhtupoolikul tundub asi paranevat, kraadiklaas näitab juba +14,7C ja kõle tuul hakkab ka vaiksemaks jääma.
Peale väikest pausi jätkan pargipoolega.