Väravast lähtuva tee kõrvale lahjasse kruusapinnasesse istutasin 3 mägimändi teadmisega, et neist saavad kunagi bonsailaadsed pügatud puud. Vaatasin, vaatasin ja mõtlesin, et nende okkaliste juurde sobiks ka midagi leebemat ja veidi pehmema haabitusega taime. Mõtlesin läbi mitmed variandid, lõpuks otsustasin, et paar roosi ei teeks ju ka paha, aga need peavad olema vähemalt suured puumõõtu põõsasroosid. Et ma neid ei tunne, siis küsisin nõu asjatundjailt, aga nemad arvasid, et mul on ikka väga imelikud soovid, selliseid polevatki. No olgu peale siis peale. Mina olen küll näinud lausa kolmemeetriseid, aga kui müüjanäitsikul on nii kehvad teadmised, ei pea tema seletusi tõsiselt võtma.
Aiandis jäi silma pisike näärelehisest kibuvitsast 1949.aastal Kordese aretatud `Frühlingsduft`. Täiskasvanud eksemplari Põltsamaa peenardes näha polnud ja mu valik olla kõige kehvem, mis olla saavat. Mõtlesin siis, et räägi, räägi. Proovida võib ikka, nii vana aretis peaks ju ometi olema end aastatega tõestanud. Ja kui nad meil selles tuulekoridoris vastu ei peagi, panen nende asemele lehvima mingid kõrged kõrrelised.
Nüüd elab see `Frühlingsduft` meil 9 aastat. Ei me kata ega mata teda mitte mingit moodi. Ühtviisi hästi näitab ta end peale leebeid talveilmu ja ka peale kõige karmimat pakast. Ei loe seegi, kas lund on palju või vähe. Tagasilõikuse teeme talle kevadel. Mulle ei meeldi vastu talve tekitada puittaimedele haavu, mis külmade tulekul halvasti paraneksid. Väetist on nad oma elu jooksul saanud kahe esimese aasta kevadel.
Nupud on `Frühlingsduftil` kreemikas-roosakaskirjud
Noored heleroosad õied sobiksid igale tordile. Hea, päris tugev ehtne roosilõhn aga pigem aroomibutiiki.
Vanemad õied muutuvad intensiivseteks tumeroosadeks. Et ta kõige pikemad oksad ulatuvad kõrgele üle minu pea, ei küündinud ma neile kuigi lähedale ka väljasirutatud kätega.
Üldvaade. Esimesel põõsal on vaid üks oks end välja sirutanud, teine põõsas on üleni nii kõrge. Ja männikesed, kellest pidid saama koha peategelased, on nende uhkeldajate kõrval kui lasteaialapsed.
Üsna pea hakkab voogama sinine jõgi
Eile, peale mõne püsiku ja lodjap-põisenela `Chameleon`istutamise hakkas sadama, äike vajus õnneks lõunasse. Täna sooja jätkuvalt +28C
Väga sümpaatne tegelane see Frühlingsduft ja tõesti päris kõrge kasvuga. Ma olen siiani ikka sügisel roosidele lõikuse teinud ja kuuseokstega katnud aga Sinu jutt talgutel pani mõtlema küll, arvan, et katsetan sel aastal mõnega ja vaatan kuidas nad ilma hakkama saavad.
ReplyDeleteaga miks lõhna pole blogisse lisatud, see, et hõõru seda õit näpuga ja siis tunned :D
ReplyDeleteVäga imposantne tegelane! Jajah, üks korralik roos kulub ära igas majapidamises! Lähen ja istutan oma roosi ka maha.
ReplyDeleteSa oled selle nii hästi üles tähendanud, eriti seiga, et kui nii vana aretis on vastu pannud, siis on sel ka põhjust.
ReplyDeleteKaunitar! ja kui mõelda kasvupinnasele, siis eriti tubli tegelane.
Roosilõhn soojal suveõhtul üle veranda heljumas, mis saab veel heamat olla...:)
ReplyDeleteOi, lõhnaroosid! Tegelikult meil ju ka praegu mairoos varjulises võsas õied avanud ja levitab oma lõhna.
ReplyDeleteKuidas selle "Frülingsdufti" õied vihmale vastu panevad?
Uhke tegelane see "Frühlingsduft".
ReplyDeleteEhkki ma olen oma roose väga minimaalselt katnud (peotäis atru ja paar kuuseoksa päikesevarjuks), läks tänavu üks uutest ("Duftzauber") ilmselt just katmise ohvriks, sest ajas juba veebruaris suured võrsed, mis nüüdseks hukkunud on. Välja veel ei juuri, ehk ikka...Aga ilmselt rohkem enam ma neid ei kata.
Mina ei ole ka teab, mis roosi kasvataja, kuigi mõni sort mul on. Lähtun sellest, et nad peavad ise hakkama saama- ei kata, ei väete. Kõik elus ja terved.
ReplyDeleteAga see Frühlingsduft on väga vahva tegelane Sul :)