ÜLLATUS, ÜLLATUS

Kui eelmisel aastal välgatas varjuaia rajamise idee, hakkasin ma  otsima sinna sobivaid taimi. Nii, igaks juhuks :)
Hekseldasin läbi palju lehekülgi, saamaks teada, kus midagi head ja põnevat pakutakse.
Päris pikalt uurisin, mida kujutab endast seitsmepojapuu (Heptacodium miconioides syn. H.jasminoides). Nimi ju on tal veidi lohisev, tõlge inglisekeelsest seven sons tree´st, aga see ei kahanda puu väärtust.
Ta võlus mind mitmeti. Seitsmepojapuu on heitlehine, kuslapuuliste sugukonda kuuluv, oma perekonna (Heptacodium) ainuke liik, 1907.aastal Hiinast leitud endeem, kes kasvab seal ainult seal Hubei provintsis. Tema kodustamiseks muudes piirkondades toodi leiukohast kaasa seemneid.
 Seitsmepojapuu kannatab väidetavalt  -35C külma ja talub hästi täisvarju. Tal on ilusad, nahkjad, südajad lehed.  Veidi vanematel puudel on tüvi ketendava, paberjalt koorduva heleda koorega. Tüved ja võrakujud on minu jaoks aga puude kõige põnevamad osad.
Eriti huvitav oli see, et ta pidi õitsema septembris. Sügisel õitsvaid põõsaid on meil küllaga, puid mitte. Ega ma arvanud, et seda ilmaimet näha saan. Millal tast ükskord puu saab ja mismoodi meie kliima teda mõjutada võiks ning kuidas see Hiina september meie omaga kattub, kes seda teab.
Aga ta jäi mul kripeldama ja ma tõin ta koju. Puule see umbes 60cm kõrgune vitsake ei sarnanenud. Ka kahtlesin ma ta sellises seisundis talvitumises. Siseruumidesse ma sääraseid õrnukesi ja kahtlaseid siiski ei tassi, see oleks nende kindel hukk. Panin ta teiste taimede juurde kaitstumasse aianurka, kes samuti jäid kevadet ootama. Talvituvaid taimi ma ei kata, seda teeb lumi.
 Seitsmepojapuu elas talve üle kahjustusteta ja lehtis kevadel kenasti. Potis istus ta juuli viimase dekaadini kuni me istutasime ta sõnajalgade juurde poolvarjulisse kohta.
Kuigi ta pidi olema kiirekasvuline, 5 aastaga lubatakse talle kõrgust 3 meetrit, ei kasvanud ta meil  sentimeetritki ei potis ega avamaal. Normaalne, potielu polnud talle soodne ja istutamisjärgselt oli selleks aeg möödas. Saab näha, mis ta edaspidi teeb.
Aga imet näeme me praegu küll. Puuhakatis üllatas meid korralikult, ta võttis nõuks hakata õitsema juba sel aastal, esimene õis puhkes 11.09 ja neid on veel tulemas üksjagu

Peale õitsemise pidid tupplehed värvuma punasteks, seega jätab ta enne talve eemalt vaadates mulje, et ta õitseb teistkordselt punaste õitega ja kui puul on veel ka valgeid õisi, võib see vaatepilt vist veel eriti uhke olla. Õied lõhnavad kergelt, veidi kargelt ja nad pidid olema ka head liblikameelitajad. Praegu ma  neid ringi lendamas ei näe ja liblikaparved puu juures jäävad vähemalt tänavu meil nägemata.
Sooja varahommikul +9,1C, hetkel paistab päike, vihmalootust ilmselt veel pole