KES ELAB METSA SEES, KES ELAB...?

Mõnel hommikul tundub küll, et nii nagu selles laulukeses, elab ka meie varjuaias üks pisike vallatu päkapikk. Kes muu on sinna on pannud kasvama seened, tirinud samblast välja koldasid ja pillutab metsaaeda laiali hunnikute viisi õunu.

Tegelikult on meie metsas  aukohal sõnajalad. Nende pärast ja nende jaoks kogu see ala ju sündiski. Muretsenud oleme me neid paljudest erinevatest kohtadest, vähemalt pool sortimendist on muidugi pärit meie sõnajalamekast-Enno talust.
Hetkel domineerib varjuaias kahjuks veel ehituslik osa. Aga kui noored sõnajalatited, muud taimed ja põõsad paari aasta pärast end rohkem näitama hakkavad, peaks mulje  oluliselt muutuma.
Peale esmast istutamist, sellele järgnenud suurt mullavedu ja järjekordseid pidevaid istutustöid, millele lõppu ei paista veel tulevat, katsime kogu ala koorepuruga. Mõnel fotol paistab pinnas kuidagi risune, tegelikult on koht rahulik ja puhas ja mu meelest on nüüd kõik istutatu hoopis õnnelikuma olemise ja väljanägemisega.
Et asi oleks selgem ja ülevaatlikum, katsun kõik sõnajalad enda jaoks panna ritta, vähemalt esialgu, perekonniti. Niikuinii läheb kõik sassi uute lisandudes.
ADIANTUMID
Adiantum on ka ladina keeles adiantum. Inglise keeles kutsutakse neid omapäraseid, üldsegi mitte sõnajalgu meenutavaid liike  neiujuuste sõnajalgadeks (Maidenhair ferns). Adiantumid on nii ilusa ja erilise olemisega, et neid juba naljalt teiste sõnajalgadega segi ei aja. Nende õrnad lehed asuvad lehvikutaoliselt varte tippudes. Kui hästi vaadata, siis võib see lehvikukujuline lehelaba  tõepoolest linnuvarbaid meenutada.
150-st adiantumiliigist on enamus toalilled. Meie aedades on kõige levinumaks adiantumiks suvehaljas 50 kuni 65 cm kõrgune külmakindel varvas-adiantum (Adiantum pedatum), i.k. north maidenhair fern, kasutusel on ka  five-fingered fern.  Pärineb ta Põhja-Ameerika ida- ja Ida-Aasia lehtmetsadest.
Varvas-adiantumi alamliik A. pedatum ssp alpinum sarnaneb põhiliigile, kuid on sellest pisut madalam jäädes 40-45 cm kõrguseks

Varvas-adiantum (A.pedatum) `Imbricatum` i.k. western maidenfair fern, serpentine maidenhair, on umbes 20 cm kõrgune, pooligihaljas, lühikeste, mustade peente, sitkete varte ja  elegantsete lehelehvikutega, millele kinnituvad sinakasrohelised lehed, väga kompaktne sõnajalg.

adiantum asiaticum  syn. a. pedatum asiaticum - tema kodumaaks on Himaalaja, Jaapan, Põhja -Ameerika. See varvas-adiantumi kääbuslik alamliik on väga külmakindel. Kõrguseks on tal 15-20 cm, Täiskasvanud lehed on tal pisut kolmnurkse kujuga, noored lehed punakaspronksjad

A.pedatum `Japonicum` 40 cm kõrgune imeilus graatsiline värviline sõnajalg, Tema varakevadised lehed on hele-kuni tumeroosad  kuni punased, mis hiljem hakkavad värvuma hele-kuni tumerohelisteks. Kuna puhmikul on kevadel erineva vanusega lehti, püsib ta kaua mitmevärvilisena.  Poolvarjulises kasvukohas on ta värvid intensiivsemad kui varjus.

Aleuudi adiantum (A.aleuticum) `Subpumilum` on pooligihaljas või igihaljas 20 cm kõrguseks jääv väga kompaktne sõnajalg. Aleuudi adiantum on üks segane liik, tal on tohutult sünonüüme ja väga paljud sõnajalgade uurijad peavad ka teda varvas-adiantumi üheks alaliigiks, mõned välistavad selle täielikult.

Himaalaja adiantum (A.venustum) on  kääbuskasvuline elegantne pitsilise lehestikuga sõnajalg, i.k. dwarf maidenhair fern . Tema kodumaaks on Himaalaja ja Afganistani varjulised mägimetsad, kus ta kasvab nii poolvarjus kui päikesepaistel kivide vahel.

Kõik adiantumid vajavad viljakat, õhurikast, kobedat, niisket, kuid väga hea drenaažiga nõrgalt happelist pinnast. Adiantumitele sobivad enam poolvarjulised kasvukohad, kuid nad võivad kasvada ka täispäikeses, tingimusel, et pinnas ei kuumene ega kuiva läbi. Siiski ei armasta nad liigmärga kasvukohta ja põlgavad ka seda, kui vesi nende lehtedele kauaks pidama jääb. Madalakasvulisi liike võib kasvatada sobivates tingimustes isegi alpiaedades pinnakatjatena. Meil elavad nad varjuaia kõige valgemas osas.