SÕNAJALAPEREKOND DRYOPTERIS

on üks omapärane sõnajalapere selles mõttes, et ladinakeelne dryopteris tähendab sõnajalga ja nii nimetatakse teda ka eesti keeles. See tekitab kogu eestikeelses sõnajalanduses  teatava segaduse, kasutame me sama nimetust sõnajalgade üldnimetusena, antud juhul ka perenimena.  Kui veel mõelda, et kogu dryopterise perekond koosneb 225 liigist ja neil igal on oma eestikeelne nimi, mis tuleks ära õppida, pole sellel minu jaoks mingit mõtet. Dryopterisega on lihtsam suhelda ladina keeles, nii saavad temast õigesti aru kõik  maailma aednikud,. Eestikeelse nimetuse võib vajaduse korral alati üles leida.
Dryopterised on tõelised maailmakodanikud, erinevaid liike võib kohata kogu põhjapoolkeral ja lähistroopikas. Peamiselt kasvavad nad maapinnal, aga nende hulgas on ka kaljutaimi. Eesti on 5 liigi kasvukohaks. Sõnajalaperekondadest on välimuselt kõige sarnasemad dryopterised ja naistesõnajalad (Athyrium). Neid on päris lihtne omavahel segi ajada. Teised perekonnad on enamasti ikkagi üksteisest selgelt eristuvad.
Dryopteris affinis syn. D.pseudomas Meelis-sõnajalg. I.k. golden shield fern jpt. Esmapilgul maarjasõnajalaga väga sarnane sõnajalg on väga suure levialaga. Kasvab ühtviisi hästi kogu Euroopas, Kaukaasias, Türgis, Iraanis ja PÕhja-Aafrika varjulistes niisketes metsades. Suure varieeruvuse tõttu on ta väga armastatud aiasõnajalg ja temast on aretatud palju huvitavaid sorte.
Dryopteris affinis `Crista the King``

Dryopteris affinis `Cristata Capitata`- suur taim sai transpordil veidi räsida.

Dryopteris carthusiana syn. D.spinulosa Ohtene sõnajalg. I.k. spinulosa wood fern. Levikualad kogu Euroopas, Põhja Ameerikas, Lääne-Siberis ja Kaukaasias. On ka meie metsade üks levinumaid sõnajalgu. Vähenõudlik ja hästi kohanev liik, leppides ka kuivema pinnase ja päikeselisema kasvukohaga.

Dryopteris cristata syn. Polypodium cristatum Suga-sõnajalg. I.k. crested wood fern. Levinud kogu Euroopas, Eestis peamiselt rabastuvais metsades. Teda on leitud ka Lääne-Siberis ja Põhja Ameerikas

Dryopteris clintoniana, eestikeelne nimetus puudub. Ilmselt on see seotud asjaoluga, et paljud asjatundjad ei pea teda omaette liigiks, vaid liikidevaheliseks hübriidiks. Seetõttu on üsna levinud sünonüümina ka Dryopteris cristata var. clintoniana. Levinud Põhja-Ameerika kirdeosas. Kõige paremini kasvab täisvarjus, niiskel huumusrikkal pinnasel.

Dryopteris dilatata  syn. D.austriaca -Austria sõnajalg. I.k. broad buckler fern või broad shield fern. Kasvukohad kogu Euroopas. Liik on ilusate pikkade jalgadega hea rühiga sõnajalg

Dryopteris dilatata `Stansfieldii` Olin selle kauni udupea kogemata  paigutanud naistesõnajalgade hulka, parandasin vea.

Dryopteris erythrosora syn. Aspidium erythrosorum -Punaloor-sõnajalg  Ida-Aasiast-Jaapanist, Hiinast, Taivanilt- pool-või täisvarjulistelt niiskemapoolsetelt viljakatest mägimetsadest  pärit talvehaljast sõnajalga kutsutakse i.k. Japanese shield fern.  Punaloor-sõnajalg on väga tundlik pinnase läbikuivamise suhtes. Tema omapäraks on üksikute lehtede värvumine kogu kasvuperioodi jooksul oranzikaks või vaskpunasteks.

Dryopteris filix-mas Maarjasõnajalg. I.k. male fern. Meile kõigile tuntud, paljude legendidega seotud maarjasõnajalg on laialdase levikuga, kasvades kõikjal Euroopas,Aasias, Põhja-Aafrikas, Põhja-ja Lõuna-Ameerikas. Tal on looduses palju erinevaid teisendeid ja vorme, seetõttu hinnatakse teda ka sordiaretuses. Eelistab vähemalt poolvarju,  päikesepaistelistel ( üle 2 t päevas) ta kasv kängub.

Pitsiline Dryopteris filix-mas `Linearis`

Dryopteris lepidopoda, eestikeelne nimetus puudub. Kõige paremini iseloomustab seda Hiinas, Taivanil ja Himaalajas poolvarjus kasvavat sõnajalga inglisekeelne sunset fern, kevadel on ta noored lehed roosad kuni helepunased.

Muidugi, kõik nad on praegu veel pisikesed ega näita oma tõelist välimust. Ka pildistamisega olen veidi hiljaks jäänud. Osa liike/sorte pole enam fotogeenilised, aga nad on mul vähemalt osaliseltki reas.

ESIMENE ÖÖKÜLM

Kui eilne viimane vihmahoog tõi endaga paar lumehelvest ja pisut lumekruupe ning hilisõhtul langes kraadiklaasinäit +,0,9-ni, oli päris selge, mis tulemas.
Täna kell 6.45 oli maa valge ja t -2,1C umbes 1,5 m kõrgusel õhus.
Suures aias käitub külm erinevalt. Hall oli kõige kauem maas avatud madalamas osas, kõrgemal pargis veidi vähem. Täiesti puutumatu oli hekkidega piiratud osa ja kännuaed. Küll oli kergelt kahutanud tema parempoolses, järgmise aasta projektiosas. Väikestel veesilmadel kerge jääkirmetis.
Eilne tuul puhus kased jälle roheliseks ja värvilised vahtrad peaaegu paljaks.
Peale hostade on kõik püsikud kenasti püsti.
Õunad on nii maas kui puus, nendega ei oska ma midagi peale hakata. Mahla ei tee, kompotti ja moosi ka mitte. Õunakooki ei jaksa samuti lõpmatuseni süüa. Meie aia usinad abilised saavad öösel kõhu täis. Strateegilistes kohtadesse minekul tuleb ilmselt kiivrit kasutama hakkata :)
Maa on enam kui labidasügavuselt niiske. Uustulnukate istutamisel ta enam kastmisvett imada ei tahtnud. Nüüd on küll kõik, mis vaja, maha istutatud.
Aed on endiselt ilus. Esimene külm, mis saabus üsna tavapärasel ajal, ei kujuta endast midagi hirmsat.

TÄNA ON SÜGIS

Suvi on nüüd läinud. Enamasti ma ei armasta ega kasuta parasiitväljendeid, aga tema tänavust minekut ei saa täpsemalt kuidagi teisiti sõnastada - suvi tõmbas uttu:)
 Nii tihedat ja püsivat sinkjashalli müüri pole ma varem näinudki. Udu püsis tõesti terve nädala. Kord astus sammu tahapoole, lastes  päikesel särada, kord lähenes  nii, et sest  massist polnud võimalik näha kaugemale paarist meetrist, kord vonkles siia-sinna idast läände ja edasi-tagasi lõunast põhja kui madu-uss.
Kesknädala 18.09 varahommik üllatas äikesega. Meieni jõudis õnneks vaid madal ähvardav urin, aga lähikonnas tegi ta vähemalt ühes tänavas suurt pahandust, koduelektroonika sai kõvasti pihta.
Ka pisaraist polnud viimasel nädalal puudust, küll tibas niisama, küll voolas vesi ojadena. Viimasel suvepäeval ajas alates südaööst üks vihmahoog teist taga.
 Kogu nädala püsis t 15-22C vahel, õues oli väga mõnus askeldada. Öökülma pole sel aastal veel olnudki.
Neljapäeva s.o. 19.09 õhtul vaatasin rahulolevalt tühje virnastatud potsikuid. Kõik mis  oli vaja istutada, oli istutatud. Mõned päris pisikesed,  jäävad edasiseks koolitamiseks küll pottidesse, aga istikuplats sai üle tüki aja täitsa puhtaks.
Kilkamiseks oli siiski vara. Reedel potsatas maha pool terrassitäit uusi potte. Loodus tühja kohta ei salli ja tööl ei tohi lõppu paista :D. Muidugi ma rõõmustasin hullupööra. Selliseid põnevaid puittaimi, kelle mõne nimegi polnud kuulnud, ei kohta  eriti sageli. Nii, et me istutame ka veel sügisel mõned päevad :D
Suvi oli ilus.
Me ei tohi isegi veepuuduse üle piriseda, ka  ülikuumad päevad kestsid lühikest aega. Õitsemine oli rikkalik ja puude juurdekasvud märkimisväärsed.
Suvi oli tegus.
Üks väga suur ja 3 pisemat projekti lõpetatud. Järgmiseks aastaks on samuti ettevalmistused tehtud. Neile aiahaldjaile, kes meile appi tulid, oleme lõpmata tänulikud.
Suvi oli saagikas.

Kasvuhoone  pole veel praegugi tühi. Puud -põõsad olid täis õunu, ploome, pirne ja marju. Jõhvikad vajavad veel korjamist.

Ma ei tea, kes saatis me teele just need taimemüüjad ja hääd sõbrad, kellel oli pakkuda just meie igatsetuid.

Aitäh, suvi!

Täna on sügis. Väga sügisene sügis:) Puhub tugev, pisikest tormi meenutav loodetuul, sooja +10C, 36 tunnine lakkamatu sadu on asendunud üksikute korralike vihmahoogudega. Vaheaegadel paneb päike ümbruse leekima. Ilus on.

ÜLLATUS, ÜLLATUS

Kui eelmisel aastal välgatas varjuaia rajamise idee, hakkasin ma  otsima sinna sobivaid taimi. Nii, igaks juhuks :)
Hekseldasin läbi palju lehekülgi, saamaks teada, kus midagi head ja põnevat pakutakse.
Päris pikalt uurisin, mida kujutab endast seitsmepojapuu (Heptacodium miconioides syn. H.jasminoides). Nimi ju on tal veidi lohisev, tõlge inglisekeelsest seven sons tree´st, aga see ei kahanda puu väärtust.
Ta võlus mind mitmeti. Seitsmepojapuu on heitlehine, kuslapuuliste sugukonda kuuluv, oma perekonna (Heptacodium) ainuke liik, 1907.aastal Hiinast leitud endeem, kes kasvab seal ainult seal Hubei provintsis. Tema kodustamiseks muudes piirkondades toodi leiukohast kaasa seemneid.
 Seitsmepojapuu kannatab väidetavalt  -35C külma ja talub hästi täisvarju. Tal on ilusad, nahkjad, südajad lehed.  Veidi vanematel puudel on tüvi ketendava, paberjalt koorduva heleda koorega. Tüved ja võrakujud on minu jaoks aga puude kõige põnevamad osad.
Eriti huvitav oli see, et ta pidi õitsema septembris. Sügisel õitsvaid põõsaid on meil küllaga, puid mitte. Ega ma arvanud, et seda ilmaimet näha saan. Millal tast ükskord puu saab ja mismoodi meie kliima teda mõjutada võiks ning kuidas see Hiina september meie omaga kattub, kes seda teab.
Aga ta jäi mul kripeldama ja ma tõin ta koju. Puule see umbes 60cm kõrgune vitsake ei sarnanenud. Ka kahtlesin ma ta sellises seisundis talvitumises. Siseruumidesse ma sääraseid õrnukesi ja kahtlaseid siiski ei tassi, see oleks nende kindel hukk. Panin ta teiste taimede juurde kaitstumasse aianurka, kes samuti jäid kevadet ootama. Talvituvaid taimi ma ei kata, seda teeb lumi.
 Seitsmepojapuu elas talve üle kahjustusteta ja lehtis kevadel kenasti. Potis istus ta juuli viimase dekaadini kuni me istutasime ta sõnajalgade juurde poolvarjulisse kohta.
Kuigi ta pidi olema kiirekasvuline, 5 aastaga lubatakse talle kõrgust 3 meetrit, ei kasvanud ta meil  sentimeetritki ei potis ega avamaal. Normaalne, potielu polnud talle soodne ja istutamisjärgselt oli selleks aeg möödas. Saab näha, mis ta edaspidi teeb.
Aga imet näeme me praegu küll. Puuhakatis üllatas meid korralikult, ta võttis nõuks hakata õitsema juba sel aastal, esimene õis puhkes 11.09 ja neid on veel tulemas üksjagu

Peale õitsemise pidid tupplehed värvuma punasteks, seega jätab ta enne talve eemalt vaadates mulje, et ta õitseb teistkordselt punaste õitega ja kui puul on veel ka valgeid õisi, võib see vaatepilt vist veel eriti uhke olla. Õied lõhnavad kergelt, veidi kargelt ja nad pidid olema ka head liblikameelitajad. Praegu ma  neid ringi lendamas ei näe ja liblikaparved puu juures jäävad vähemalt tänavu meil nägemata.
Sooja varahommikul +9,1C, hetkel paistab päike, vihmalootust ilmselt veel pole

MAAILMA KÕIGE ÜLEKOHTUSEM ÜLEKOHUS

on see, kui mingi viirus või muu pisike jõletis, oskab enne aasta kõige oodatumat sündmust su kõige alatuma võttega pikali väänata. Ega ma nüüd nii kergesti ka alla ei anna, aga Võhmasse minust ikkagi minejat polnud. Ei teagi, kas olla nördinud, nukker või tulivihane mitme mahamagatud päeva pärast. Jajah,  tellitud taimed sain ma ikka kätte, mõne veel pealekaubagi. Printsessipuu, tervitused ja igasugu soojad soovid ka, aga kõige sellest fiilingust ja pauerist ja muust heast jäin ma küll ilma. Täna istutab kogu Eestimaa, mina......:(

JAH, ILMA NAISTETA ON KURB MAAILM

Küllap seepärast ongi põnevasse sõnajalgade sugukonda võetud ka naistesõnajalgade (Athyrium), i.k Lady fern, arvukas, üle 180 liigiline, peamiselt  end põhjapoolkeral sisseseadnud perekond. Kuid ka Aafrika pole päris naisteta ning meiegi võime harilikku naistesõnajalga (Athyrium filix-femina) kohata oma metsades päris tihti.
Looduses on naistesõnajalg üsna varieeruva välimusega, ta on ammustest aegadest äratanud huvi sordiaretajate hulgas ja praegu teatakse sorte üle 200. Kõik nad on, nagu naised ikka, väga ilusad, üksteisest täiesti erineva välimusega, veidi edevad taimed. Meie varjuaias elavad sellised harilikud naistesõnajalad
`Frizelliae` oleks justkui pärlitest kokkulükitud

`Corymbifera` on armsa olemisega õrnake, kes kutsub alati end paitama. Kuigi veel pisike, pole ma näinud ühtki inimest, kest temast kükitamata mööduks

`Lady in Red` on hoopis tõsisema olekuga tegelane

`Victoriae` väga huvitavate  harunenud lehetippudega sort.

Ka pitsilisem `Vernoniae` on veidi rullikeerdunud lehtega

`Angustata Capitata` ei meenuta enam millegagi oma esivanemaid

`Red Stipe` on ehk kõige sõnajalalikuma välimusega

`Plumosum Percristatum`

Nipponi naistesõnajalga (Athyrium niponicum) kutsutakse oma kodumaal Jaapanis ja Koreas hinnalist kangast meenutava lehemustri tõttu brokaatsõnajalaks. I.k. Japanese painted fern. Nemad vajavad värvumiseks valgust ega sobi seetõttu täisvarjulisse kasvukohta
`Metallicum` syn. A.niponicum `Pictum`

`Red Beauty`

`Silver Falls`

Kõrv-naistesõnajalg (Athyrium otophorum), i.k. eared lady fern, mõnikord ka auriculate lady fern, on samuti pärit Jaapanist, kus kasvab varjulistes metsades
`Red Beauty` on ilmselt saanud oma nime tumepunaste leherootsude järgi

TALGUPÄEV

Mina ei tea, kuidas mõni sellega hakkama saab. Ilmategija:) Päikeseline oli see kokkutulekul ja veel päikeselisem täna. Aga öösel olevat Türil ja Jõgeval olnud öökülma -2C. Siinkandis ei oota me teda niipea mitte.
Puukesed kasvavad. Aed õilmitseb, see on suurte päralt. Budleiade sinine, hortensiate hiigelõite pallid ja hällivad siidpöörised. Värviline kribu-krabu jääb seekord oluliseks taustaks. Pisikesed ümberkorraldused on asjale vaid kasuks tulnud.
Oli üks arusaamatu otstarbega elamu küljes ripendav hoonelobudik. Palkidest, prussidest, laudadest, eterniidist ja veel mingitest materjalidest kokkulöödud inseneritöö. Kuue tunniga oli ta maa pealt pühitud. Osa kõdu põletatud, osa kütte-ja tarbepuudeks virnastatud. Kanged mehed, need Eestimaa mehed!
Kärutoimkonnad toimisid samuti nagu peab. Igavesti raske töö see kruusa teisaldamine. Ega õblukese niitja amet muhklikul-lohklikul maal ka kergem polnud. Kanged naised, need Eestimaa naised!
Pintslitoimkond tegutses ühe olulise ehitise loodusse sulatamisel.
Lõkkevalvur.
Köögitoimkonda nagu polnudki, aga oli nii hommikusupp kui õhtupraad. Kohv ja kook ja muu hea-parem ka. Isetekkelised hõrgutised kõik.
Ilutegija

Õnneliku perenaise silmad:)

Pärast suuri töid alustasid arheoloogid. Esimesteks leidudeks olid 1904.a. eestikeelse ajalehe tükid, (veel täitsa loetavad) ja vägev kivilahmakas. Seinte vahel varjul olnud vanavaravarandust annab veel pikka aega sorteerida.
Sündmused tähendas üles ja hinnangud andis ürituse kõige tähtsam osaleja- kroonik-vaatleja :D