MÜSTILINE PÄEV

  48 tunniga võib päikesega täiesti ära harjuda. Tänane vaatepilt oli aga vastukaaluks nädalavahetuse säravatele päevadele enam kui sürrealistlik. Ärgates mõtlesin, et veel on südaöö. Kella vaatasin kohe päris mitu korda, uskumata oma silmi.  Kui udu iseloomustatakse tavaliselt õrna, õhulise linikuna, siis täna oli meie akende ette hommikust peale tõmmatud täiesti läbipaistmatu tumesinine vaip, mis hakkas taanduma alles peale lõunat. Müstiliselt roheline valgus peitis kõik ümbruse värvid, jättes lisaks aimatavale rohelisele alles vaid tumesinise taeva.

ÕNNEKILLUD

No ei saa ma sinna miskit parata, et armun igal sügisel uuesti. Ikka sügisesse. Olgu ta siis nii tujukas ja igal aastal isemoodi kui tahes. Mõnikord nutune või tormine või jäine, soojem või külmem, leebem või karmim, hallim või päikesesäras- ikka on ta ääretult ilus.
Kännasmustika (Vaccinium corymbosum) sügis, varjupoolne osa on tal veel roheline. Lehtedest on lage tähtmagnoolia, aga tema on ka soojamaa lapsuke. Vürtspõõsas on värvumas kollakaks.

 Eelmisel sügisel saadud veigelavitsake on kasvatanud endast päris korralikku põõsa. Weigela `Caricature`

 Aastatepikkune unistustelill, lõokannus (Corydalis) `Craighton Blue` õitseb juuni keskpaigast siiani. Vihm on ta õrnad varrekesed küll maha painutanud, aga õitevärvust pole ta rikkunud.

 Väga vahva tegelane, kes kasvabki paari sirge pulgana. Must leeder (Sambucus nigra) ´Pyramidalis`. Kaks aastat istus 10 cm kõrgusena hostade vahel, tänavu hakkas end lõpuks siiski näitama. Nii mõneski aias on ta millegipärast juba noorukesena hävinud. Vaatamata sellele, et leedrid mul ei taha püsida, on meil ta siiski kodunenud. Varred on ladvani puitunud, see annab edaspidiseks lootust.

 Õisi on aias veel palju. Pildistasin kõige tublimaid. Hunnitu punanupp (Sanguisorba magnifica) õitseb juba neljandat kuud

 ja keramadar sün. kurdistani krutsianell (Crucianella stylosa) teeb seda kevadest saati

Kõiki aedhortensiaid ma ei pildistanud. Aga mõned sordid on seda väärt.

Muidugi, kui tahta korralikku fotot saada, ei tohiks kätt väristada, aga nende puuride kohale on minusugusel jupatsil veidi raske end upitadaja siis veel liikumatuna püsida.
Õige `Limelight` peab õitsemise lõpuni olema rohekasvalge. Just selline õnnestus mul saada alles kolmandal katsel. Ma ei tea täpselt, mis ajal ta potis puhkes, meile saabus ta õitsvana 4.09. Pole teda rikkunud ei vihm ega tuuled.

 Kui valisin sügisel hortensiaid, himustasingi tänavu selliseid, kes õitsemise lõppedes ei muudaks värvust, neid on  mul piisavalt. Valge on alati kaunis, erilise tähtsuse omandab ta aga hallimas sügispäevas.
Ka `Great Star` alustab, jätkab ja lõpetab valgena. Tal on ka väga iseloomulik ja huvitav tähekujuline õiekuju.

 Thela ostis Nurga päevadel endale ja mulle `Bobo`. Valisin selle madalama sordi samuti seepärast, et ta peab püsima valgena. Põõsake oli pisike ja väga rohtne. Istutades lõikasin ta veel nupus olevad õisikud maha, aga ometi tekitas ta nädalaga uued. Ka tema on nüüd 1,5 kuud saanud hakkama tänavuste vihmadega. Ühena vähestest aedhortensiatest värvuvad ta lehed sügisel punakaks. Mina sain õige, Thela aga vist vale sordi. Kurb, kui see nii on. Tuleb siis järgmisel aastal üks pistoksake kasvama panna. Sordil on veel paljunduskeeld, aga enda tarbeks selle ühe ju ikka võib.

 `Mega Mindy` erineb roosadest oma erilise intensiivse tooni poolest.

 Vesiroosid hakkavad end talveunne seadma, erinevate sortide lehed värvuvad erinevalt. Südajas pontedeeria (Pontederia cordata) jätkab rohelisena.

 Kõige tublim õitseja sel suvel. Hiiglasliku õiega `White Sultan´ jõuab ilmselt ka oma viimased pungad avada.

 Kastemärg aruhein (Festuca glauca) kõrbepeenras on ka päris armas.

 Päike, värvid, vesi ja selge taevas. Polegi midagi rohkemat soovida.

Pilte pole tuunitud ega mingeid efekte kasutatud. Kõik on täpselt nii nagu näib.
Puud on lehes. Öökülma pole veel olnud. Varahommikul +2C. Päev on päikeseline, täiesti tuuletu, aga jahedavõitu, t üle 11C ei ole tõusnud.
Oih, ma kohe ei saa teisiti, pean siia juurde panema tänase loojangu fotod. Päikese tagasivaatamise hetk.

PROOV 4. PROOV 5, jne

Ma hakkan vist taipama, miks mehed, kui nad saavad mõne uue õlise või müratekitava riistapuu, selle köögilauale laiali laotavad ja siis õndsa näoga teda katsetama asuvad. Minu mänguasi pole õline ja laiali teda samuti juba ei lammuta, aga näperdamist tahab ta küll.
Köögilaual seda  teha ei saanud, tarkused tuleb omandada arvuti taga rida ajades. Ma oleksin eelistanud küll mingit raamatukest. Paneksid tasku, läheksid õue ja siis vaataksid, mismoodi need asjad käivad. Aga tänapäeva peen värk ikkagi ja seda juba nii prostalt ja vanaaegselt kätte ei õpetata.
Õhtul oli aega veidi muterdada:
Lisafunktsioonid- nagu paljudel teistelgi. Maastik, portree, lumi, ilutulestik, öövõtted- seda viimast peaks tänases halluses ja tihedas udus proovima. Liikuvad objektid- alati sarivõttena, peale esimest klõpsu ei tohi fotokat liigutada. Aga... veealused võtted?:D  No ei lähe ma teda kohe uputama ja korallide kasvatamiseni pole ma ka veel jõudnud.
Seal oli neid veel igasuguseid, kõik korraga ei meenugi. Viisin ta õhtul alla, et kohe hommikul aeda minna, aga tänase nähtavusega pole seal hetkel midagi teha.
Efektid.  Samuti üüratu hulk, proovisin nad kõik ära. Osadest katseks võetud kaustikul aru ei saanud, tuleks vist muud objektid leida, kus need vigurid välja paistma hakkaksid.
Selline näeb kaustik välja originaalis. Kõik pildid on võetud samal kohal istudes, silmadest enamvähem 70 cm kauguselt laevalgusega, välguta. Iga erinev efektvõte nihutab objekti ise kas eemale või lähemale.

 Ergastatud värvid või värvide kirgastamine. Ahhaaa, nii neid kataloogililli siis tehaksegi. Muidugi on olemas veel igasugu fotode töötlusprogrammid, aga kui selle teeb aparaat ise, on ka ju hea.

 Monokroomsed. Mõni aiavaade võikski ju säärane nostalgiline olla

 Ei oskagi seda tõlkida- osaline tuhmistamine. Värv säilib vaid sel osal, kuhu raami sead. Tegelikult on igal efektil veel hunnik võimalusi intensiivsuseks. Proovisin nad ära, huvitav oli, enamuse neist kustutasin. Osa astmeid oskab ka värvilise osa värvusi veidi moonutada küll punasemaks küll sinisemaks, aga mitte erksamaks.

 Kalasilm- niimoodi võiks õelusest mõnd modelli tuunida:)

 Makro 15 cm. Kaustikul välja ei tule, kasutamiseks on mingid ebemed vaja leida.

Siis on veel hunnik käsitsitoimetamise režiime. Arvan, et ise ma neid säriaegu, valgusi, fookuskaugusi teravusi jms välja mõtlema ja kasutama ei hakka. Aga mine sa tea.
Video- äkki läheb vaja.
Hakka või piltnikuks:D

PROOV 1, PROOV 2, PROOV 3

Eile õhtuhämaruses polnud mul mingit soovi teha pilte. Istusin arvuti taha uue kaamera ja instruktsioonidega CD-ga, tegin esimese klõpsu. Välja tuli foto:) Laevalgus 100w, "Auto "välguta. Kõik värvid, ka sinakasroheline on õiged

Tänane varahommik. Pilves, uduvihm. Õue ei julge aparaati leotama minna. 2 fotot tehtud läbi pesemata aknaklaasi. Lihtsalt ei viitsinud selle avamiseks hakata orhideepotte eest tõstma.

 Osaline zoom. Värvid õiged, just sedaviisi lõõskabki üks toompihlakas. Hõbedased puud - hõbepaju, sün. hõberemmelgas (Salix alba) `Sericea`

Kui meid ümbritseb niipalju kulda, ei suuda pahur taevas sellega kuidagi võistelda. Ei mingit sügismasendust ega pori.
 "Auto" trepilt

 Erinevad zoomi võimalused

 Superzoom sarnaneb maalile, mida peab kaugelt vaatama.

Värvid on säärased nagu neid silmgi näeb

 lähemalt ka. Kõik nüansid on selgesti eristatavad

 Selle bergeenia varred on just niisugused erkpunased. Foto pole terav, sest liigutasin ise. Näitab tühjenevat akut, ei korda võtet.

Oi, mul on hea meel, et sinise ja halli toonid on õiged, varem oli sellega kergeid probleeme.

Makroni ei jõudnud. Eellaetud aku kustus ära. Oleksin tahtnud täna proovida ka erinevaid heleduse variante, aga hakkas sadama.
Ei ole peegel. Lojaalse inimesena jäin truuks eelmisele firmale. Kompakt Canon Powershot G1 X. Väga paljude lisafunktsioonide poolest sarnaneb peegliga. Funktsioonid on vaja endale selgeks teha, siis selgub, kas neid on ka mõtet kasutada. Originaali resolutsioon 4352x3264. Ise on mõõtudelt veidi väiksem ja ka kergem kui eelmine, hädapärast mahub suuremasse taskusse.
Mõtlesin hommikul, et igasugu hilpe lastakse proovida, kaua tahad. Sellise ostu juures tuleks vähemalt võhikutele anda võimalus võtta 1 päevaks kõik erinevad aparaadid proovimiseks koju ja alles siis otsustada, mida osta. Mulle tundub, et läks õnneks. Praegu veel kurta ei oska, väga käepärane siiski veel pole.
Rügamisnimekiri ikka ka:)
Kuni ootasin akut, lõikusin külma mitu kotikest petersellilehti, sibulapealseid ja murulauku. Talvistel poepottidel pole ei lõhna ega mekki. Maitsestamata toit on aga, noh..., maitsestamata toit.
Pajud jäid ikka pildistamata,

EI RAPORTEERI

Põnev on lugeda, mismoodi teised inimesed toimetavad, millega hakkama on saanud ja kuidas asjad edenevad. Ja nii vähe on sellest, et käin ja vaatan ja õhkan. Tegevused, mis tegelikult ainsana peaksid aiaga kaasas käima.
Saan aru küll, et tehtust tuntakse uhkust, rõõmu ja rahulolu, aga mulje jääb vahel ikka selline, et rügamine on see ainumas, mis hingerahu annab. Ma loodan, et mind nüüd valesti ei mõisteta. Mõnikord võib väljaöeldu mõeldule vastupidiselt välja kukkuda.
Seepärast ma ei tahagi rääkida, mis tegime. Vaja on lihtsalt mõned asjad üles tähendada, et saaks vaadata, millal?
Eelmine oli meil terariistanädal. Kevadel lubasin, et käime üle kõik puud ja kus vaja, tuleb neid veidi korrastada, mõned lehtpuud olid väljanägemiselt kui põõsad. Kui ringi jalutasime, olid mul ikka käärid kaasas ja kus jõud peale hakkas, näpsasin tüvesid puhtamaks. Mõned oksad jäid aga sae tarvis. Tänaseks on kõik puud nagu nad olema peavad. Osa põõsaid hakkas ka minipuudena välja nägema.
Aga Muhedikupapale oleks saag nagu käte külge kleepunud ja ta laskis ühe soojaga edasi. Kõigepealt läksid osaliselt maha ülekasvanud sirelid. See nüüd küll kerge töö polnud. Igavesti jämedad ja täies lehes tüvesid mina liigutada ei jõudnud. Alles jäid vaid mõned noored tüved ja eks kevadel vaatame, mis neist, kes uuesti kasvama hakkavad, veel jätame. Senisest võsast ilmutas end suurepärane kolmest küljest peidus olnud ussikuusk. On alles iludus!
Arvasin, et sellega on lõpp, aga siis nägin ehmatusega, et mu kaunist veigelast on ka vaid tüükad järel. Nojah, tal oli sees palju kuivanud oksi ja iga põõsas vajab kord noorendamist, aga ma mõtlesin, et sellega on veel aega, et katsun ise, kui lehed langevad, mõned oksad välja lõikuda. Üle-eelmisel aastal võtsin maani maha paar enelat ja sel aastal olid nad kordi ilusamad kui vananenud rääbakad.
Siis avastasin, et ühel pihlakal on tüvest peaaegu lahti murdunud alumine suur oks. Et puu päris lõhki ei läheks, oli ka see vaja maha võtta. Üks on veel säärane kahtlane, aga selleks peab kõrgele ronima. Õnneks puu välimus ei kannatanud, avanes vaid ilus, pikk vaade aiale.
Seda mäekõrgust oksahunnikut ma pildistama ei hakanud.
Koristasin ära oma porgandipopurrii. Koorisin ja tükeldasin seda 2 suurt pangetäit mitu tundi, nii, et pöidlad valusad. Aga mis teha, kui nad meil keldris rohkem kui nädala ei seisa ja ainuvõimalus on nad sügavkülma panna.
Pliit parandati ära, lülitid olid oma aja ära elanud. Olevat kõige tüüpilisem viga. Mitte ei saa aru, kas ongi nad mõeldud mingiteks loetud kasutuskordadeks.
Fotokas on kapitaalselt nässus. Nüüd murran pead, kas peegel või kompakt. Mis vahe neil üleüldse kvaliteedile on? Ja kas ühega on palju keerulisem kui teisega? Mida ei tea, seda ei tea. Ühtki müüjat ma ka väga ei usalda, neil ehk muud huvid mängus.
Oktoobriööde kõige madalam temperatuur on seni olnud +6C
Meie sookured on veel kodumail, eile patseerisid nad kolmekesi uhkelt mööda aeda.
Kolm ööd järjest on sadanud, aga päevad on kuni õhtuni kuivad ja päikeselised. Lompe veel pole, kamar kannab korralikult. Kõik puud on lehes ja värvuvad aina ilusamaks. Vikerkaar on end samuti kolmel päeval ilmutanud, kuskil ikkagi see sajusahmaks alla tuleb.
Muru on tärganud.

PAJUD JÄIDKI PILDISTAMATA

Paljud inimesed ei pea paju miskiks. Neid seostatakse enam kraavipervede kui koduõuega. Temast räägitakse pigem võsa-kui ilupuust.
Armastan kõiki puid, kui sadade teiste hulgas ületavad oma värvi-ja vormimängude poolest kõiki teisi lehtpuid mu 14 erinevat paju.
Olen neid pildistanud igal ajal. Kogemata on nad jäänud pildile ka siis, kui eesmärk on jäädvustada hoopis midagi muud. Eile oli mul kavas neid kõiki uuesti pildistada, sest tänavu tunnevad nad end eriliselt hästi. Vihm ja morn taevas segasid. Kui õhtul äkki hallide ja mustade pilvede vahel hakkas paistma päike, haarasin fotoka, et mõte teha ikkagi teoks.
Seisin keset aeda, kui äkki kerkis üle oru kirgas vikerkaar, veidi aja pärast oli neid kolm. Vahtisin lummatult õhtupäikeses vihmamärga pärlendavat aeda - kogu maailm on minu.
Unusid nii fotokas kui pajud. Aga mõni soovitab meil kõigil Tallinnasse kolida:( :D.
See foto on üleeilne.
 Imekaunis keeruline liikidevaheline hübriid (paju) leinaremmelgas (Salix x sepulclaris). Noorena oli ta lihtsalt üks suur sasipusa. Nüüdseks on ta endale uhkelt tuules hälliva seeliku selga kasvatanud. Päris kindlasti ei leina ta kedagi, vaatamata sellele, et ta oksad kaarduvad maani. Paju toretseb. Ta särab  oma veidi hõbedat näitavate lehtedega nii päikeses kui vihmas.

Pajude ja nende hingeeluni tuleb mõni teine kord jõuda.

TAIMED TUPPA, TALI TULEB :D

 Nii hull see asi muidugi pole, aga ööd on jahedad ja taevast alla tulev vesi vetitab taimi liigselt. Lõppude lõpuks on käes oktoober. Ilus, aga ta võib olla üllatusterohke. Kasvuhoone sai kõiksugusemast kraamist puhtaks, egas need potidki saanud sinna jääda.
Kevadel nägi ta välja selline

 Suvitas ta kasvukas ja nüüd näeb välja selline.

 Olgu ta sidrun või kalamondiin, tema jaoks on need mõned kuud küll väga tegusad olnud. Kes ütleb, et nad toas ei vilju.

 Kibeda pipra `Prairie Fire` istutasin krundist potti. Vürtsipoodides kutsutakse neid pisikesi kuivatatud kaunu linnusilmatšillideks. Tegemist on tõeliselt vinge värgiga, toimetada saab temaga ainult kummikinnastega, muidu ahmid pärast 3 päeva õhku:). Kindad tuleb kohe ära visata.

 Rosmariin oli õues maasikapeenras. Küll mulle meeldib tema veidi kirbe aroom, õied ka.

Vandagi on nüüd puu otsast tuppa kolinud. Mees teab, mis mees teeb. Ma juba vaikselt lootsin, et äkki näen mõne aja pärast lumiste okste vahelt uhkeid siniseid õisi.
Avastasin uue seaduse: kui miski peab untsu minema, siis ei tee ta seda üksi, vaid võtab endaga kaasa veel kaks.
Kõigepealt lõpetas meiega koostöö veepump. Miskit polnud parata, tuli ta asendada uuega.
Siis hakkas mu hea fotokas tegema ööpilte. Käis remondis Canoni esindajate juures. Ei saadud aru, mis viga, soovitati uus osta. Noh, vaatan veel paari kohta, siis otsustan. Mulle tundub, et see soovitus oli enam kui müügimehelik. Senikaua ajan teisega läbi, aga tema makrod ei kõlba kohe mette.
 Nüüd juhtus midagi pliidi kahe keedualaga, ootan meistrit.
Tarbimisühiskond. Kvaliteeti ei kuskil.
Et ahi töötab, üritan teha õunakeeksi. Ma pole nii ammu küpsetanud. Tea, kas oskangi enam.
Edit 02.10
Keeks tuli suurepärane, kohev ja mahlane, mitte väga magus, natuke hapukas, pisut vürtsikas. Lisasin taignasse veidi ingveripulbrit ja kröömikese tšillit. Suhkru asendasin fariinsuhkruga. Õunu ei tükeldanud, vaid riivisin.