VIHM !!!

Hommikul t+ 23C, keskpäeval +25C kuni 27,5C.
Võrreldes eilsega oli täna tänu kergele tuulekesele natuke kergem hingata.
Pisut enne kolme hakkasid kogunema pilved ja kostus kauget kõminat. Ja kell 15.10 see kauaoodatu lõpuks saabus, algul piserdas veidi, umbes veerand tunni pärast oleks aga nagu üks korralik duss lahti keeratud. Tihe, aga vaikne ja soe ja nii umbes 1,5 t. Äike kord lähenes, kord kaugenes, aga päris kohale ei jõudnud. Ka praegu kell 18.30 on teda kuskilt eemalt veidi kosta, tunne on küll säärane, et ta hakkab uuesti meie juurde jõudma.
Aia pealt oli lumi sulanud 23.aprilliks (üksikuis kohtades püsis ta siiski 2.maini), tänaseni elasime kuivas, s.t. 19 päeva olid aed ja kõik puud-põõsad, püsikud veeta. Seda, kui kuiv oli maa, nägime augu kaevamise ajal.
Muidugi, vihma oleks vaja veel ja veel, aga isegi kui praegu rohkem ei anta, tuleb sellegi eest tänulik olla. Õhurõhk on hommikust siiani veelgi langenud ja lootus püsib.
Kevadest on hetkega suvi saanud.
Ploomid, murelid, toompihlakad, toomingad ja "pruut" õitsevad. Maailm on nii lõhnaline.

Edit 14.05: Samal õhtul tuli veel üks korralik kolmetunnine soe duss. Maa ja taimed mõnulevad.
Eile, s.t. 13.05 hakkas sadama kella 16 paiku, see sarnanes aga rohkem padule. Et maa oli ette korralikult ära kastetud, jõudis ka see vesi korralikult pinnasesse.
Probleem- auk valmis, et nüüd, kui kõik kalded ja kallakud, astangud ja uurded on nii hoolikalt ette valmistatud, peab paluma, et kogu kupatus enne esmaspäevast geomembraani paigaldust varisema ja seinad alla voolama ei hakkaks.

Blogger oli maas 1,5 päeva- kõik 6 selle postituse kommentaari kadunud.

KÖÖGIVILJANDUS

on ikka tegelikult päris vale termin. Mõtlesin sellele kui istutasin 06.05 kasvuhoonesse ära tomatid. Väljas oli küll veel päris külm, aga toas nad kauem poleks kannatanud. Hüüdsid juba ammugi appi. Mõned ööd oli vaja neid küll kütta, aga esimene õis ilmus tomateile juba järgmisel päeval ehk siis 07.05 ja 09.05 oli neid õige mitu. Et paprika ja jalapenod on veidi õrnemad, ootasin kuni ilm soojemaks muutus ja 09.05 said ka nemad paika.

Aga see köögiviljandus on ikka sisutu või valesisusõna küll. Mul ei jõua nii mõnedki lehed, juurikad, marjad, ebamarjad, õisikud või varred, mõnel ka idud üldse kööki. Võtan sealtsamast õuest ja sealsamas hakin või söön. Ja vilju ehk seemneid enamasti ei tarbitagi, üksikud välja arvatud:) Köök veel kuidagi, aga vili ikka enamasti mitte.

Noh, eks see keel ole üks suur märgisüsteem, et kunagi olla kokku lepitud, milline sõna millist nähtust või asja tähistab. Ei tea, mina pole küll milleski kokku leppinud, aga ju mõni sõna suupärasem on kui teine ja läheb käibele, mõni vajub siis unarusse. Puhas semiootika kõik. Ma oleksin küll pigem kokku leppinud toidutaimedes, sobinud oleksid ka tarbetaimed.

Eile istutasin samuti. Pool päeva vähemalt. Kui võtsin kasvuhoonest taimekaste, siis tuli äkki meelde, et mõnele meeldib triiphoone rohkem. Silmitsesin küll oma istutusmaterjali armastusega, et ikka hästi kasvama läheksid, aga mõte käis ikka omasoodu neid triipe pidi. Kasvuhoone, kasvumaja- asjad on selged. Selline rajatis, kus midagi kasvatatakse. Aga kuidas triibuline ja kasvatamine kokku käib. Ja see asjandus pole ka mitte kuidagi triibuline, mõnel võib ta ju päris ruuduline ka olla:), nii põhiplaan kui aknad. Aga võibolla hoopis seepärast, et kui tomatid reas, siis oleksid nad justkui triibud. Noh, veel veidi aega edasi, ei need tomatid siis triipe küll ei meenuta, pigem juba metsa või võsa.
Turgatas siis pähe, et sõna pidi tekkima sel ajal kui avamaa hakkas kolima katmikalale, ju see üks kadakasakste-veel üks naljakas sõnamoodustis, ei tea, kas seepärast, et need saksikud endast madalamate suhtes nii torkivad, tõrjuvad olid, või oli hoopis ülimoodne oma kodumaised kadakad peentesse aedadesse istutada- leiutis peab olema, see triiphoone ikka.

Kui mul juba päris puuhobuse tunne peale tuli ja ma oma õuetööd olin lõpetanud, ei andnud triiphoone mulle enam üleüldse rahu. Võtsin ja toksisin seda kasvuhoonet (ma pole ju saksat õppinud) mitmesse netisõnastikku sisse, aga mitte ükski saksakeelne vaste polnud seotud kõlaliselt sarnasega. Siis vaatasin EKSS- ka sealt ei saanud mulle vajalikku kätte. Kirjas vaid see, et on van. keeles klaaskatusega kasvuhoone. No ega targemaks eriti ei saanud, ehk vast siis seda, et kilemajad nüüd küll triiphooned pole ja ilmselt ka mitte need kumerkatuste ja -karkassidega kasvukad mitte. Aga kuidas suhtuda siis praeguse aja erinevatesse plastiktahvlitesse, mis katusteks ja seinteks ehitatakse:(
Ei saanud midagi, tuli viitsida end kergitada ja võtta riiulist saksa-eesti sõnaraamat, vastupidise paksu on keegi hea inimene pihta pannud:) Ajasin näpuga rida tr juures. Jaaaa, sealt ta mulle vastu vaataski. Treibhaus- kasvuhoone:D Ju neil sakstel oma poolmatsikuulmise ja keeleväänamisega miskit viltu läks:). Aga sõna -triiphoone- on iseenesest ju ilus. Selline peen teine:) Aga triipmaja või jutthoone? No äi köla kohe mette:). Nii, et siis igaüks ise teab, mis maja tal õues on ja nii ongi hea. Ja mina sain hingerahu õues edasi toimetamiseks. Ja kinnistasin veendumust, et raamat, olgu või 1965.aastast, on ikka kordi targem kui infost kubisev internet.

Tegelikult pidin ma hoopis oma kapsastest kirjutama:D
Ja Eurovisiooni vaatasin samuti. Noh, et kursis olla või kuidagi sedamoodi:)

PINNAVORMID

Et lohu kõrval alati muhk on, on tõsiasi. Kellele selline kõver maa ei meeldi, saab muhu alati lohku tõsta ja tekitada sileda pinnase, mida on kergem niita.
Kui tegemist on augukesega, on selle kõrval tavaliselt künkake. Kes kasutab teda huvitava lillepeenra tekitamiseks, kes täidab künkaga augukese ja jälle on olemas, küll igavavõitu, aga sile peenramaa.
Kes on aga valmis saanud AUGU, sellise tõelise, see peab arvestama mäega, või siis terve mäestikuga. Meil ongi neid siin ümberringi ju vähevõitu:D. Olemasolevad asuvad ju kaugel, enamvähem silmapiiril ja oma aias päris isiklikku mäestikku meil ju polnudki. Nüüd on. Selline ameerikamaa noor mäestik:). Umbes nagu Kordiljeerid:). Ta kõrval on üks väiksem mägi veel, aga see kulub ilmselt edasisteks tegevusteks ära. Ja need kivimäekesed saab samuti ära kasutada, neist tuleb veel puuduski.
Aga see suur. Kuidas teda siis kasutama hakata? Niisuguseid lohkusid või aukusid, kuhu ta ära mahutada ju pole. Veel kaevata, ja siis jälle kaevata, ja...:DDD
Üks pisematest üritas seal alpinismi harrastada. Kui mitte arvestada paari alla-ja tagasiveeremist, kukkus mägironimine tal päris hästi välja. Äkki rajakski sinna algajate ekstreemspordi rajad ja atraktsioonid ja talvised liumäed.
Või istutaks kõrvitsaid täis, toidaks pool riiki ära.
Müüks maha?
Võimalusi ja peamurdmist kui palju. Kõik ühe augu pärast:D

EDEVUSE LAAT:)

Oh, mis kingituse ma eile sain:)!
Kolm paksu köidet ritta pandud tekste, ilusaid ja mitte nii ilusaid, aga tänaseks juba ajaloolisi pilte. Ühe tegin täna lahti juhuslikust kohast ja miskipärast avanesid aediirised. Saatus?!:) Tegelikult on päris kummaline tunne hoida käes poolt oma elu ja toimetamisi. Praegu mõtlen, et see kirjutamine kipub äkki natike edevuse värgi moodi tegevuseks. Vist.

Või ehk kujunevad mu ülestähendused hoopis tulevase perekonnaarhiivi inkunaabliteks, mis ka järeltulijatele kunagi huvi võiks pakkuda?. Et kuidas mitu sajandit tagasi aeda tehti ja peeti. Ja millisel aastatuhandel millised dekoratiivtaimed siiani jõudsid ja et kas inimene ise oma olemuselt ja tahtmistes ongi nii väga palju muutunud võrreldes mingi uue moodsama ajaga.

Või olen ma teistele midagi anda püüdes hoopis veidigi suutnud tasuda võlga oma kunagistele õpetajatele, keda on olnud ilmselt rohkemgi kui ma aru saan ja kellelt igaühelt olen ma raashaaval neid tarkuseteri korjanud. Ise nad ilmselt seda ei aimagi, milline roll on on neil olnud ja kui palju ühest vestlusest võib kooruda. Aga kui suur on siis see mu enda kogemuse osa? No ei tea, ei tea.

Olen küll mitmed korrad mõelnud, et võiks selle lobisemise kord juba lõpetada, aga siis tuleb jälle midagi pähe, seejärel hakkavad sõrmed justkui sügelema:) ja kohe mitte kuidagi ei saa teisiti. Praegugi keerlevad peas igasugu tegevused, mida oleks mu meelest hädasti vaja jäädvustada. Või ehk ka mitte:D. Saab ju enamus inimesi hoopis teisiti hakkama.

Algselt pisikeste aiamärkmetena mõeldu on täielikult väljunud kontrolli alt ja kaotanud iagsuguse mõõdutunde.

Virtuaalpäeviku materialiseerimise eest olen ma lõpmata tänulik, ise ma vist selleni ikka polekski jõudnud.
Tort oli ka väga-väga hea, seda võikski kohe igal hommikul süüa!

Oleks võinud ju ka teisiti, aga... pidin ikkagi selle eilse õhtu kogu oma täiuses kirja panema.
Grafomaani värk:DDD

JUHHUUUU! ALGUS ON TEHTUD

Eelmisel aastal ütlesin, et ei mingeid projekte enam:DDDDD. Nüüd ma midagi säärast enam ei räägi, need oleksid lihtsad rumalad jutud mu jaoks:) Ilma lihtsalt ei saa kohe mitte kuidagi. Pikk talv oli, ja veel pikemalt hautud idee hakkab teoks saama. Kopp läks maasse täna kell 9.50. Pool tundi hiljem. Aga see on alles algus. Õhtuks ehk loob juba midagi. Ja pärast masinatööd alles algab see tõsine tegevus.
Kuigi mul õitseb ka kõiksugu roosat, pole praegu nende jaoks eriti aega.

JUBE KÜLM ON

Kell on juba 12, aga õues on ikka veel ainult +4,0C. Ilm on pilves ja sombune. Öösel on olnud miinumumiks -1,3C, aga halla polnud, varahommikul +2,6C

Iiristel on lisaks kahekordsele katteloorile ööseks ka kohev suletekk peal:).
Tomateid targu veel kasvuhoonesse ei vedanud, aga igasugu "kapsataimi" ei tohi ka päris ära külmetada, teist ööd kütame. Hea, et sellest lambist jätkub seal hommikuni.

Ja üleüldse- ma ei saa enam aru kui hilja ma need tomatid küll külvama peaksin, et nad ei kasvaks mul ühe kuuga õitsemiseni. Järgmistel aastatel tuleb nad vist kohe mais kasvuhoonesse külvata, ei mingit nunnutamist ega pikeerimist:D Aed õitseb, mets lõhnab. Õnneks ei tee kerged miinused ei kevadistele õitele ega lehtedele kurja. Tänu pikalt püsinud lumele ei ole veel enamik külmaõrnu jõudnud tärgata ja see päästab praegu hostad ja veel mõned hellikud.
Veel eile oli heki taga varjus mõned lumelapid maas. Täpselt nagu eelmisel aastal, ainult et siis tuli veel uus lumi 29.04 maha.

ISEMOODI ILUDUSED

Mul pole midagi "tavaliste" lillede vastu ja imetlen ma neid kõiki.
Aga armastan ma igasugu isevärki tegelasi, kellel on tavaliselt hoopis põnevam iseloom kui paljudel teistel taimedel.

Teelehti on maailmas 260 liiki, kellest 5 kasvab ka meil looduses. Umbrohud? Oleneb, kuidas vaadata ja kus nad kasvavad. Tegelikult ei tohiks neid sedamoodi solvata. Neis on eriline vägi ja võim, millega on veel tänapäevalgi ravitud täiesti lootusetuid haavandeid ja muid tõbesid, mida arstirohud enam kuidagi terveks teha ei suutnud.

Aga mõnedel neist on eriline koht ka iluaianduses. Hõbe-teeleht (Plantago nivalis syn. Plantago lanata) on üsna pirtsakas Hispaaniast Sierra Morena mäestiku alpivööndi kaunitar, kes armastab päikest, kuivmüüre ja kivirähast kerget liivsavimulda ning kardab hirmsasti liigniiskust. Ta on meil kunagi varem ka olnud, aga hukkus ühel väga vihmasel talvel. Möödunud sügisel sain ta uuesti ja seekord istutasime ta kuivmüüri üsna järsule kallakule. Ma veidi põdesin talvel ta pärast, aga ometi talvitus ta vaatamata suurele lumele ja talvistele vihmasadudele suurepäraselt. See igihaljas teeleht on nii ilus ja omapärane, et teda võib ka veidi lähemalt näidata. Kogu taim on kaetud siidjate hõbejate udemete-karvakestega, et kutsub end lausa paitama. Mu tütar kutsus titana sääraseid pehmeid olevusi karvalisteks:). Õied on tal suhteliselt pika õievarre otsas ja ei sarnane üldse tavapärasele teelehe õisikule.

Teine kevadine taim, mis alati paneb mu südame veidi teisiti põksuma, on kevadmagun (Sanguinaria canadensis). Tema hallikad puhkedes veidi torujad lehed on võtnud haprad õievarred ja puhasvalged õied külma ilma ja kurjade tuulte eest oma kaitsvasse embusse. Kui õied lõpetavad, tunnevad lehed end vabamalt ja lubavad endale vabadust laiutama hakata. Külma ta ei karda ja talvitumisega tal probleeme pole. On ta ju pärit USA ja Kanada idaosast. Kevadmagun vajab viljakat mulda ja edeneb paremini poolvarjus. Tal on olemas ka imeilus täidisõieline sort, keda mul ei ole. Veel.

Kahjuks kuivavad ta ilusad lehed kesksuvel.

Täna õhtul kukkus esmakordselt kägu. Mets enam paljas pole, sest paar viimast päeva on puud muutnud heleroheliseks. Mulle pole kunagi meeldinud varakevadine kuumalaine, nüüdki meelitas ta pungad puhkema ja paljude sellised taimed tärkama ning õitsema, kes võiks veel rahumeeli tukkuda. Tänane õhk on juba väga jäine, kraadiklaas küll veel väga madalal pole, aga külm põhjatuul lausa lõikab ja kui nüüd peaks külm tulema, võib ta taimedele väga palju halba teha. Uued iirised said tänaseks ööks mitmekordse katteloori teki.

Siin ta nüüd siis on - osa maasikaid õitseb:)