ON PÜHAPÄEV

tore päev, tore päev .....
Mõnikord ma kohe kadestan veidi neid inimesi, kes peale ärkamist hakkavad kohe kibekiiresti toimetama. Mina ei ole selline. Vajan käivitumiseks aega ja head kohvi. Ja see minu igahommikune "ärkamise aeg" on üks äraütlemata mõnus tund. Ei viitsi rääkida, ei viitsi mõelda. Ja seepärast ainult vaatasin hämmastusega kui kibekiiresti kaovad köögist kõik minu toiduvalmistamise- garneerimise abivahendid.
Ei kuulnudki, kui selle askeldamise ja kolina käigus tulid meile külalised. Äkki vupsas üks väike särasilmne inimene kööki ja hüüdis: "Vanama, kas sul sepikut on?". Seejärel siis "tere" ja tavapärased kalli-kallid. Hmmm, kas sa siis lähed tagasi, kui sepikut pole. "Ei. Kui sa kana-klimbisuppi ka teed." Ilus päeva algus.
Kui meie kahekesi päevamenüüd täpsustasime, oli mees leidnud oma betooniharkidele parema rakenduse kui mina. Mitu aastat õues vedelenud vana betoonist elektripost oli oma kohale asetunud ja sobivad aksessuaarid saanud. Ja mõne tunniga oli kerkinud säärane asjandus. Noh, võiks ju mõelda, et mis see mõne posti püstiajamine siis ikka nii väga on. Aga tegelikult oli see ikka päris raske töö. Sest enne seda tuli vanad 8 m pikkused 20x20 palgid parajateks juppideks saagida, siis kreissaele tõsta ja lõhestada 5x10 ja 10x10 prussideks. Millised puud kunagi nende tarvis maha võeti, ei oskagi välja mõelda. Vanasti ikka osati palki teha. Korralikult ilma väändeta kuivanud ja seest nägid välja nagu kuld.
Õhtuks nägi tee-äärne kruusaplats välja selline.

Kui ma mehed lõunale kutsusin, siis enne klimbika söömist saadi hakkama veel sellise vägitükiga. Andis ikka punnida ka kolmekesi. Ja mina olengi ilma oma hommikustest akrobaatikaharjutustest:( See uus riistvõimlemise atribuut - rull- on ikka nii lai ja kõrge, (meil on ju suht lai trepp) et kui ma tast üle tahtsin saada, jäin ma ta otsa kaksiratsi istuma, enne kui jalad teisele poole tõstsin. Hea, et kedagi pildistamas polnud:)
Ja muidugi, mu kook lihtsalt haihtus. Hea, et tegin selle klõpsu kohe peale ahjust väljatõstmise.

Vahepeal tegi poeg veel ühe väikese töö. Tal oli kaasa toodud lehepuhur ja nüüd ootavad pihlaka-pärnalehtede hunnikud kõrgpeenardesse ja kasvuhoonesse tõstmist.

Õhtul kojuminekuks jopi lukku kinni vedades küsis viieaastane lapsuke "Kui me järgmisel nädalal siia tööle tuleme, kas me teeme siis ahjukartuleid?" Imelik. Kõik mu lapsed, ükskõik kui lähedalt või kaugelt nad ka koju tuleksid, igatsevad just ahjukartulite järgi. No kohe ei tea, mis vägi neis on.

Oli tõesti päikeseline, ilus ja tegus päev.

Ja täna ma enam ei pahanda, et esik on täis tõstetud tööriistu ja muud kola.

MAGUS ELU

Täna sööme kooki,
homme sööme kooki,
kooki sööme üle-,üle-, ülehomme.

Meie käime poes sedasi, et annan mehele kaasa nimekirja, mis linnast tuua on vaja. Jube mugav, ise toimetan või logelen sel ajal kodus ja kulud ka kenasti kontrolli all. Minu poolt pole mingeid hetkeoste ega ahvatlustele järeleandmist. Mees lubab endale mõnikord paar pakki marmelaadi, aga see pole ju suur patt.
Viimase õunakoogi tegemisega sai kodus otsa küpsetuspulber ja eile palusin seda tuua 5 pakikest. Veel seletasin, millised nad välja näevad. Viimasel ajal Tartust muud polnudki võtta kui mingit 20-grammised läti paberpakid.
Aga üllatus, üllatus. Kotist võtsin välja hoopis sellised asjad. 850 g küpsetuspulbrit! Ja ega mul miskit öelda ka pole, ise ju tahtsin. No pole mul niipalju neid rasvaste küpsetiste retseptegi. Aga mehe nägu oli ka üksjagu kaval. Karta on, et veel miskit on plaanis mulle siia jalgu vedada.
Ja palju ja tihti peaks nüüd ka külalisi kutsuma. Kui me selle koogilaadungiga kahekesi hakkama saame, tuleb maja hakata suuremaks venitama:). Mul lihtsalt ON väga hea mees!

LIHTNE TARTE TATIN

Mehed ei ole teiselt planeedilt. Mehed on kolmandalt planeedilt. Tegelikult on nad hoopis teiselt galaktikalt. Ja üleüldse olen ma täna tulivihane. Ja ei tasu mulle öelda, et seda ei tohi olla. Mõned targad raamatud hoopis räägivad sellest, et kõiki tundeid tuleb tunda ja nautida.
No ma ei saa aru. Kui mehed midagi otsustavad ehitama hakata, miks siis kogu elamine peab muutuma mingiks sõjatandriks. Vähe sellest, et mingid ülikallid (nii mulle öeldi) kruvid ja muud jubinad peavad vedelema köögis laua all, toodi täna meile ära veel 200 kg kaaluv 4 m pikk rull. Seda ei saanud jätta välja, aga et teisel korrusel see koht, kuhu ta pidi saama, on igasugu lauajuppidest ja muudest väga vajalikest asjadest, mida mina puutuda ei tohi, koristamata, siis pandi see jubedus elutoa põrandale. Mul on säärane tunne, et osa sellest Nord Streami juhtmest jääb veel kauaks me elamist kaunistama. Ja et ma nüüd liikuda saaks, pean vist teivashüpet harrastama hakkama. Oleks võinud siis enne hoiatada, oleks suvi läbi üritanud harjutada.

Noh, et ma siis olin päevaks otsaks vangistatud kööki, mõtlesin, et teen ühe õunakoogi - magus pidi tuju paremaks tegema. Kook sai hea, aga tuju :S

Jahh, mu kodu on mu ladu!

PÜSIKUPEENRA HIIGLASED vol.4

Ülikõrgetest püsikutest ehk kõige ilusam on südajas makleia (Macleaya cordata syn.Bocconia cordata). Seda kaunist magunaliste sugukonda kuuluvat lille kirjeldas esmakordselt C.Linne sekretär Alexandr Macleay (1767-1848) . Kõige paremini iseloomustab südaja makleia olemust nii inglaste kui sakslaste rahvapärane nimetus sulgmoon - Plume Poppy, Federmohn.
Südaja makleia kõik osad on atraktiivsed ja pilkupüüdvad.
Tal on väga ilusad 25-30cm läbimõõduga ümarsüdajad hõrehambulised viinamarjalehte meenutavad oliivrohelised sinaka alatooniga lehed. Lehtede alakülg on kaetud hõbedaste karvakestega. Südaja makleia väga seisukindlad sinakad varred on kaetud kerge vahakirmega. Tema tillukesed kreemikasroosad õied on koondunud pikkadesse vahulistesse õisikutesse. Õitel on õrn, tagasihoidlik,väga meeldiv aroom. Südajas makleia õitseb varem kui teised väga kõrged püsikud. Ta alustab õitsemist juuli keskel ja õitseb umbes kuu aega.

Südajas makleia tärkab kevadel võrdlemisi hilja, kuid siis ületab kasvukiiruselt paljusid teisi lilli.
Eelistab kasvada täispäikeses, kuid lepib ka kerge poolvarjuga. Nagu kõik ülikõrged püsikud, vajab ka makleia viljakat mulda. Kõige sobivamad on talle liivsavimullad. Väga tänulik on ta orgaanilise väetise eest. Kuigi kirjanduse andmetel ei talu makleia läbikuivamist, elas ta meil ometi päris hästi üle mitu ränka põua-aastat. Ta on väga külmakindel. Südaja makleia puuduseks peetakse tema paljunemist risoomide abil. Mul on ta aga jäänud teiste kõrgekasvuliste püsikute vahele ning teda ähvardab senisel kasvukohal hoopis lämbumise oht. Ümbritsevad taimed käituvad palju agressiivsemalt kui südajas makleia ning järgmisel aastal tuleb talle uhkeldamiseks valida uus kasvukoht.
Püsikupeenra hiiglastest kasvavad meie aias veel paar ristirohtu (Senecio) ja üks ängelhein (Thalictrum), aga kuna need taimed on suhteliselt noored, ei oska ma veel täpsemalt iseloomustada, msimoodi nad end meil üleval pidama hakkavad.
Kuni 2m kõrgused lilled aga kuuluvad juba kõrgete püsikute hulka.

Kõik ülikõrged püsikud on aias väga dekoratiivsed. Nad sunnivad end imetlema nii üksiktaimena kui suurte gruppidena. Ülikõrgete ja kõrgete püsikute abil on võimalik luua üsna eksootilisi aiaosi ning nn salaaedu. Enamus neist on ka suurepärased metsaaia taimed. Ülikõrgete püsikute ainsaks puuduseks on see, et nad taha väga hästi mahtuda väikeaedadesse.

ILM OLI

täna heitlik, vahelduvate meeleoludega. Hommikune tugev tuul tõi kaasa esimese lehesaju. Neid lendles kõikjal pargis ja ümber maja. Vihmasadu. Päike ja kuldne sügis. Rahe. Vikerkaar. Ja jälle päike. Nagu polekski midagi olnud.
Õhtusest jalutuskäigust aga selline leid. Üks pihlakatest, mis annab varju turbapeenrale, on paari päevaga otsustanud kasvatada endale sellise seenemiku või päkapiku.
Suviselt kelmika kübara varju on ta peitnud oma näo,
aga jalakesega toetub kindlalt tüvele.

SÜGISHOMMIK

Juba mitu päeva imetlen neid sügishommiku pikke varje, mis oleks nagu rööplükkega tehtud. Oli vist niisugune asi kunagises koolimatemaatikas:) Pole enam kuskilt kontrollida ka. Ei hoia ju saja-aastaseid õpikuid alles. Aga nagu alati tulevad head mõtted miskipärast liiga hilja. Õhtul otsustasin, et hommikul pildistan neid kindlasti.
Aga tänane hommik oli hoopis niisugune. Kui tavaliselt on udu piimjas, siis täna ümbritses meid paks hallus
ja absoluutne tuulevaikus. Niisugune tühjana tunduv pulk on siis lipuvarras.
Kella 9 ajal oli pilt aga juba niisugune, aga varjud kahjuks jah, juba hoopis lühemad kui peaksid. Ja kased muutuvad silmnähtava kiirusega kollasemaks.

Suhtelist sooja on aga ikka veel vähemalt kuu aega. Talvekülm ei saabu niipea.

SÜGIS VÄRVIB

Siin, maal looduse keskel elades olen õppinud hindama ja armastama sügist. Just niisugust nagu tänasel pööripäeval. Päikeselist ja värvilist. Kui palju aastakümneid on ta mul nägemata jäänud. Olen seostanud teda varem vaid pimeduse, vihmamärja asfaldi ja poriga.

Nüüd on ta minu jaoks on küpsuse, viljakuse, rahunemise ja tarkuse aeg.
Puud, mis suvel rohelistena pakkusid eelkõige turvalisust ja kuumavarju, näitavad nüüd oma tõelist ilu. Nad on talletanud endasse kogu suvepäikese, mida nüüd nii pillavalt ja heldelt jagavad. Nende värvivikerkaarest ja särast aimub elujõudu ja andmisrõõmu. Ja kuigi nad valmistuvad üürikeseks puhkuseks, sisaldab see endas enam tärkamist ja elu kui kadu ja kõdu. Igas loodud seemnes, viljas ja võrses peitub uus algus, mis vaid ootab järgmise kevade sooja puudutust.
Päikeselise sügisilma mahe tuul, leebe päike ja soojad värvid moodustavad võrgutava koosluse. Ja vihm! - nii vajalik janustele karastumiseks. Loodus on kõik korraldanud targalt ja tasakaalus olevana.
Sügishommiku kargus ja värske õhk, kastemärjad puud mähkunud kõige peenematesse päikeses sätendavatesse siidlooridesse
Veel ei ole sügis haaranud kõiki oma pintsleid ja värve. Mets on täiesti roheline, vaid üksikud puud hakkavad suurest rohelisest massist eristuma
Ka aias võib imetleda erinevaid hallikas-, sinakas-, kollakas, sügav- ja tumerohelisi toone
ning samas hõõgub päikeses väikese lõkkena alles istutatud äädikapuu,
läätspuu aga pakub värsket salatirohelist

kontpuu on suvel igavast, märkamatust põõsast muutunud loitvaks pilkupüüdvaks uhkeldajaks
ja isegi hall sätendab ja särab hõbedaselt.
Harilik pihlakas on endale üle tõmmanud pronksi rüü,
kaskedele on ilmunud esimesed kollased lehed,
aga harilik vaher eputab juba kuldses-oranzis kleidis.

Lõhislehine tamm on muutunud veel rohelisemaks kui suvel

ja temast mitte kaugel kibuvitsa heleroheline suurte tumepunaste viljadega,
aga koehne pihlakas on lookas lumivalgete marjade all
Pruunid-kollased naabrid ootavad vaid korjamist.
Siin aga on sügis otsustanud näidata tõelisi jõuluvärve
Kui ma varem lugesin ja isegi soovitasin ka ise inimestel mõelda aia rajamisel põõsaste sügisvärvusele, mõtlesin ma seejuures salaja üsna tõsiselt, et ei tea, mis need veel peaksid olema. Aga nad on!!! Nii palju erinevaid värvitoone kui sügisel kukerpuudel, pole vist ühelgi teisel põõsal pakkuda.

Ei puudu sügiseselt paletilt ka sinakad toonid
Sügispäike on paitav, soojendav ja õrn. Ja nii ei mõtle ainult mina....
Suvi on nagu metsik kosk, mis värvidest, lõhnadest ja häältest küllastatuna pulbitseb ja aina tormab tohutu kiirusega ülepeakaela edasi. Sügis on voogamine, kulgemine, päralejõudmine.

Tere tulemast täna kell 18.44!