KÜBARAMOORID JA PUDELIHARJAD

Eredate värvide ja südasuviste õite aeg hakkab otsa saama. Aed hakkab tasapisi rahunema. Lõpetanud on päevaliiliad ja liiliad, suure kuumaga nende pildistamiseni ma ei jõudnudki. Floksid alustasid tänavu tavatult vara, esimesi õisi nägin 2.juunil, osa sorte on nüüdseks samuti lõpetanud.
Hilissuve ja sügislilli on meie aias suhteliselt vähe. See on sedasi jäänud ajast, mil me veel linnas elasime. Meil oli küll päris palju sügisastreid, aga nende õitsemist me peaaegu ei näinudki ja seetõttu jagasin ma nad enamvähem kõik ära. Kogu eelmine jutt ei tähenda seda, et meil praegu midagi ei õitse. Täies õies on veel vaigulilled, osa flokse, laikellukad, mitu sorti neiusilmi, liatris, kilpkonnalilled, astilbed ja veel palju muudki. Mitmendat ringi õitsevad kibuvitsad ja need mõned roosid, kes meil kasvavad. Nende fotosid olen ma aastate jooksul küllalt postitanud ja täna ma seda ei tee.
Suurte värviliste õite asemel eelistan ma eriti sügisel imeliku kuju või väga huvitava värvusega õisi, sest tooni annavad juba suve teise poole põõsad ja peagi hakkavad ka puud värvuma. Väikeses aias püsikuteta sügisel hakkama ei saa, suures aias kaovad nad lihtsalt ära ja seepärast ei tunne ma neist ka erilist puudust.
Mulle meeldivad väga erilised kübarad, aga ma ei saa aru, miks ma neist korralikke pilte ei saa. Ikka on mingi tuul neid liigutamas.
Kõrge, jõulise kasvuga punane siilkübar (Echinacea purpurea) `Green Wizard` on tõeline veidrik. Kroonlehtedeta  korvõieke polegi nagu õis, aga ometi meelitab ta igasugu kimalasi ja liblikaid

 Seelikheleenium (Helenium puberulum) `Autumn Lollipop` on aga tõeline pettumus. Kübarake on tal küll vägagi huvitav, aga millegipärast lamaskleb see seelik väga lohakalt pikali maas. Võibolla on ta lihtsalt veel väga nooruke ja järgmisel aastal ehk muutuvad ta õievarred tugevateks ja nii seisukindlateks nagu kõik kirjeldused lubavad.

Seevastu   sügisheleenium (Helenium autumnale) `Tie Dye`on oma mitmevärviliste õitega tõeline pärl. Tegelikult meeldib mulle heleeniumide teine nimetus säralill hoopis rohkem, see iseloomustab nende rõõmsat olemist hoopis täpsemalt.

 Karvane päevakübar (Rudbeckia hirta) `Cherry Brandy` on oma leegitsevate õitega lihtsalt nii ilus, et teda võib igas postituses näidata. Mida päev edasi, seda uhkemaks ta muutub.

Tõeline leid on tänavu vitsaster (Aster laterifolius) `Lady in Red`. Ta õisi pole ma veel näinudki, aga juba tema lehestikust piisab, et tast rõõmu tunda.

Küljelt paistab ta pigem õhulise põõsana kui püsikuna

Talv viis meilt kareda päikesesilma (Heliopsis helianthoides) `Lorraine Sunshine`. Et ma olin teda sõpradele jaganud, sain ma oma puhmiku lapsukese kevadel  küsimata tagasi

Harilik raitaster ( Boltonia asteroides var. latisquama nana) meeldib mulle eelkõige oma hoiaku poolest enne õitsemist. Ta varred on nii tihedalt koos, et ta mõjub kaugvaates kääbuskasvulise sammasja okaspuuna. Õitsema hakates aga õievarred eemalduvad üksteisest ning puuke muutub armsate pisikeste õitega püsikuks :)

Minu tõelised lemmikud on suve teisel poolel puhkevad põõsad.
Lepalehine kletra  (Clethra alnifolia) `Ruby Spice`

Lepalehine kletra `Rosea`

Lepalehine kletra `Hummingbird` sai kevadiste öökülmade ajal pisut kannatada, aga ta taastus kenasti ja on samuti peagi puhkemas

  Teravalehine diervilla e. takispuu (Diervilla sessilifolia) ´Cool Splash´ käitus tänavu kevadel kummaliselt. Kirjulehine põõsas oli äkki muutunud täiesti roheliseks, nii, et esimese hooga ei tundnud ma teda äragi. Umbes kuu aja pärast hakkas ta oma tavapärast välimust taastama. Kollased õied sulanduvad kokku lehevärvidega.

Kõige suuremat puudust tunnen ma tänavu sinisest habeõiest. Viis aastat kasvanud ja õitsenud põõsale tänavune talv ei meeldinud. Üle hulga aja oli ta esimene puittaim, kelle kaotasin. Ma muretsen ta endale kindlasti uuesti tagasi. Ehk peaksin ma  mõned kübarakesed ka juurde muretsema, olen neid näinud päris huvitavaid.

SASIPEAD

Kuigi aias on üsna rohkelt õisi, otsustasin teha värviliste vahele mõne rohelisema ja rahulikuma teemapostituse
Kõrrelised on mulle alati meeldinud ja neid on meil olnud hoopis rohkem kui praegu. Aga suurest hulgast liikidest loobusin siis, kui nad end arutult laiali külvama hakkasid ja kimbutama hakkas maa puudus. Alles jäid tollest ajast
Hiina siidpööris (Miscanthus chinensis)

ja kamm-soohein (Spartina pecinata syn. S.michauxina). Mõlemad on vallutanud päris suure pinna. Oleme neile seda ka võimaldanud, sest ainult siis pääsevad nad tõeliselt mõjule.Mõlemad on meilt rännanud mitmetesse aedadesse ajal, kui neid veel saadagi polnud. Praegu erineb nende lehestik esmapilgul vaid kõrguse poolest. Nende hiilgeaeg saabub üsna pea ja  õisikud on neil väga-väga erinevad.

Veidi hilisemast ajast kasvab meil harilik sinihelmikas (Molinia caerula) `Overdam`

Mõned aastad tagasi aga hakkas kõrsi aeda tasapisi juurde tekkima. Hiina siidpöörise `Zebrinus´ pisike üksik kõrreke on kasvatanud päris arvestatava puhmiku. Talvitub ta meil katteta.

Lehestik veidi lähemalt

Eelmise aasta sügisel julgesin soetada hiina siidpöörise sordi `Goldbar`. Ka tema jätsin katteta, nii toimetan ma ka kõige õrnematega. Talviste vihmasadude ja lumeta külma ajal mõtlesin küll, et selle pisikese eluiga jäi meil küll väga lühikeseks, aga õnneks ma eksisin.

Tarnasid armastan ma ka. Neid, kes ei külva nagu metslased,  oleks päris palju juurde vaja
Luhttarn (Carex elata) `Aureus`

Paruktarn (C.comans) `Bronze Curls` on hästi elanud nii sügavas hanges kui lumeta talvel.

Jaapani tarn (Carex morrowii) `Silver Spectre` on samuti alles kevadine uustulnuk

Palmlehine tarn (Carex muskingumensis) `Silberstrif``  kasvab meil aga ilmselgelt valel kohal. Ta vajab hoopis rohkem päikest ja kuivemat pinnast, aga mis teha, ükski prohvet pole kuulus omal maal :) Nüüd rändab ta küll otseteed päikeseaeda.

Harilik alang `Red Baron` on veel väike, aga pidas siiski tänavusele talvele vapralt vastu

Tänavu kevadel saadud roog-sinihelmikas (M.arundinacea, õigem on M.caerulea subsp.arundinacea) `Windspiel` tõotab tulevikus uhket vaatepilti.

Liiv-lembehein (Eragrostis trichoides) on minu jaoks täiesti tundmatu tegelane. Tänavusest külvist on kasvanud arvestatavad taimed, istutasin neid mitmesse erinevatesse kohtadesse, et aru saada, kus nad võiksid end kõige paremini tunda.

Nemad aga peavad aiast välja rändama, sest nende järeltulijate rohimine on päris suur peavalu.

Tinglikult kuulub siia postitusse ka harilik luga (Juncus effusus) `Spiralis` Kui ta meil esmakordselt aias oli, hävis ta ühel põua-aastal. Nüüd on tal hoopis sobilikum kasvukoht ja loodetavasti ei juhtu nendega enam midagi.

Veel on kasvamas teravaservaline kastik, habe-stepirohi ja vitshirss `Heavy Metal`, aga nad on nii pisikesed, et neist mõnest kõrrekesest pildil eriti aru ei saagi.
See, kus hakkavad kasvama madalakasvulised, on meil selge. Juurde aga tahaks ka päris palju kõrgemakasvuliste uusi sorte, aga neile pole enam sobilikku kohta. Mul mõlgub peas küll üks mõte, mille eile õhtul ka välja ütlesin....Eks näis :)

ÕHTUNE VAATEPILT

Tänase küllalki sooja, sombuse, tuulise ja vesise päeva lõpetas õhtul kell  20.22 suure saju ajal säärane looduse vaatemäng. Sellise laia särava, silmipimestava ilmutuse jäädvustamiseks mul akna pesemiseks enam aega polnud

teda oli terve suur kaar. Kahjuks pole mu kaamera veekindel, seega tuleb leppida vaid alguse ja otsaga. Kaare sisemus sädeles erkroosast pastelse roosani ning värvis osa lehtpuid kollakasroheliseks.

Vikerkaared püsisid 14 minutit, seejärel vajus kogu ümbrus vihmahallusse.

VIHMAMÄEL

Laupäeva hommik oli tuuletu, päikeseline ja mõnusalt soe. Ära oli vaja istutada paar kingituseks saadud suurt puud ja pisike kuusk. Meil oli küll juba olemas pärnvaher, aga keegi ilmselt teadis, et ta on üks mu mehe lemmikpuudest ja tõi talle endapikkuse suure tegelase. Et ta koore ilu tuleb välja enamvähem varjus kasvades, leidsin talle koha varjuaia lähedal.
Pärnvahtra (A.tegmentosum) puitunud tüveosa

ja ilus lehestik. Puu noored oksad, mis hiljem samuti triibulisteks muutuvad, on hallikasvalged

Uurisime, kuidas sealsetel asukatel läheb. Jäin nähtuga rahule, kõik taimed on juurde võtnud nii pikkust kui laiust. Suurima juurdekasvuga on printsessipuu, ta on end sirutanud 1m 17cm kõrgemale kui oli, ulatudes nüüd üle mehe pea ja tundub, et ta ei kavatsegi veel kasvamist lõpetada. Tegelikult peaks ta hoopis puitumisele mõtlema. Lehe mõõdud 50x51cm

Rippülase (Anemonopsis macrophylla) seemnekuprad on kui pisikesed pärlid

Tahtsin pildistada trompetipuu puhkenud õisi, aga pisike vihmasabin ei lasknud seda teha.
Edasi läksime istutama `Dundangat`. Kääbuskasvuliste kuuskede koduks on kiviktaimla. Ma lihtsalt ei saa aru. Seda peenart on tänavu küll kõige rohkem rohitud, aga ta on nii paksult osja täis nagu oleks keegi teda sinna istutamas käinud. Seal oli veel teinegi hukas koht. Kuuri seina ääres kasvanud siberi elulõng oli end keeranud ümber meie esimesena istutatud mägimänni nii, et see hakkas juba lämbuma. Vanemate okaspuude häda on see, et neil mingil ajal hakkavad laasuma alumised oksad. Kogu see nurk nägi nii armetu välja, et mees tõi sae ja oksakäärid.

Laasitud ja puhastatud puu saab nüüd hingata, kenasti paistab välja ka kõige vanem harilik kadakas. Täiesti uskumatu, et kunagine 5cm pikkune oksake on kasvanud selliseks üle katuse kõrguvaks hiiglaseks.

Kui juba terariistad käepärast, oli vaja veidi taltsutada ka läbipääsu sulgenud ja mikrobiootat matta ähvardanud võsund- kontpuud `White and Gold` Mulle küll meeldivad põõsaste kaarjad oksad, aga igal ilutsemisel olgu ikka oma piirid.

Nüüd saab siin jälle vabamalt  liigelda

Ega me enamat jõudnudki, pagesime vihmavarju. Tunni pärast korjasime märjad oksahunnikud äraviimiseks kokku. Osjapõllu rohimine tuli jätta pooleli. Vaevu jõudsin riietevahetamiseks tuppa, kui tuli järgmine ja hoopis tigedam valing. Ma ei saa vaid ühest asjast aru. Kuumalaine on möödas, temperatuurid suhteliselt madalale langenud, mida paganat on nüüd veel seal kõrgustes lahendada, et kõigi sadudega kaasneb ka äike.

Peale rahe ja äikese tuli taevast veel 3 korralikku sajuhoogu. Multšimata iiristeosa lainetas, muru lirtsus. Töötegemisega oli eilseks lõpp. Enne päikeseloojangut kõndisin küll ringi ja tegin mõned pildid, aga need ootavad järgmist postitust.
Õhtul hakkasin oma ilmamärkmeid uurima. Kui pool Eestit vaevles veepuuduses, siis mõned päevad tagasi selgus, et meil on maa märg 90cm ja veel sügavamalegi.
Juunist pole mõtet midagi kirja panna, kuu oli jahe ja vihma rohkem kui kuivi päevi.
Juuliga on teine lugu. 1.07-3.07 sajupäevad. 6.07 korralik äikesevihm, 14.07 uduvihm, 16.07 äikesevihm koos rahega, 18.07 mitu head seenevihmahoogu, 20.07 äikesevihm, 28.07 õhtusele äikesehoole järgnes öö läbi kestev sadu. 29.07 äikesetorm (olime külas), järgnenud sadu kestis jälle hommikuni.
09.08 hommik algas vihma ja temperatuurilangusega, saime sõita igatsetud kokkutulekule, meie äraolekul oli hooti sadanud terve päeva. 11.08 sadas varahommikul 3 tundi, 12.08 terve öö. Ja siis eilne 16.08 survepesu meenutavad sajuhood.
Meie küll viriseda ei või, pigem peaksime väga tänulikud olema. Kuigi osa sadusid jäi kuumaperioodi  15.07 kuni 08.08, siis meie aed oli kogu aeg kastetud.
Paar kuiva nädalat lasksid mehel toimetada puiduga.
Mustade kuuskede juures üle 10 aasta seisnud pink oli oma elu ära elanud ja rändas lõkkesse. Vana asemel on nüüd samasugune, aga uus.

Uue lõkkeplatsi juures on nüüd euroaluste jääkidest multifunktsionaalne pink-laud. Nii, kuidas parasjagu vaja on.

Tänane hommik sarnanes eilsele. Ilmateade lubas päikest, mõnusalt sooja ilma, vihma vaid kohati. Pilvedest midagi paha ei paistnud

Eile jäi istutamata nokjalehine saar (Fraxinus chinensis var. rhyncophylla). Suur, imeilusate veidi sinakate lehtedega suur puu.

Istutasime ümber mingis hingevalus elanud pajulehise tamme. Sel korral kasutasin traate, sest mina nendeta naljalt veesoontele ei satu ega istuta. Kunagi käisin ma metsas uurimas, kuhu puud end ise külvanud on ja absoluutselt kõik tammed kasvasid veesoontel. Seega tuli ka temale paar meetrit eemal õige koht leida. Ehk hakkab tal nüüd veidi parem.. Taustaks, et puuke üldse välja paistaks, panin veekanistri.

Peale istutamise vaatasin pargipoolel veidi laiemalt ringi, kuumaga ma seda ei teinud. Kuigi pildistasin ka okaspuid, siis neist täna juttu ei tule.
10 aastat tagasi imeliku kõverikuna istutatud harilikust pöögist (Fagus sylvatica) `Purpurea Pendula` on kasvanud imelise haabitusega punast, läikivat heinasaadu meenutav põnev puu.

Sel aastal on umbes 2-meetrise juurdekasvuga üllatanud harilik vaher `Drummondii`. Kuigi ta on meil kasvanud juba 7 aastat, on sel aastal esmakordselt selgelt märgatav, et ta alumised lehed on kuldsekirjud, nooremad ülemised aga valge raamistusega.

Paremal laialehise pärna püramiidvorm, esiplaanil lõhislehine pärn. Nende lehti ma enam pildistada ei jõudnud. Taevas hakkas vihmakaarest midagi tõotama.

Ja siis ta tuligi, kohe väga kiiresti. Sadu kestis keskpäeval mitu tundi ja ikka koos kõmisevaga. Sellele esimesele on järgnenud mitu lühemat ja kestvamat hoogu. 2 km järve poole pole mitu päeva tulnud piiskagi, kuiv on olnud ka orgudes, üle maantee asuvates taludes ja lähikonna alevikus. Sel aastal elamegi nagu mingil üksikul, teistest eraldatud saarel. Täpsemalt vihmamäel.
Ja siis veel see igahommikune "kohati". Risti või uueks talunimeks "Kohati" :)
Pahandada polegi midagi, eilsed, tänased jälle hoolega kastetud.
Aga - `Dundanga´ jäigi istutamata ja koju on veel jõudmata 3 männikest :D

HARILIK TROMPETIPUU

Eile polnud veel midagi, aga täna.... Peale nelja ülitugeva paduka on õied küll räsitud, aga ikkagi :) Pungi on tal veel piisavalt, ehk saan peagi õitest ka parema pildi

Eestikeelse liigiepiteedita budleia (B.weyeriana) `Sungold`

Sellised uudised siis täna

PÄIKESETÕUSUL

Nädala keskpaiku oli üsna selge, et meie sel aastal Aalujate kokkutulekule sellise kuumusega sõita ei saa. Et kraadiklaas kruvis kogu kuu alguse näitusid aina kõrgemale ja kõrgemale, organiseerisin kenade kullerite kätte sõpradele lubatud taimed. Veel reede hilisõhtul, kui leitsak oli muutunud täiesti talumatuks, tegime ettevalmistused väikese virtuaalkonverentsi korraldamiseks, et ma saaksin kasvõi pisikese osa kokkutulnute rõõmust.
Laupäeva hommikul ei saanud ma ärgates isegi aru, mis toimub. Kell oli küll juba 6.45, aga väljas oli nii hämar kui hilissügisel ja kuulda oli vaid mõistetamatut ladinat. Millal sadu algas, ei tea, aga hoolikalt kastetud olid ka suurte puude alused ja kraadiklaas näitas vaid 16,1C.
Jesssss! Kiire dušš, lonks kohvi jaaaaaa...hopp! Läheme! Kaasal pidi silmad pealuust välja kukkuma :D Pole siin miskit. Püksid jalga, autole hääled sisse ja sõit Päikesetõusu tallu võis alata.
Mõnus sõit, jahe õhk, kus rohkem, kus vähem vihma ja peamine, kõrvetav päike oli kolinud kenasti pilvede taha ja püsis seal siivsalt terve päeva.
Kohale jõudsime viperusteta, kui mitte arvestada seda, et jäime pidama vast paarsada meetrit enne  tallu sissesõiduteed hirmuga, et olime juba kuskilt mööda sõitnud. Mõned telefonikõned ja sai seegi asi korda.
Varasemad virgemad ja töökamad olid juba usinasti ametis paekivilahmakatest müüri ladumisega. Esimesed emblemised ja päristutvus seni vaid blogi kaudu sõbraks peetuga. On ikka hoopis teine asi, kui nime taga ka silmi oled näinud, oskad lugudele ja näidatud aiale ka hinge sisse saada. Mulle meeldib tänavune otsus, et natuke võiks ju ka mingi tegevusega aidata pererahval aiatöödega edasi saada. Päris pikk müürijupp valmis seekord ju mõne tunniga. Pärast jätkus aega nii lobisemiseks kui ringivaatamiseks ja huvilistele ka savi mätsimiseks.
Ma võin olla veidi isekas, aga olen väga rahul, et oma taimekasti varakult ära sokutasin. sest muidu olekski ehk parimad sõbrad tulemata jäänud. Ma tunnen neile küll kaasa reisi alul toimunud õnnetuse pärast, aga lõpp hea, kõik hea ja ma olen kindel, et ka nemad on rahul, et ei pidanud tagasi koju minema.
Täiesti lahutamatu kokkutuleku osa- taimevahetus on omaette ooper, käima läheb see virtuaalselt üsna varakult ja lõpeb suure madina, õhina ja ahhetamisega kokkutulekul. Saamis-ja andmisrõõm, viimane neist ikka suurim.
Ma ei räägigi siin alati rikkalikust hõrgutistega kaetud lauast ja pererahva poolt valmistatud maitsvast lõunasöögist, see kõik on alati kordades etem kui mingis gurmeerestoranis
Üritus oli suurepärane, ülivõrretes tänusõnad kuuluvad aiale ja pererahvale, kõigile kokkutulnuile ja taevale, kes mulle tegi vist suve suurima kingituse.
Kaasa jäi enamusest ilma, sest tema otsustas tunde kuskil järvel ulpida, aga igaüks peab saama, mis igatsetud :)
Nii väga tahtnuks ma sõita ka veel ühte Kunda aeda, aga pidime läbi põikama hoopis Lepnast, kust saime kätte hädatarviliku atribuudi. Kodutee kulges vihma jälgedes, kogu Jõgeva maantee auras ja madalamais kohtades saatis meid tihe udu. Koju jõudsime täpselt 22.30, siin oli sadanud suuremate ja väiksemate vahede ja hoogudena terve päeva. Ja mitte ainult aed polnud korralikult kastetud, head haldjapoisid olid ära parandanud ka meie logisema kippuva välistrepi.
Nüüd lähen uudistama oma taimekasti. Ega ma praegu veel teagi, mida see täpselt sisaldab. Püüdsin küll väga tagasihoidlik olla, aga ju mingid soovid mul siiski olid. Kindel olen vaid endapikkuses lumepuus, mis suurte raskustega autosse paigutati, ühes haruldases sõnajalas ja helkivas kibuvitsas.
Kahju, et päris pikk päev lõpptulemusena nii lühikeseks osutus, aga muljeid ja saadud soojust jagub see-eest küll kauemaks.
Aitäh kõigile kõige eest!
Ja täna ma ei sõidaks kuhugi. Varjus 26,7C, aga ereda päikese ja niiskuse tõttu on ka see temperatuur päris hull.

HÜVASTI, JUULI!

Nii vihma, rahet, äikest,tuulevaikust ja tormi, jahedamat ja ülikuuma pakkunud juuli on sedakorda ootamatult ruttu läbi saanud.
Kuusse mahtus üksjagu palju üritusi sarjast "kodus ja võõrsil". Käidi külas siit-ja sealt, head aedlejad Harku ja Mahtra aiaseltsidest, Viljandi-ja Valgamaa seltsita aiahuviliste seltskonnad, üksiküritajad.  Mõnusad kohtumised ja taaskohtumised saavad kahjuks alati liiga kiiresti otsa.
Ise tegime pisikesi sutsakaid lõuna-ja põhjasuunas, ei teagi, kuidas need ilmakaared nüüd täpsemalt asetsevadki, aga kuskil nad ikka on.
Kaks sõitu Taga Tallu. Enamusel nähtud armas, kodune ja huvitav aed, pererahvast ja muist elukaist rääkimata. Mu noorim tütar iseloomustas aia olemust vist kõige täpsemalt- imetlusväärne, äärmiselt põnev ja üllatusterohke koht.
Mu meelest on seal ju ometi kõik paigas, aga järjest midagi tõstetakse ja paigutatakse ja luuakse, ega rahmeldamine tohi lõppeda. Viimasel külaskäigul saime lisaks aiale suure elamuse ka looduse korraldatust. Äikesetorm raske, sutsukese rahet sisaldava vihmavalinguga. Tagasiteel tuuseldava tuule murtud puud ja kruusateedesse tekkinud kanalid-kraavid. Kodu piiril tervitasid meid lastele tantsu õpetavad sookured. Oli see vast vaatepilt! Aga nagu alati, elu kõige imelisemate sündmuste jaoks pole mitte kunagi kaasas kaamerat. Ja kas peabki, seda, mis hinge jääb, ei saa hingetu aparaat ju ometi kuidagi jäädvustada.
 Nüüd lõpuks võime oma aiahooaja ka ametlikult avatuks kuulutada, jõudsime lõpuks teha tiirukese ka Järvselga. Aed, taimed ja tema perenaine, päris pikalt mõnusat lobisemist - lõpuks ongi suvi nagu päris. Seda, et Järvseljata ei saa kuidagi ja taimla külastused on kohustuslikud kõigile aedlejaile, tõendas ka põgus ja ootamatu kohtumine meid väljavahetanud Kiwamehega.
Ostma me sinna kuumaga ei läinud, aga päris kahe palja käega ka ei tulnud, üks kohake ootas juba ammugi mandžuuria elulõnga.
Tsiili külaskäik ja õhtune tagasivisiit jäi küll juba augustisse, aga ülestähendamiseks sobib siia ka. Esimene kuupäev ongi alati lihtsalt üks kuudevahetuse üleminekuvärk. Oleme Peedimäe noores aias käinud küll korduvalt, aga ma pean iga kord ikkagi üllatuma, kuidas rämpsust korralikult koorimisel ilmub üha selgemalt välja briljant. Perenaisel selge siht silme ees, kuidas liita ja ühendada ja edasi toimetada, mida võtta, mida jätta, kuhu vaated, kuhu saladused.  "Ristilaps" (Oo,  ei, mitte mina ei mõelnud seda välja, aga kuidagi nii huvitav kompliment meile tehti :) )on kasvanud kauniks noorukiks, kellel ees hiilgav tulevik.
Mis meil endil siis toimub? Aed õitseb maruliselt ja muru kasvab mühinaga. pool kuud on küll olnud kuum ja meeletult kuum, aga oleme ka korralikult kasta saanud, küll tunde, küll terve öö ja siiani vähemalt siinkandis meie küll viriseda ei tohi. Kõik on rammus ja roheline. Kahjuks on paljud põllud saanud korralikult räsida ja mõnelpool tundub, et lamandunud ja sassis viljast pole koristada enam midagi.
Oli hetk, kus me istikuplats oli täiesti tühi ja isegi kaasa pidi küsima, et kuhu me küll jõudnud oleme :D Aga pikaks seda õndsat tühjust ei jäetud, ikka poetatakse sinna midagi ülihuvitavat. Hea, kui on sõbrad, kes jagavad, külvavad ja potistavad ja kuskil kaugelt ka mingeid eriliselt nummisid hõrgutisi kohale toimetavad.
Mitmeid kordi üle paitatud kaks uut okaspuud. Park enam eriti palju suuri puid ei mahuta, seepärast olen hetkel peatuma jäänud puittaimede väiksematel vormidel.
Lühiokkaline, tiheda kasukaga, väga huvitavalt noortest võrsetest omapäraseid rosette moodustav, mis kõik püsti kasvama ei mahu, harilik kuusk `Dundanga`

 mägimänd `Rositech` oleks oma võrsete tippudes justkui tulukesed süüdanud.

Et praegu istutada, rohida ega mingeid ümberkorraldusi teha ei taha, on hetke põhitegevusteks aiamööbli värskendamine. Võõpla, kust on juba läbi käinud mitmed pingid, on sisse seatud pärna jahedasse varju. Väsinud ja noorendatud juppide vahe on märgatav

 Keskpäevane siesta on muutunud tervele perele rutiiniks, kaaslasteks raamat ja valitsevale troopikale korralikku leevendust pakkuv konditsioneer.
Jahedamad õhtud on niitmiseks, mina tegelen pistokstega. Veidi hilja küll, aga ehk on sel aastal loota pikka sügist.
Üritan saada teemapostituste rajale või vähemalt lõviosa fotodest võiksid seda olla.
Augusti sissejuhatamiseks pole paremat floksilõhnast. Tänased fotod on aia varjulisemast osast, ergava päikese kätte ma ei lähe, eks sealsed sordid jäävad järgmiseks korraks.
Sortide paremik pärineb jätkuvalt Vene selektsionääridelt, nad on hinnatud oma tervise ja vastupidavuse poolest terves maailmas.
`Belõi Medved`

Väga silmatorkava värvusega `Krasnaja Shapotška`

`Novinka`

`Lutšistõi`

Suurepärane vanem sort `Wilhelm Kesselring` on end peitnud madalakasvulise, püsikut meenutava aedhortensia `Darts Little Dot` taha

Üpris veider on südasuvel vaadata õitsvat nartsissi. Õievars oli peale tugeva vihma lamandunud, pildi tegin toas. Täidisõieline, mitmeõieline lumivalge `Erlicheer`