SUVEPROJEKT 2011 - saagu sinu tahtmine

Mulle meeldivad suured istutusalad.
Hulk väikesi, hajali pillutatud lillepeenraid pole päris minu jaoks, suures aias võivad nad mõnikord isegi meenutada kalmukünkaid. Muidugi on see maitseasi ja iga inimene teeb oma aeda nii nagu talle sobib.
Vahel on on aga mõnetine suure tükeldamine hädavajalik, minu puhul siis nii, et üldmuljeks jääks ikkagi suur istutusmassiiv.
Juba siis kui oli selge, kuidas need erinevad uued ja vanad püsikutealad ühendatud saavad ja algas pojengide ümberistutamine, juurdlesin ma selle üle, mismoodi saaks katta ka kasvõi väikese osa vanemast aiast. Veidi hiljem 16.07, siis kui olin kätte saanud oma suure üllatuse, ei mahtunud kõik aediirised olemasolevale pinnale ja ma olin sunnitud nad lubama osaliselt ka uuele alale s.t. suurenes rohitav pind, mis mulle sugugi meeltmööda polnud. Tähendab, ikkagi on vaja katta mingitmoodi veidi ka vana ala.
Katmiskõlbuliku taimevalikuga pole probleemi, aga mismoodi pinnakattelt üle minna rohitavale alale, oli küll segane.
Haa:)! mõnikord on meeste laiskusest või kiirustamisest ka kasu. Suures ümberistutamise tuhinas valis mees uude istutusalasse pääsemiseks endale ühe huvitava raja läbi lillede kuigi kümmekond meetrit eemale oli ju ometi just tehtud lausa mitmemeetrine läbipääs. Oleks siis veel üks kord, aga neid minekuid ja tulekuid järjest enam tallatud rada pidi oli ikka mitmeid. Vaatasin seda käimist ja olin endamisi päris kuri, sest ühe mullast jalgraja rohimine on üksjagu raske tegevus ja ega ta väga ilus välja ka ei näe, pealegi näitab üle lillede karglemine nende vastu üles suurimat lugupidamatust. Et see vanade pojengipuhmaste ülessangutamine just kerge tegevus polnud, hoidsin aga oma suu kinni.

Siis turgatas, et kui tahetakse rada, siis olgugi rada, ainult, et ta tuleb ka korralikult vormistada ja seega on siis lahendatud veel ühe aiaosa katmine.

29.07 vedasin rehaga ette tulevase tee asukoha.

Samal päeval istutasime ümber veel mõned suuremad ettejäävad taimed ja teiselt poole avanes vanemale osale uus vaade.
04.08 sai paika esimesed 30x30 kõnniteeplaadid, algas nende loodimine ja siis ka jälle aluskatte paigaldus. Plaate proovisime paigutada mitut moodi, aga nii sai ta kõige rahulikum, mugavam ja põhjendatum.

Tee iseenesest oli valmis mõned päevad varem, aga lõpliku väljanägemise sai ta 12.08 hilisõhtuks.

Teiselt poolt. Eks ta ole praegu veidi kalgi väljanägemisega, aga järgmisel aastal peaksid ta servadesse istutatud taimed üldmuljet pehmendama ja siis pole ta sellel kohal ka nii domineeriv.

SUVEPROJEKT 2011 ehk kivid, trepid ja teed

Juuli teise poole kuumus ei lubanud meid oma töid nii jätkata nagu oleksime tahtnud, sest istutamine, eriti ümberistutamine oleks siis olnud selge hullumeelsus. Kui terved päevad olid maha lebotatud, siis õnneks veidi jahedamad õhtud lubasid ikka üht-teist teha.

Iga tee peab kuskile viima. Peale suure tiigi valmimise tekkisid meil aeda aga sellised rajad, mille lõppu jõudes tuli lihtsalt tagasi pöörata. See tundub aga kuidagi väga loomuvastasena, isegi lootusetust tekitavana. Kuna meie aias on vähe ühekõrguseid pindu, on mugavamaks edasiliikumiseks nii mõnessegi kohta vaja tekitada astmed. Ja siia põõsastikku sai peita piki tiigikallast kulgeva ringtee


mis jätkudes tuleb alla sellisest trepist. Kivid valisime nimelt sellised veidi lohklikud, need jätavad mulje iidvanadest astmetest. Ja nüüd saab seda veekogu vaadelda igast küljest, alt-ja ülalt. Selleks tööks kulus mehel 2 õhtut, valmisid nad 1.augustiks

Järvetaguselt teelt oli vaja mingitmoodi saada ka päris uuele osale, sest seal ootasid teeks saamist juba kohale asetatud kiviplaadid. Vaja oli veel üht treppi, sest üle müüride juba nii lihtsalt ei roni.

Kuna augusti alguses oli paar sombust päeva, istutasin loodava tee kõrvale mõned põõsad- kletrad, diervilla, ühe kääbuskasvulise sireli, poolvarjust istutasin päikese kätte ümber ka sügisel õitsvate kukeharjade sordid. Taimi küll kastsin iga päev, aga, et mullapind oli veel väga kuiv, siis katta seda osa veel ei saanud, sellega oleksin ma taimedele pigem halba kui head teinud.

Järve poolt vaadates valminud trepp näeb välja selline. Ega sest lähedalt eriti aru saagi, mismoodi ta seal asetseb ja kuidas müüriga seotud on:)

Et augusti teise nädala alguses sabistas veidike vihma, katsid mees ja noorem tütar täisistutatud koha enne kui pinnas oleks jälle kuivanud. Kasutasime ikka end väga hästi õigustanud ajalehti ja kergkruusa. Nüüd peale suuremaid sadusid kontrollisin, pinnas on katte all parajalt niiske ja taimede eluks väga sobilik.

08.augustist näeb triitoni kõrvalt veeni kulgev tee välja selline, veidi paistab tee lõppedes ka treppi. Nüüd on aiast likvideeritud kõik umbteed ja tupikud, aed on teekonnaks saanud.

PROJEKTIVÄLINE ehk nagu punane rätik härjale

Hunnikud on ühed imelikud asjad. Kuigi peale nende mingiks otstarbeks tekitamise tuleks nad ära kasutada ehk ära kaotada, on neile hoopiski omane paljuneda ja suureneda ja end püsivalt sisse seada.
Kõige jubedam neist oli minu jaoks ükskõik mis ilmakaarest või aiaosast vaadatuna kord suurenev, kord veidi vähenev, aga mitte kunagi kaduv hunnik, mille kohta kõik teised seletasid, et see olevat äärmiselt vajalik lõkkeplats, aga minu arust oli ta meie õue kõige ehtsam peletis. Mida koledamaks ta minu jaoks muutus, seda rohkem ta end mu vaatevälja sättis ja seda rohkem ta mind ärritas.
Võiks ju olla päris heas vaated kui neid ei lõpetaks säärane asjandus

Isegi vanast aiaosast vaadates oskas ta mulle otsa vahtida:(

Hunniku kõrvale tekkinud labidas laseb oletada, et mu igapäevasest virinast on vist kasu olnud:)

Täna õhtuks on ta siis lõpuks kadunud:)

Et ta mitte kunagi ei mõtleks selle kohale tagasi tulla, istutasin sinna ruttu-ruttu ühed pisikesed vahtrad (A. micranthus), kes kohe ootasid säärast tuhahunniku aset. Jaapani mäenõlvadelt pärit lubjalembid ei kasva meil kindlasti suurteks puudeks, vaid jäävad tõenäoliselt keskmisekasvulisteks põõsasteks. Ma loodan, et nad meil ikka vastu peavad, sest olen neid mitu aastat karastanud ja kõikvõimalikul viisil väntsutanud.

Hoopis teine asi ju:)

Ma ei tea, kuidas teistel, aga meil tekib seda põletamist vajavat kraami iga veidi aja tagant ja üks säärane koht peab majapidamises loomulikult olema, nüüd valisime säärase, kus ta kedagi ei sega.

SUVEPROJEKT 2011 - ümarad numbrid

Neljakümneni on pisut veel aega. Ühel ilusal päikeselisel oktoobripäeval 1971 kutsusid mu vanemad meid vastostetud talukohta vaatama. Kuupäeva, mil esmakordselt seisin keset õue ja takseerisin ümberringi valitsevat kaost, ma enam ei mäleta. Armastus esimesest silmapilgust see polnud, äratundmine saabus veidi hiljem, siis kui puude tagant mets ehk võsa ja varemete vahelt silmapiir paistma hakkas:)
Küllap tulevad siis nüüd heietused, et kuidas kõik oli ja kulges. Hoopiski mitte. Kuigi mäletan ma ju kõike, pole ma minevikku klammerduja. Mis olnud, see olnud, mis läinud, see läinud, mis tulnud, see tulnud.
Praegu on vaid veider mõelda, et mu ema-isa olid siis nooremad kui mina praegu ja mu vanim laps on täna 20 aastat vanem kui mina siis.
Seda küll, et peentest vitsakestest ja pisikestest nutsakutest on kasvanud juba päris suured puud.

Olgu nende arengutega nüüd kuidas oli, aga 2001.aasta 13. augustil hakkas ühe linna 6-sektsioonilise viiekordse kivikarbi eest vurama esimene mööblikoorem maa poole. Kohale jõudsime me umbes kella 15 paiku. Ja see polnud enam selline kevadine või sügisene edasi-tagasi reis nagu neid oli olnud aastakümneid, vaid ühesuunaline pärisekssõit.

Kuidas üks paik, mis on sama elus kui inimene oma hinguse ja soovidega, võib sinusse sööbida või sina teda või tema sind omaks võtta, on üks elu müsteeriumidest ja ega see juurdlemine ja puurimine, et miks ja milleks ja kust see vastastikune kiindumus, sind kuskile edasi vii. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad nagu ka veel paljud muud sündmused inimeste ja vist ka kohtade elus.

Kuigi seda ma nüüd küll ei planeerinud, isegi mõttesse ei tulnud, (talvel ju ei mäletanudki neid tähtpäevi), et me enda jaoks üsna oluliseks kuupäevaks peame oma suur-ja suveprojektid lõpetatud saama, läks see ometi just nii ja kogu kavandatu sai eile lõunaks teoks. Detaile selle tegevuse juures on palju ja need panen kirja valmimise järjekorras, et ikka endal ka meeles püsiks, edaspidi.

Tänaseks on restaureeritud, renoveeritud, ümber tehtud, suurendatud ja laiendatud aed hoopis teist nägu kui 40 või 10 aastat tagasi. Ja kuipalju ruutmeetreid pinnast või vett või katteid või kive või kuimitu meetrit müüre või teid või kõiksugusemaid hunnikuid selleks vaja oli, pole kõige olulisem, määrav pole ka see kui suur osa kõiges oli juhustel, kokkulangevustel, ettemääratusel või enda unistustel, otsustel, soovidel, võimalustel ja tegudel.

Oluline on tänane tulemus, see, et me paik ja meie elame üht elu ja oleme üht nägu ja et üleüldse tunnen ma end üle tüki aja pea igas aianurgas hästi..... kui mõned üksikud häirivad hunnikud välja arvata:D.

Üleeilsest "Maalehest" avastasin, et täna 13.08 on rahvusvaheline vasakukäeliste / s.t. eriti andekate:D/ inimeste päev. Nädsa, mis kõik veel teada saab:)

Täna aurab maa eilsest päev otsa kastnud paduvihmast nii, et ma lausa kuulen, kuidas taimejuured seal maa sees toimetavad ja õnnest ohkavad, kogu ümbrus on mattunud tihedasse piimjasse uttu ja puud raputavad endalt üleliigset vett maha.

TÄNASED ÕIED

on sinised ja punased justkui tänane ilmgi. Eilne ilmateade lubas hoovihmasid, mis kohati on tugevad. Meie oleme siis täna kohati:) Sajab neljandat päeva ja eks see ole palsam nii aiale kui hingele, saju vaheaegadel paistab aga ere päike.
Ja vaatamata sajule või hoopis tänu ohtrale veele puhkes siis selle aasta viimane aediiris, kelle valge on nii tõeliselt valge ja sinine nii väga sinine ja kuldne rant väga-väga kuldne ja kõik muud värvid...`Downtownman´Eilne sadu uputas kõik vesiroosid üsna sügavale ja on üsna imekspandav kui ruttu need nupud uuesti veepinnale sibasid.
`Almost Black´. Ma ei tea, kas ta vananedes muutub mustemaks, aga juba praegu on ta imeline õis kõigist mu vesiroosidest tumedaim juba avanedes. Kummaline on see, et täid elutsevad mul ainult uues veekogus, vanad on neist puhtad. Ilmselt aitavad okapuudest taimebarjäärid teistest veesilmadest neid elukaid eemal hoida.

Järjekordne tugev hoog peletas meid tuppa ja pisut hakkab sadu meie töid segama, aga ehk ongi nüüd tempo veidi inimlikum.

VIHMANE ROOSA

Esmaspäeval sadas 12 tundi jutti, pidas väikese vahe ja siis tilgutas veel mitu head hoogu. Oligi tõeliselt laisk päev, sest õues polnud midagi teha ja toas ei viitsinud midagi teha. Ja ei mingeid plaane ega Plaane praegu:).
Täna öösel sadu jätkus, keskhommik oli küll pilvine ja tuuline, aga kuiv. Ja mida siis üks oma taimepottidega hätta jäänud inimene teeb. Istutab:) Ei hakka praegu seletama, kuimitu hostat, bergeeniat, geraaniumi ja veel mõned pudinad oma koha leidis, aga see osa, mis katmisele kuulub, on nüüd täis istutatud ja mul on veel jäänud ainult 3 (loe kolm)!!! potti taimi. Need taimed jäävadki praegu sinna kosuma. Aga maa oli kenasti märg, kohe ei teagi, kui sügavalt, sest 1,5 labida sügavust oli küll märg. Ja nii kui kallutasin viimasest potist taime välja, hakkas uuesti kastma. Ikka kenasti ja ladinal. Kõige vanem veesilm on oma ära auranud 30cm tagasi saanud ja kui nii edasi läheb, hakkab ta ajama üle kallaste. Suuremate puude juurteni vesi ilmselt veel jõudnud pole, aga kõik muu tunneb end küll väga hästi.

Vahepeal jõudsin kiiruga pildistada uusi õisi.
Väga ilusate tumeroheliste lehtedega õievart veepinnast kõrgemal hoidev `Perry´s Magnificient`. ja `Social Graces´ jõudis vaatamata vihmale oma õie ikka lahti teha.

LAISK PÄEV

Meil oli suveprojekti raames veel mitmed kivi- ja kerged mullatööd, mis nõudsid kuiva ilma, vaja ära lõpetada. Märguanne, et me peaksime end selle kuumaga veidi kiiremini liigutama, anti laupäeval kui saime pisike sabina vihma, mis küll ei kastnud, aga vähemalt laudlehe lehed aitas see natuke püsti ajada.
Eile õhtul peale kaheksa olime projekti ehituslikule osale pannud punkti, tegelikult on siin patt rääkida meiest, sest neid töid tegi enamasti mees üksi kui minu kerge kiibitsemine välja arvata. Mõne osa juures olid ka tütred asjamehed. Et see värk, mille valmis saime, lõplikult vormistada, on jäänud istutada veel mõned potid ja ümber istutada samuti paar juba suuremat taime. Aga, et oli ikkagi pühapäev ja kell ka üsna palju, ei hakanud enam seda tööd tegema.

Ja täna öösel ta siis tuli - teadaanne, et istutatamine on lubatud:)
Sadama hakkas juba öösel, vahepeal ladinal, vahepeal tagasihoidlikumalt, aga vahet ei pidanud. Hommikune tinahall taevas ja kerge tibamine lubas jätkuvalt lisa ja seda meile ka nüüd siis üsna heldelt antakse. Selline vihm võiks nüüd siia paigale kohe mitmeks päevaks jääda ja eks me siis nüüd hakkame ka istutama.

Aga täna on küll laisk päev, kohe midagi ei viitsi ega taha, kirjutada ka mitte. Päris niisama vahtida on ka naljakas ja ma vaatasin üle oma mitme nädala fotod.

Et kui juba vesi, siis olgugi vesi.
Südajas pontedeeria on kenasti talvitunud, kosunud ja tunneb end peale ümberasustamist väga hästi, õievarsi on tal tulemas päris mitmeid.
Kui ma kevadel vaatasin selle suurtiigi täitumist, arvasin, et küllap me jääme esimesel aastal veega hätta, et ei tea täpselt selle omadusi ja taimi vähe normaalseks vee-eluks vähe ja igasugu vajalikke mutukaid pole veel üldse. Veega pole mingeid probleeme, ta on puhas ja selge kui seal sees pole just parasjagu lobistatud, isegi suure kuumaga ei tekkinud vetikat, ilmselt see sügavus aitab vee hoida parasjagu jahedana.
Aga häda tuli hoopis sealt, kust ma kartagi ei osanud. Puu otsast. Jajah, vesiroositäi elab ploomidel, üldse luuviljalistel ja suure kuumaga ronib end vette vesiroosidele jahutama. Ühe ööga olid kõik veetaimed neid paksult täis. Mürki vees kasutada ei saa ja ta tuleb õitelt ja lehtedelt lihtsalt maha pesta. No oli see vast rõõm kui ma andsin mehele loa pea pool päeva vees liguneda. Samal ajal lisas ta vesiroosikastidesse ka briketiks pressitud osmokooti, sest vees ju veel seda hädavajalikku muda pole. Eriti vajalik oli see üsna suure söömaga lootosele, kes on teinud juba 7 lehte, aga nad ilmselt peaksid olema suuremad.

`Colorado` on ilusa kuju, värvuse ja täitumusega väga virk õitseja.


`White Sultan` sarnaneb pisut valgele vesiroosile, aga on ümaram

Need pole sakslased ja on pildistatud enne suurte kuumade saabumist. `Marliacea Rosea`

`Attraction´, sain ta sel kevadel.

Kilpjas järveõis võib soojades piirkondades kujutada endast veekogudes samasugust suurt ohtu nagu vesihüatsintki, sest oma invasiivsusega moodustavad nad tihedaid läbimatuid taimematte. Meil temaga probleeme pole, sest talv ja jahedamad temperatuurid distsiplineerivad teda.

Nagu muinasjutus:). Mu meelest pole tiik nendeta mingi veekogu



Iiristepidu jätkub vaatamata sellele, et käes on august.

`Air of Mystery`

`Sugar Bomb`

Veel on paar sorti avanemas kui vihm seda ikka teha laseb.