VEELKORD KAKTUSTEST

Avamaa kaktuste kasvatamiseks puudub mul veel igasugune kogemus, istutasime ju kaks viigikaktuse (Opuntia) liiki alles kevadel. Küll olen veidi uurinud kirjandust ja on meil ka esimesed tähelepanekud taimede käitumisest. Üldistusi võin teha ka mägisibulate kasvatamisel saadud kogemustest.

Viigikaktused peaksid taluma väga hästi kuni - 30 kraadist külma, mõningatel andmetel isegi madalamaid temperatuure.
Ma arvan, et nagu kõigi teiste taimede puhul on talvekindluse määramisel suur roll ka muudel negatiivsetel teguritel. Tõenäoliselt ei saa ka kaktuste puhul rääkida ainult neist temperatuuridest, mida nad võiksid taluda. Sama olulised taime talvekindluse määramisel on ka madala temperatuuri vältus, temperatuuri languse kiirus ja külma/soojema perioodi vaheldumine, selle kiirus ja ekstreemsed temperatuurid. Paar aastat tagasi kannatasid paljud taimed jaanuari lõpus just kiire külma/sooja ülikiire vaheldumise tõttu. (Tol aastal jäi Otepääl ära suusatamise maailmakarikaetapi 1.päev, kui õhutemperatuur oli -30, aga järgmiseks päevaks oli temperatuur tõusnud plusskraadideni ning hakkas sadama vihma). Üks selline päev aastas võib taimedele teha rohkem kahju kui ühtlaselt kestev külm. Veel olulisem on aga tuule suund ja tugevus madalate temperatuuride ajal. Talvekahjustuse ulatus oleneb ka sellest, milline on taimede seisund enne külmade saabumist. Kõige olulisemaks on, et nende juurdekasv lõpeks õigeaegselt, puittaimedel aga jõuaksid võrsed puituda ning oleksid moodustunud pungad. Ei oskagi praegu ennustada, mida tänavune liigniiske suvi/sügis endaga kaasa toovad. Enamus puid-põõsaid (isegi okaspuud) kasvatavad jätkuvalt noori võrseid, mis kindlasti enam puituda ei jõua. Vara on veel öelda, kas lehed jõuavad õigeaegselt langeda.
Ka rohtsed taimed, sealhulgas kaktused, ei näita veel mingeid puhkusemärke, vaid kasvavad rõõmsalt edasi. Kui nüüd peaks ootamatult talv saabuma, ei pruugi paljud taimed seda üle elada. Ja seda mitte madalate temperatuuride, vaid hoopis kehva füsioloogilise seisundi tõttu.
Pikk sügis ja aeglaselt langev temperatuur oleksid muidugi enamusele taimedele suureks päästerõngaks.

Kaktused ei talu seisvat vett, seetõttu tuleb nad avamaal istutada kasvõi väikesele kallakule. Sama tähtis on ka vett kergesti läbilaskev pinnas. Meie kaktuste kasvukoht on liivane, segasime sinna juurde mulda ja kasvukoha pinnase katsime aurumise vältimiseks kergkruusaga. Sama hästi sobiksid ka väikesed kivikesed. Istutatud on nad kivimüüri sisse umbes 30kraadisele kallakule ja siiani tunnevad nad end suurepäraselt. Liigniiske ja suhteliselt jahe suvi pole neile mingitmoodi halvasti mõjunud. Pika kuivaperioodi ajal ereda päikese käes tõmbusid nad veidi krimpsu, see on normaalne nähtus ja omane paljudele sukulentidele. Nii kaitsevad nad end liigse aurumise eest. Kastmisel nende turgor taastus. Suuremad kivid aga kaitsevad taimi suurte temperatuurikõikumiste ja ka tuulte eest.

Kevadel lume sulamise ajal on kaktuste puhul oluline jälgida, et nende juurekaeltele ei jääks seisvat vett. Kõige ohtlikum on aga see periood, kus maa on veel külmunud, aga päike paistab juba eredalt. Kui kaktuse maapealne osa "hakkab elama", aga juured ei saa külmunud pinnasest kätte vett, hukkuvad nad päris kindlasti. Sel ajal on neid vaja varjutada ja maapinda kasvukohal sooja veega kasta. Niisuguse füsioloogilise kuivamise tulemusena on nii mõnelgi kevadel hävinud nt mägisibulad ja okaspuud, kuigi nad ometi elasid kenasti üle külma talve.

Nüüd talvekattest. Põhimõtteliselt ei ole me ammu katnud ühtki taime. Kui tegemist on korraliku lumekattega, on see parim talvekate. 1 cm lund kaitseb ühe külmakraadi eest. Kuuseoksad asetatakse taimedele vaid lume kogumiseks ja kui lund napib, siis ise nad taimi ei kaitse. Ka on meie aed nii suur, et me peaksime kuskilt maha võtma okste saamiseks pool metsa.
Eks me peame siis võibolla veidi lund juurde neile kuhjama, kui tõesti seda ise piisavalt ei saja.
Aga väga ohtlik on sukulentidele ja padjandtaimedele ka ülipaks lumekiht. Selle all on väga soe ja taimed kipuvad sellisel juhul lume all hauduma. Siis tuleks neilt lund hoopis õhemaks võtta. Ja kindlasti ei tohiks nad jääda jäävangi. Sellistel puhkudel kui talvel hakkab sadama vihma ja sellele järgneb kiire temperatuurilangus, olen kasutanud tuhka, mis natukegi aitab jääd sulatada. Ka on mõnikord abiks jääkatte katkitoksimine.

Selle pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et vett läbilaskev õhurikas muld ja kerge kalle, lumesulavee ärajuhtimine ning varakevadine kastmine on kaktuste kasvatamisel kõige olulisemad tegurid.

Ja üleüldse on kõigi taimede ja taimekasvatusega nii, nagu K.Capek "Aedniku aastas" kirjeldab. ja mida lugedes tunned alati ära iseenda. Hea pole nii ega naa ja kõik on suhteline ja kõik oleneb.... Ja vaene aednik peab siis mööda aeda peast kinni hoides ringi jooksma, et kuhu juurde panna ja kust midagi ära võtta. Aga on siiski mingid keskmised tõed, millega tuleb arvestada.

Eks kevadel ole näha. Siis oskan ka täpsemalt kirjeldada, mida tegin,et nad ellu jäid.

SAIAJUTTU IKKA KA

On ikka mõnus elu küll. Eile hommikul panin pesu ühte masinasse, teise veidi vett ja jahu ja ise läksin aeda taimi uurima. Tagasi tulles oli pesu pestud ja PORGANDISEPIK valmis. Retsepti leiutasin ise, et mahlaseid porgandeid kuidagi teisiti kasutada kui vaid köögiviljaroogades. Vaatasin oma lubatud jahu ja veekoguseid ja lasksin taigna segada siis niisugustest komponentidest:
1 muna, 220 ml vett, sool 0,5 tl, jahvatatud muskaatpähklit ja jahvatatud köömneid kokku 1 tl, riivitud porgand 150g, vahtrasiirup 1 sl, õli 3sl, 390g mitmeviljajahu, 80 g nisujahu, et porgand on raske, siis 40g kliisid, mõned tiirud veel Santa Maria liha-kala veskist vürtse lisaks. Programm 4 - täisteraleib, aeg 3.45 . Panen kirja, masinad on ju erinevad.

Mulle maitses väga, oli paras krehvtine, sobis igasugu leivakattega ja kõlbas hommikul ka rösterisse panna. Mees lootis muidugi jälle magusat saia ja tema nägu venis küll üsna pikaks peale maitsmise. Seemneid olevat ka palju.
Üldiselt see retsept töötab hästi, suurendada muidugi võib nisujahu kogust ja vähendada mitmeviljajahu. Endale teen seda kindlasti veel.

Töölt tulnud mehele tegin täna eriti magusa saia - SOKOLAADIKOOGI. Aga ma ei saa kunagi rahu, kui pole midagi tuuninud. Supilusikale vahtrasiirupile lisasin teise Amarettot, see "Vilma" pulber kohe küsis alkoholi lisaks. Piima panin 10 ml vähem
Ja et magusanauding oleks külluslik- täiuslik ja edaspidi rohkem ikka soolast saia küsitaks, tegin koogi eriti magusaks. Vahukoor, mandlilaastud ja dessertlusikas Amarettot otsa.
Nüüd saan ma muidugi laste käest pahandada, et need vajalikud süsivesikud tuleb pudrust ja leivast saada, mitte maiustada tühjade kaloritega. Aga kui nemad "tahavad vahel mängida ja puhata" ka, siis meie jälle eelistame mõnikord õhtusöögiks sokolaadi.

SASSIS AASTAAJAD

Sellesse müüri on kevadel esimeste taimedena istutatud kaktused ja suve jooksul kõik aias mujal asunud mägisibulad. Et ta nii paljas poleks, siis on siin omale elupaiga leidnud ka mõned kääbuskasvulised okaspuud, mis küll kaugelt vaadates veel välja ei paista. Et kevad oli jahe ja kuiv, siis on noored puud midagi sassi ajanud. Tänu ohtrale vihmale ja parasjahedale ilmale on nad vist arvanud, et on saabunud järjekordne kevad ning otsustanud nüüd uued pungad avada.
Sellise rumala tembu tegi nii serbia kuusk (Picea omorica) "Karel"
kui jaapani lehis (Larix x kaempferi) "Blue Dwarf"
Olen nende pärast üsna mures, sest kui nüüd need noored võrsed puituda ei jõua, on nad kevadeks külmunud. Okaspuu aga uinuvatest pungadest nii lihtsalt ei taastu kui lehtpuu.

UUSTULNUKAD

Ainult saiast tõesti ära ei ela. Eriti ilusa ilmaga.
Käisin vaatamas, kuidas tunnevad end vastistutatud puud. Saarvahtra (Acer negundo) sort "Flamingo" on meil ka varem olemas olnud. Kui otsustasime ta ümber istutada esinduslikumale kasvukohale, järgnes sellele põud. Ei aidanud ka kastmine ja puuke hukkus. Nüüd tõime ta uuesti aeda.
ja kuigi valisime talle sooja ja suhteliselt tuulte eest kaitstud kasvukoha serbia kuuskede rüpes, räsivad tuuleiilid teda ikkagi.
Üle hulga aja ostsime kaks elupuud. Hariliku elupuu (Thuja occidentalis) sort "Brobeck`s Tower" võlus meid sinkjasrohelise värvuse, eriliselt keerdus võrsetippude ja kitsaspüramiidja kasvukujuga

Tema laiuseks täiskasvanud puuna jääb 35-40cm. Kaks kõrvuti istutatud pliiatsikujulist puud peaksid laiuvate mägimändide lähedal tulevikus päris kena kontrasti looma
Seda äädikapuud Rhus glauca "Laciniata" nägin ma aga esmakordselt müügil. Kuna liigil puudub veel eestikeelne nimi, siis algselt võiks ta tõlkida siledaks äädikapuuks. Harilikust äädikapuust (Rhus typhina) eristavad teda siledad võrsed ning alt siledad lehed. Et tegu on sordiga, siis on tema sulgjad liitlehed veel eriliselt lõhestunud. Oma kõvera tüvega nägi ta puukoolis eriti ahvatlev välja. Liik on samuti pärit Põhja-Ameerikast ja pidi andma samamoodi juurevõsu kui harilik äädikapuu.

Teistele aedhortensiatele lisandus "Limelight". Veidi väiksemate õitega, aga väga vahuse ja suure rohekasvalge õisikuga sort, mis vananedes ei muutu roosakaks.
Aed on nii suureks muutunud, et ühe hommikupoolikuga ei jõuagi eriti palju läbi käia.

KUGELHOPF

on selle esimese pätsiku nimi. Palju võid, muna ja suhkrut
ja lõhn .....!!!!
Ju saialõhna peale astus meile sisse poeg oma tütrekesega.
Ja siin on viimased viilud :)
Üsna sarnast kohevat peosaia küpsetas kunagi mu ämm. Nüüd oskan mina ka.

RETSEPT oli masinaga kaasas. Päts 750 g, küpsetus 6 s.o. magus leib, aeg 3 t 17 min. (masinal on 12 programmi) Mina võin 750g-le pätsile panna maksimaalselt 645g jahu ja 275ml vett ning peoga muid pudinaid.

Munad 2 tk, või 130 g, piim 80 ml, sool 1 tl, suhkur 4 spl, jahu 345 g, kuivpärm 2 tl (kopsikut), võiks vist olla 1, 75 tl, sest algul oli veidi tunda pärmi maitset, rosinad 100 g (mul ei olnud panna). Lisavariandid: leotage rosinad siirupis, pange taigna peale terved mandlid.

Maitselt meenutab stritslit.

!!!!!

Tegelikult on mul sellest igapäevasest söögitrillast küll üsna villand.....
....aga nüüd on mul kiire
Ja kui sellega saaks veel sokolaadikooki ka....

Läksimegi ju pühapäeval ka seda masinat tahtma, aga mida polnud, seda polnud.
Õhtul arvuti juurde, paar klõpsu ja täna.... ohhoohooo !!!
Mhhh, jahusid pole :S

MUIDUJUTT

Möödunud nädalal võtsime aja maha ja otsustasime mehega, et vaatame veidi Eestimaal ringi. Et uuriks, kuidas siis ka teised inimesed elavad. See reis oli meil ammu mõttes, aga igasugu muud sündmused lükkasid selle edasi ja päris ära jätta me teda ka ei tahtnud.
Noored inimesed on ikka vaprad ja tublid küll, kui võssa ja kivihunnikute vahele oma kodu rajama hakkavad. Meeletu töö, mis tehtud. Ja töö, mis veel ees seisab. Aga armastus oma kodu vastu paistab igast nurgast ja nurgatagusest.
Praegu saan ma aru, miks meid vaadati kunagi kui veidrikke, kes võsa raadasid ja varemeid lammutasid. Siis polnudki see raske. Ja kui juba esimesed tulemused käes, andis see vaid hoogu ja indu edasi minna. Nüüd vist enam ei tahaks uuesti alustada. Aga keegi ikka alustab. Ja rajab. Ja loob.
Olen vahel ikka mõelnud, et kas need põllupealsed, kus perele antakse üle valmis maja, ka ikka seda oma kätega loodud, päris kodutunnet tunnevad. Vist ikka..., eks nad ka sisusta ja haljasta. Ja tegelikult. Eks saime meiegi kunagi kivikarpi korteri. Oli ikka suur asi see OMA kodu.

Tagasi tulles jäi teele kaks puukooli. No ei jäta ju minemata, kui oled seal nii lähedal.
Nurga puukool - taimenimekirjad ammu tuttavad ja teada. Aga päris häbi öelda, et olin seal esimest korda. Ilus ja ilusate istikutega koht. Saak - 3 puud. Valida oleks palju olnud, aga need puud, mis mulle hingele jäid, poleks autosse mahtunud. Järgmisel kevadel peaks vist väikebussi peale mõtlema:)
Hansaplant - nagu alati korras ja ilus. Tippkvaliteediga taimed. Rõõm vanade tuttavatega kohtumisest. Võrratud näidisaiad. Värskelt rajatud peene tunnetusega kõrteaed kutsub lausa järgi tegema. Saak ikka ka - 2 puud, 2 põõsast. Ja ka järgmist kevadet ootama jäänud suured puud.

Ilus ja soe reis oli. Vaatamata vihmale, äikesele, vingele tuulele ja külmale ilmale.

Kahju, et siin lõuna pool pole niisuguseid korras aiakeskusi. Juhani ju on - aga istikud kastmata, ülekasvanud, hallitanud, täitanud. Väljapanekutel puuduvad viidad, taime otsimiseks pead kõik potid ükshaaval ringi tõstma, et sordinime näha. Tartu Puukoolil istikud palju ilusamad, aga väiksevõitu sortiment - vähemalt meie jaoks. Ja need ehitusmaterjalide kaupluste juurde rajatud asjatundamatute müüjatega aiandusnurgad - noh, mulla ja turba saab sealt ju kätte.

Laupäeva hommikul paistis päike. Suvi - ruttu õue. Vups tagasi, kraadiklaas ununes vaatamata. 10 kraadi sooja. Paksemad riided selga. Enne istutamist vaatad ja imetled oma puukesi, valid parimat kohta. Peab jälle tuppa minema, et ka tuulekaitseks midagi peale võtta. Istutad, kastad, puuristad. Vaatamata sellele vee hulgale, mis tänavu oleme saanud, polegi savimaa veel porine. Lihtsalt hästi läbi niiskunud. Õhtul õnnestus mehel veel niita. Oli see vast vaatepilt. Traktoriga ju nahka märjaks ei saa. Paks müts, karvavoodriga jopp, kindad. Ja õhtul koorid end siis lahti nagu sibulat.
Öösel sadas.

Pühapäeva hommikul otsustasime linna turgu sõita. Maainimese mured - kartul otsas :), külmkapp tühi. Tavaliselt me nädalavahetust mingile poetuurile ei raatsi raisata. Ju oli seekord päike süüdi.
Juba maanteel tundus, et asi pole päris korras. Tavaliselt on siin liiklus nagu linnatänaval, seekord vaid üks vastutulija. Ja hommikune inim-ja autotühi linn. Tundsin end nagu mingis ulmefilmis. Turul 3 ostjat. Uurisin hindu- millestki ei saa aru. 1,5 kilo lillkapsast - 40 EEK, paprika 1 kg - 15 EEK, kukeseeneuputus 30- 40 EEK, roheline sibul 1 kg - 200 EEKi!!! Nägime esmakordselt ka musta torbikseent - olevat hõrgu maitsega delikatess. Jubeda väljanägemisega, ostma ei kutsunud. Kahju, uudishimust oleks ikka pidanud proovima.
Tühi ostukeskus, igavlevad ja pahurad müüjad. Uskumatu. Ja Tartu olevat ikka meil suuruselt teine linn.
Lõunast sajab, üks hoog teise järel. Polegi vaja kastekannuga ringi joosta.
Õhtul on sooja vaid 5 kraadi.

Ja täna on 1.september. Naljakas tunne, et endal pole enam kedagi juba paar aastat kooli saata. Veel ei harju sellega ära. Kui ma mõtlen, et minu enda kooliminekust peale, on meie peres seda permanentset kooliaega olnud ikka uskumatu arv aastaid - kool, mehe-ja enda ülikooliastad, laste kooliminek - kõrgkoolid. Alati oli keegi aktusele minemas. Ja ikka nii, et ühtki aastat ei jäänud vahele. Number on nii suur, et sellele mõeldes peaksin ma olema muldvana rauk. Aga nii see oli- pool sajandit. Ja kogu meie pere ajaarvestus käis septembrist septembrini..
Ja 1. septembril on olnud alati ilus ilm - vähemalt aktuste ajal pole kunagi vihma sadanud. Kui selle ükskord ammu välja ütlesin, valis õde isegi oma pulmapäevaks 1. septembri.

Peaks vist minema pildistama. Sügise märke veel aias ei ole, kõik on lopsakas ja roheline.