VARJUS, VEES JA VALGUSES

Juuni algus tõi kõrbekuumusse oodatud pöörde. Temperatuurid on langenud normaalsuse piiridesse ja kerged vihmasabinad tõid vaevlevale aiale kerge leevenduse, mis tähendab, et ettevaatlikult võib alustada poolelijäänud istutustöödega.
Uute taimede muretsemine, nende imetlemine ja mahapanek sarnaneb minu arvates mistahes pühaliku toiminguga ja on aednikule samasuguseks pidupäevaks kui aiarahvaga kohtumine.
Vajualad ja vesi on minu jaoks müstilised, muinasjutulised kasvukeskkonnad.
Eilse päeva veetsin peamiselt varjuaias. Istutasime sinna kõik uued varjutaimed, neid oli kokku 13. Vaatasime korralikult üle seni kasvavad taimed, päästsime hukkumisest 2 mu lemmik -sõnajalga, kelle alt läks läbi mingi eluka teerada ja uurisime südaja lursiku hingeelu. Viimase risoomid olid korras ja paistsid ka noored kasvupungad. Loodetavasti läheb tal hästi ja ta leiab endas jõudu taastuda. Ei teagi, milline tegur tänavusest imelikust talvest talle meelepärane polnud, aga hea ta siiani välja ei näe. Kalmiad ilmselt seda talve üle ei elanud, neil on küll veel mõned lehed, aga tundub, et tuleb mõtlema hakata, kellega nad asendada.
Osa uutest sõnajalgadest on soosõnajalad, need varjuaeda ei tule.

Sõnajalad potis enne istutamist . Kui keegi ütleb, et nad kõik on nii ühesugused, siis juba nende mõne liigi nägemisest piisab, et aru saada, kui erinevad ja huvitavad nad siiski on.
  Harilik pärljalg (Onoclea sensibilis) `Nana`

Eestikeelse nimeta kilpjalgade hulka kuuluv porgandilehine :) Dennstaedtia wilfordii- etiketil pole nimetus päris täpselt kirjutatud

Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium) Ramo-Cristatum Group

  Odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis) on meie kohalik Punase raamatu hävimisohus I kaitsekategooria liik. Looduslikult on peaaegu kõik ta kasvukohad inimene osanud hävitada ja on hea, et teda on nüüd võimalik külvatuna aedadesse muretseda

Kuigi me enam priimulaid ei kasvata, võtsin tänuga vastu ilusa kingituse, hulgaroodse priimula (Primula polyneura). Välimuselt sarnaneb ta pisub sieboldi priimulale, kuid ta lehed on suuremad ja karvasemad, õite võrvus tunduvalt intensiivsem ning ka kasvult on ta oluliselt kõrgem kui sieboldi priimula. Tahtsin teda küll hea sõbraga jagada, aga see polnud kuidagi võimalik. Eks tuleb siis seemet korjata. Taime pildistasin veel potis.

sellise suure kompaktse mullapalliga tegelane

Kui vajalik tehtud, vaatasin lihtsalt ringi. Küll mul on hea meel, et esialgne kava rajada pisike sõnajala-ala ei realiseerunud ja ma õigeaegselt otsustasin, et kui juba midagi teha, siis võtta kogu vari kasutusele.
 Kuigi neid taimi, kes igatsevad vähemalt poolvarju on palju rohkem kui täispäikest igatsevaid, on varjuala haljastamine ja taimestamine palju keerulisem kui päikeseaedade rajamine. Meie jaoks on taimevalik õnnestunud ja ma olen selle aiaosaga väga rahul, et ta pole traditsiooniliste lillepeenarde kogum.
Kuigi ka kohe peale esimeste taimede istutamist tundus varjuosa hea olevat, siis peale nende kasvamist on pilt juba hoopis teine ja hakkab enamvähem selliseks kujunema nagu ma kujutlesin. Ka niiskuse hoidmiseks, tuulekaitseks ja täiendava varju tagamiseks kasutatud kännud pole enam mingid eraldiseisvad arusaamatud skulptuurid, vaid sulanduvad loogiliselt oma kohale ning kõigepealt pääsevad mõjule taimed.
Tavaliselt teen ma aias taimeportreesid, seekord üritasin rohkem üldvaateid saada.
Kuigi sõnajalad on juba üsna suured, üllatab kevadel seenena maast väljapugenud taldleht vaatamata kuivusele oma hiiglaslike mõõtmeta (kännust vasemal)

Kahelehine džefersoonia

Ma olen siiani kohanud retrograadset mutatsiooni okaspuudel, kus mõni sort kasvatab välja liigiomase oksa, aga, et sellist nähtust, kus sõnajalasordi varre keskosast kasvab välja tema eellase leht, näen ma esmakordselt. Sellise trikiga on saanud hakkama harilik naistesõnajalg `Frizelliae`

Vat on taim, kelle imeväikseid õisi pole ma veel kordagi korralikult pildile saanud. Ei aita ka objektiivi lausa õiele asetamine, ikka oskab ta tuules kergelt väreleda. Kõverkael-kuutõverohi (Polygonatum curvistylum)

Nii nagu mujal aias, nii käib ka varjukas salaelu :) Sõnajalad on ikka äärmiselt vitaalsed olevused. Kui kaua nad meie aias siis ikka olnud on, aga nende külvid turbapätside külgedel on muljetavaldavad

Seemikuid on lihtsamaid ja huvitavamaid, tavalisemaid ja erilisemaid, säbrulisemaid, laialehisemaid ja sarvilisemaid. Aga kätte neid pätsidest ei saa ja nii nad kasvama jäävadki.

Tundub, et ka juba varem näidatud isetulnuka mõistatus hakkab lahenema. Kaks botaanikut on pakkunud perekonnaks kuutõverohtu. Ühe versioon on Polygonatum odoratum var. pluriflorum, teine pakub liikidevahelist hübriidi  P.odoratum x P.multiflorum. Kui U.L.Malaisiast naaseb, kuulan ka tema arvamuse ära, sest päris täpset nimetust talle ikkagi veel pole

Põhimõtteliselt on ka see ala valmis niipalju, kui üks aed saab valmis olla. Niikuinii lisandub siia veel hoolikalt valitud taimi. Äkki tekkinud mõtte ajel on kavas ka paar kerget vangerdust. Ühtpidi oli maikuumus kõigile taimedele väga halb, aga esmakordselt on pinnasek asuv lehekiht muutunud krõbekuivaks pulbriks ning sügiseks ei saa ilmselt arugi, et nad seal olid.
 Pilvede liikumine, ajutiselt ilmuv ja kaduv päike valgustasid aeda erinevalt, valguse ja varju liikumine ühelt taimegrupilt teisele oli tõeliselt põnev vaatemäng.
Veealune maailm on veel isesugusem kasvukoht kui vari. Sealne taimestus ja fauna ei sarnane mitte ühegi maismaataime ega loomaga ja ei vaja kasvamiseks ega paljunemiseks mingit inimesepoolset abi ega sekkumist. Foto ei suuda kahjuks kuidagi edasi anda kõiki valguse, varju ja peegelduse erinevad varjundeid, värelusi ning virvendusi.

Valguses päikese käes on asjad teistsugused. Ilusad küll. Selgemad, tavalisemad ja arusaadavamad. Muinasjuttu enam pole, kuigi sellised puudest isetekkinud väravad ja avad lisavad aiale mingit salapära küll

Meie musani abeelia, kes pidada olema väga külmakartlik, on tänavu end üle 2,5m kõrguse kuuseheki upitades võtnud pöörased mõõtmed. Lõikamisega´oleme sundinud teda lamasklemise asemel püsti kasvama, aga, et ta ka ladvani õiepungi täis on, poleks sel lumevaesel talvel küll oodanud. Muidugi ei kasva nad meil lagedal, vaid hästivalitud soojas nurgakeses.

Roosipuud :) Küll oleks hea nüüd neile Põltsamaa noorikuile näidata, kes laitsid mu ostusoovi, väites, et `Frühlingsduft` pole kasvatamiseks väärt sort. Ei lõika me teda sügisel tagasi, ei mulda ega pole teda vaja ka kevadel kuskilt kärpida.

Aga täna saime peale kerget sissejuhatavat sabinat korraliku paduvihma ja homme saab jälle istutada.