NO OLI SEE VAST PÄEV

Eilseks olid maha peetud koos kõige lähedasematega kahed pidustused, üle elatud nii lühike, aga päris kole kuumalaine kui vihmasajud ja äikesehood. Ilm oli mõnus, õhust oli kadunud viimnegi veepiisk, mis veel esmaspäeva muutis troopikataoliseks õuduseks, kraadiklaas püsis normaalsete näitude juures, puhus kerge tuuleke. Aeg oli normaalse elu juurde tagasi pöörduda ja meil ju ootasid mitmed potikesed ammugi oma kohale saamist.
Otsustasime alustada müürist, sest peremehe kingitud hulk mägisibulaid olid pottides alates püsikupäevast päris kõverad näod ette saanud. Pilte tegin palju. Aga, et tänane postitus pole tegelikult üldsegi mitte taimedest, siis panen vaid mõned neist siia
`Smaragd`

`Lee` on juba päris nutuse olemisega

Tõmbasin välja mõned umbrohulibled, vaatasin üle vanemad olijad. Eelmise aasta omad on kenasti kosunud ja kõik tunnevad end sama hästi kui näiteks
`Queen Elisabeth`

Vanemad olijad voolavad vägagi uhkesti

Vahepeal tegime kerge vaheajakese, sest sisse astus lobisemiseks üks sama küla mees, aga ta sai õnneks aru, et meil tööd pooleli ja paus väga pikaks ei muutunud.
Edasi liikusime teise projekti poole, juba tükk aega tagasi tühjaks saanud `Alvise` alune ootas täitmist juba kevadel muretsetud paari põõsa ja kõrsikutega. Kui potid paigas ja kõik vangerdused tehtud, vaatasin üldse ringi, mis nende päevadega sündinud on, mil aiale tähelepanu pöörata aega polnud.
Nii naljakas, ma pole ju roosikasvataja, aga viimastes postitustes muud polegi kui roosid. Või äkki siis olengi? Ega mul ju nende vastu ja üldse suurte ja uhkete õite vastu ka midagi pole, aga hingelähedasemad on mulle hoopis sellised suured vaated. Palju erineva tooni, faktuuri ja haabitusega rohelist. Hostad ja sõnajalad, mägisibulad ja siberlased, puud-põõsad ja veel palju peent mudru, aga neile on tänavu kuidagi vähe tähelepanu jagunud.

Aalujate hostapalavikuga ma kaasa ei läinud, kuigi neid pole kunagi liiga palju. Aga me 127 ette, taha ja vahele ei mahu enam tõesti mitte ühtegi taime ja lihtsalt kogu aia peale laiali ma neid jaotada ei taha.

Tahtsin sorte eraldi ka pildistada, aga valgus langes nii halvasti, et midagi head ma ei saanud
Viimane eelmise aasta tulnuk oli `Dancing in the Rain`. Tundub, et väga hea paljuneja ta pole.

Vahepeal korjasin paar peotäit esimesi vaarikaid.

Idüll! Ega me väga kiirustanud, õhtuni veel aega küll. Vahepeal kohvetasime ja vaatasime niisama ringi, Töö edeneb ka paremini, kui väga ei rabele.
Äkki sõitis meie parklasse üks punane auto. Ma ei pööra neile tavaliselt mingit tähelepanu, terve küla käib ju meie kuuri juurde oma posti järele. Aga see punane köitis mu tähelepanu oma kummalise käitumisega. Parkis end nii nagu tahaks külla tulla. Lugu muutus aga kummaliseks siis, kui autost keegi ei väljunud. Vaatasin siis veid terasemalt, roolis naisterahvas vaatab ikka vilksti üle õla, keerab end ruttu tagasi, kohendab juukseid ja keerab selja, veidi aja pärast jälle kiire pilt minu poole. Mulle hakkas asi nalja tegema, kas ei juleta seepärast ajalehte ära võtta, et pererahvale tuleks tere öelda või tahetakse meie heki äärde end öömajale seada. Imelikud inimesed. Kõrvale  ma enam  ei vaadanud, et näis, kaua ta seal vastu peab. Lõpuks tehti ukse lahti, vaatasin küll, et äkki on...aga Muhedikupapa ütles, et ooooh, pole võimalik.
 Aga väravast astusid siis tõepoolest sisse Iirisekasvataja, Lendav Anni ja Sinilinnuke.  Roosid näpus, kandikud käes ja konn kaenlas :D
Ossssinajeerumjeerumküll! Teised nii ilusad ja meie nii porised, porised, porised. Minul polnud veel suurt häda, aga.. :D Otse loomulikult jäid kõik labidad, potsikud, kannud, käärid ja muud tööriistad sinnapaika nagu nad käest kukkusid.
 Ja siis hakkas neid iga natukese aja tagant riburada tulema. Said ühed autouksed kinni ja rahvas väravast sisse, kui juba teised autouksed paukusid. Ma olin tõesti sõnatu ja suurest üllatusest lausa oimetu, sest kohale jõudsid lõunakate ka need Aalujad, kellel pikad tööpäevad või logistikaga raskusi. Ei jõudnud veel kõigiga emmeldagi, kui kribinal-krabinal oli kaetud laud ja hulk kingitusi oma ajutise peatuspaiga leidnud.
 Mul on tunne, et ma pole veel praegusekski päriselt toibunud.
Meile korraldati nii ilus ja vägev üllatuspidu, mida ma ka unes ei osanud ette näha.

Ja ega kogu aeg laua taga istutud ja naerdud, vaadati üle aed nii üksikult kui hulgakesi. Ja nagu alati, tegeldi ka väikese taimevahetusega. Lõbus oli kogu seltskonnal ja lapsed said samuti end tühjaks joostud. Aga meie jutud veel otsa ei saanud, tuleb peatselt uuesti kuskil kokku saada :)
Õhtu lõppes sedasi

Täna siis imetlesin saabumise järjekorras seda, mida nii soojade sõnade, käte ja silmadega üle anti.
Meie rohelise konna lapsuke Lonni on nii laia naeratusega, et mul endal vajus ka suu vist kõrvuni kui talle otsa vaatasin. Tema hakkab meil elama soo servas, siis me saame igal hommikul üksteist tervitada.

Järgmisena saime endile sellise uhke unikaalse asja, mida küll mitte kuidagi mitte keegi ühe päevaga valmis ei meisterda. Ma olen kohe väga-väga liigutatud. Noh, kui kinkijad kord jälle meie maile jõuavad, siis jäävad nad vast ka talle valitud kohaga rahule.

Aednikust inimesed on ikka tõeliselt suure kiiksuga. Tarvitseb neile vaid anda üks peotäis rohelisi tutsukesi, kui nad on valmis suurest rõõmust kiljuma. Aga siin on rohkem kui üks tuts, sest ülemise roheluse all on peidus veel teinegi.

Ega siis see pole ju veel kõik. Üks pisike kotike

mahutas endas sellise tõeliselt suure-suure üllatuse. Harilik valgepöök `Foliis Argenteomarginata Pendula`. Mine või lolliks, kõik su unistused ära ka arvatakse :D Silitatud on teda nüüd nii.ja naapidi, aga koha valik ei kujune vist kõige kergemaks, selline iludus peab ikka vaates olema. Aga kui palju neid vaatekohti siis ikka on ja viimase aja puud ongi kõik erilist tähelepanu nõudvad olendid.

Sellistel hetkedel, mis isegi heldima panevad, tajud eriti teravalt, mis on õnn. Sul võib ju olla palju asju, aga mitte miski ei kaalu üles hoolivaid lähedasi ja sõpru. Ja Aalujad oleks justkui ükshaaval kõige paremate inimeste hulgast välja nopitud. Tõelised väljavalitud. Tark, huvitav, sõbralik, armas ja täitsa segane seltskond:)
Aitäh!